Konstantin Possiet

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Konstantin Possiet (joonis 1875)

Konstantin Possiet, ka Constantin Possiet de Rossier, (vene Константин Николаевич Посьет; 2. jaanuar 1820 (vkj 21. detsember 1819) Pärnu8. mai (vkj 26. aprill) 1899 Peterburi) oli Venemaa meresõitja ja riigimees. Admiral (1882).

Ta oli Venemaa Keisririigi teedeminister (18741888) ja Riiginõukogu liige (1888).[1]

Possiet tegi oma mereekspeditsioonidel teinud hüdrogeograafilisi, navigatsioonialaseid, geograafilisi ja etnograafilisi vaatlusi ja uurimistööd. 1879. aastal sai ta majandusteaduste doktori kraadi. Samal aastal valis Peterburi Teaduste Akadeemia ta oma auliikmeks.

1886. aastal valiti ta Pärnu aukodanikuks.

Sünnikoht ja päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Pärnus 1819. aasta detsembris (vkj). Ta oli pärit põlisest prantsuse suguvõsast Possuet de Rossiet. Tema esivanem Pierre Possuet de Rossiet tuli Venemaale Peeter I kutsel ja tegeles pikki aastaid Astrahani lähedal viinamarjakasvatusega.

Tema vaarisa Cornelius Possiet de Roussier ja vanaisa Peter Possiet de Roussier olid Pärnu komandandid. Tema isa Nicolas Possiet lõpetas Peterburis Merekadetikorpuse ja oli Soome lahe laevastiku ekipaaži komandör.[1]

Haridustee ja teenistus mereväes[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast isa surma astus ta Merekadetikorpusse (11-aastaselt sai gardemariiniks), mille lõpetas 1840. aastal leitnandi auastmes. Teenis mereväes Valgel ja Läänemerel. Pärast mereretke Inglismaale ülendati ta kaptenleitnandiks.[1]

Valinud erialaks meresuurtükiväe, täiustas ta selle metoodikat. 28-aastaselt, 1847. aastal, avaldas ta raamatu "Artillerie-Exercitium" ("Артиллерийское учение"), milles esitas andmeid suurtükiväeteenistuse korralduse kohta välisriikide laevadel. Tänu selle raamatule suurendati vene sõjalaevadel suurtükiväe võimsust. 1849. aastal (kordustrükk 1851) ilmus tema teine raamat "Вооружение военных судов" ('Sõjalaevade relvastus'), mis aastaid hiljem (1861) pälvis Peterburi Teaduste Akadeemia Demidovi auhinna.[1]

Mereekspeditsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Fregatt Pallada (akvarell, 1847)

1852. aastal võeti võõrkeeli valdav kaptenleitnant Possiet kaasa viitseadmiral Jevfimi Putjatini juhitud mereekspeditsioonile Jaapanisse. Seilati fregatil Pallada.[1] Valmistudes selleks ekspeditsiooniks õppis Possiet ära jaapani ja hollandi keele. Ekspeditsiooni eesmärk oli murda Jaapani isolatsioon (sakoku) ja sõlmida kaubandussidemed. Possiet võttis vanemtõlgina osa kõigist läbirääkimistest jaapanlastega ja valmistas ette kaubanduslepingu sõlmimise dokumentatsiooni[1].

1854. aasta juulis jätkus ekspeditsioon fregatt Dianal, mis vahetas välja kahe taifuuni üle elanud Pallada (laeva vahetus toimus Castries' lahes Jaapani meres). 11. detsembril 1854 toimunud maavärinas ja sellele järgnenud tsunamile sai Diana Shomoda sadamas ankrus olles tõsiseid kahjustusi. Jaanuaris 1855 üritati fregatt pukseerida Hedasse, kuid laev jäi tormi kätte ja uppus. Läbirääkimised siiski jätkusid ja 1855. aasta veebruaris kirjutasid pooled Shimoda lepingule alla.

Laevalt päästetud asjade hulgas leidus merendusalane ajakiri, milles oli avaldatud kuunari joonised. Et kodumaale pääseda, ehitati kogu meeskonnaga ja kohalike elanike abiga kuunar. Juba 1855. aasta aprillis väljus kuunar Heda merele, pardal ekspeditsiooni juht Putjanin, 2. järgu kapteniks ülendatud Possiet ja osa meeskonda. Heda seilas ümber Jaapani ja randus 10. mail 1855 Petropavlovski Portis. 1855. aastal ülendati Possiet 1. järgu kapteniks[2].

Aastatel 1852–1854 väldanud mereretk Kroonlinnast Jaapanisse oli Possieti esimene ümbermaailmareis.[1]

1856. aastal lähetati ta Jaapanisse ülesandega anda neile üle kuunar Heda tänutäheks vene meremeestele osutatud abi eest.[2]

1858. aastal määras keiser Aleksander II Possieti oma 8-aastase poja suurvürst Aleksei Aleksandrovitši (hilisem Venemaa viimane kindraladmiral) kasvatajaks.[1] Sestpeale sooritas Possiet suviti regulaarselt mereretki (1858–1865) Läänemerel ja Venemaa kallastel. Aastatel 18661868 seilas ta koos oma hoolealusega Vahemerel ja Atlandi ookeanil.[3]

1859. aastal määrati Possiet tiibadjutandiks ja arvati keiser Aleksander II kaaskonda. 1861. aastal ülendati ta kontradmiraliks. 1866. aastal määrati kindraladjutandiks [1]. 1868. aastal ülendati ta viitseadmiraliks.

1870. aastal juhtis Possiet kolmest sõjalaevast eskaadrit, mille tsaar Aleksander II saatis põhjameredele. Teadusülesannete täitmist juhendas akadeemik Alexander Theodor von Middendorff.[3] 1870. aastal heisati Novaja Zemljal esmakordselt saare kohal riigilipp[1] demonstreerimaks saare kuuluvust Venemaale. 1871. aastal külastas Possiet fregatt Svetlanal Ameerika Ühendriike (esimene ametlik visiit), Kanadat, Singapuri, Hiinat, Jaapanit, Ida-Siberit[1]. Ekspeditsioonis osales ka 20-aastane suurvürst Aleksei Aleksandrovitš.

Teedeminister[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1874–1888 oli Possiet Venemaa Keisririigi teedeminister.[1] Tema ametisoleku aja jooksul suurenes Venemaa raudteevõrk ulatuselt kolmandiku võrra, ehitati enam kui 10 000 versta raudteid.

Tema initsiatiivil alustati Peterburi meresadama ja Merekanali ehitamist. Paralleelselt rekonstrueeriti Maria veesüsteemi, mis ühendas Peterburi Laadoga ja Oneega järvedega, Arhangelski, Vologda, Novgorodi ja Staraja Russaga. 1882. aastal ülendati ta admiraliks. Keiser Aleksander III kirjutas alla ukaasile Siberi raudteemagistraali ehitamiseks, Possiet kureeris[1] selle projekteerimist.

1888. aastal läks Possiet erru pärast rongiõnnetust, kus hukkus 21 rongisolijat. Samas rongis olid ka keiser perekonnaga ja minister Possiet. Rongiõnnetuse põhjustas erakätes oleva Kurski–Harkivi–Aasovi raudtee väga vilets ehituslik kvaliteet.

Teedeminister Pärnus[muuda | muuda lähteteksti]

11. juulil 1886 tuli Possiet teedeministrina maanõunik Stael von Holsteini saatel aurikul Pärnusse inspekteerima Pärnu sadamat. Intelligentse ja tagasihoidliku inimesena keeldus ta igasugustest vastuvõttudest ning seepärast oli kail teda vastu võtmas vaid linnapea Oskar Brackmann. Pärnu linnainseneri Nazarovi saatel vaadati üle sadam, kaid, süvendaja ja talvesadam. Kuuldes, et linna sisse- ja väljavedu Pärnu sadama kaudu teeb vähikäiku, leidis admiral, et ainsaks vastuabinõuks oleks Pärnu ühendamine Liivimaa raudteega.[3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teda autasustati Venemaa Keisririigi kõigi kõrgemate ordenitega ja 9 välisriigi (Kreeka, Montenegro, Portugal, Saksamaa, Taani, Türgi, Pärsia, Brasiilia, Jaapan) 11 ordeniga, mille hulka kuulub ka Jaapani keisri käest saadud Tõusva Päikese ordeni 1. järk.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema järgi on oma nime saanud laht Jaapani meres (Possieti laht) ja neem Rõkatšjovi saarel Kara meres.[2].[4]

1902. aastal nimetati Mogilnõi saar Barentsi meres ümber Possieti saareks.[1]

Hassani rajoonis Primorje krais on tema järgi nimetatud Possieti lahe kaldal asuv alev (Possiet), mis on ühtlasi Venemaa lõunapoolseim sadam (Possieti sadam).[4]

Tema järgi on oma nime saanud tänav Vladivostokis.[4] Ka Pärnus oli Possieti tänav. 1948. aastal nimetati see ümber Oktoobri tänavaks. 1991. aastal sai Oktoobri tänavast Suur-Posti[3].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta maeti Novodevitšje kalmistule Peterburis. Leinarongkäigust võttis osa mitu tuhat inimest.[1]

Pärast Possieti surma läks tema 20 tuhande köiteline isiklik raamatukogu Peterburi teedeinseneride instituudi valdusse.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]