Viirsavi
Viirsavi (inglise k varved clay) on liustikuesistes jääjärvedes tekkinud kihiline sete [1]. Viirsavi koosneb heledatest ja tumedatest kihtidest ehk varvidest [2]. Paari moodustavad üks hele ja üks tume kiht [3]. Hele kiht koosneb peamiselt jämedateralisest liivast ja aleuriidist ning tume kiht peeneteralisest materjalist [2]. Kihi paksus on tavaliselt alla 1 mm, kuid võib ulatuda ka mitme sentimeetrini. Mida lähemal kihid mandrijääle asuvad, seda paksemad nad on. Kui liikuda mandriliustikust kaugemale, siis kihtide paksus väheneb. Varvide paksus sõltub ka ilmast ja liustiku sulamiskiirusest. Viirsavi leidub näiteks Balti riikides, Poolas, Saksamaal ja Skandinaavias.[4]
Varv
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keelde tuleb sõna "varv" rootsikeelsest sõnast "hvarf", mis tähendab revolutsiooni, kihistumust, ringi. Selle võttis kasutusele Gerard De Geer. Esimest korda esines sõna terminina "hvarfig lera" (kihiline savi) 1862. aastal.[5] Varv ehk aastakiht koosneb heledast ja tumedast kihist. Heledam kiht, mis koosneb jämedamast liivast ja aleuriidist, settis jääjärve põhja suvel, kui mandriliustik sulas kiiremini [1][6]. Lisaks jäi järvevette hõljuma peeneteralisem sete – savi, mis settis talvel. Talvel oli vähem sulavett ja järvepind jääga kaetud, mistõttu vesi liikus vähe. Hooajalisest settimisest tulenevad kihtidele ka nimetused suvekiht ja talvekiht. Varvide paksus sõltub selle aja kliimatingimustest.[6] Kuivemal viirsavil eristuvad varvide värvid paremini [7]. Viirsavi varvipaksusi võrreldakse varvokronoloogia meetodiga, mille loojaks on Gerard De Geer.
Varvid tekivad ainult magedas või kergelt soolases vees, sest soolases vees on aasta läbi jämedateralisi osakesi. Suure soolasisaldusega vesi muudab savi jämedateraliseks ning seepärast on võimatu kihte eristada. Ülevooluvarvid tekkisid, kui varem settinud viirsavi erodeerus ning peale seda settisid sinna peale uued kihid, mis pole hästi eristatavad. Mida sügavamal uus kiht asub, seda väiksem on seal tera. Ülevooluvarvid on indikaatoriks jääjärvele, mille veetase kõikus märkimisväärselt.[6]
Teke
[muuda | muuda lähteteksti]Viirsavi settib jääjärve eri osades erinevalt. Liustiku sulamisel vabaneb materjali kõige enam jääserva juures. Seega settib liustiku ääre lähedal ehk proksimaalses osas peamiselt jämedateraline materjal. Peeneteralisem materjal suundub veekogu keskmise ja distaalse osa poole.[8] Liustikuserva kaugus settimiskohast mõjutab ka varvide ja kihtide paksusi. Mida liustikuservale lähemal settimine toimub, seda paksem kiht tekib. Jääjärve proksimaalses osas settivate suve- ja talvekihtide paksused on erinevad. Suvekiht on märgatavalt paksem kui talvekiht. Jääjärve keskmises osas on suvekihid samuti paksemad võrreldes talvekihtidega, kuid varvide suurused ei kõigu nii palju. Kui võrrelda ülemisi ja alumisi varve, siis ülemistes varvides muutuvad talvekihid suvekihtidest paksemaks. Talvekihi üleminek suvekihile on järsk. Jääjärve distaalses osas on kihtide üleminekud hajusamad ning talvekihid on suvekihtidest märgatavamalt paksemad. Samuti on talvekihi üleminek suvekihile sujuvam. Mida sügavamal asuvad viirsavi varvid, seda paksemad nad on. Selle põhjus on taganev liustikuserv, mille tõttu nihkub ka jääjärve distaalne osa eelneva proksimaalse osa kohale.[9]
Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis tekkis enamik viirsavist Weichseli jäätumise ajal, kui mandriliustiku serva ette tekkisid suured jääpaisjärved. Viirsavisid esineb Eestis laialdaselt Lääne-Eestis, Saaremaal, Hiiumaal, Pärnumaal, põhjarannikul, Alutagusel, Haanja ja Otepää kõrgustikul.[9] Eestis asuvad viirsavid peamiselt moreeni peal [10]. Moreeni ja viirsavi vahele jääb mitmemeetriline üleminekukiht [11]. Lääne-Eesti viirsavide pealispind on lääne ja loode suunas kaldu, sest moreeni pealispind on samas suunas kallutatud [12]. Eesti viirsavi iseloomustab jämedateralise sette väike sisaldus. Eri piirkondade viirsavi koostis on erinev nii suve- kui ka talvekihtides. Põhja-Eestis (klindiesistel aladel) paiknev viirsavi on jämedateraline. Seevastu Lääne-Eesti viirsavi koostis on savikas ja peeneteraline.[9] Eestis tehti esimene varvokronoloogiline uuring 20. sajandi alguses.[12]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Enn-Aavo Pirrus ja Leili Saarse on jaotanud Eestis paiknevad viirsavid kolme gruppi.
- Esimese grupi moodustavad suurte jääpaisjärvede viirsavid, mis esinevad Lääne-Eestis ja saartel. Suve- ja talvekihtide lõimis on sarnane: suvekihi moodustab peeneteraline aleuriit ja talvekiht koosneb savist. Varvid on enamasti paksud ning nende üleminekud on järkjärgulised. See vihjab suuremõõtmelisele jääjärvele. Liustikule lähemal olevad ja selle servast kaugemal settinud varvidel on samuti kerge vahet teha.
- Teise gruppi kuuluvad viirsavid asuvad laiemal alal: Kesk-Eesti madalikul, jõeorgudes, Põhja-Eesti karbonaatsel platool, klindiesistel tasandikel. Viirsavide kihtide paksus on umbes 3–5 meetrit. Varvid on hästi eristatavad – talvekihtide üleminek suvekihtideks on järsk. Lisaks on eristatavad ka ööpäevade kihid, mis viitavad pikliku kujuga järvele – liustikus vabanevad setted said ainult ühes suunas liikuda. Need viirsavid tekkisid vaid orgudes ja nõgudes paiknevates madala sügavusega jääjärvedes, kus veetase kõikus palju ning seetõttu on eristatavad ka ülevooluvarvid.
- Kolmanda grupi moodustavad Kagu-Eestis viirsavid. Need on settinud praegustel kõrgustikel pisemates jääpaisjärvedes. Sealsete savide paksus on mõni kuni kümme meetrit, kuid nende kihilisus pole nii selge. Seetõttu on nende varvide eristamine tinglik ning keeruline. Ainult sügavamates osades on kihilisus paremini eristatav. Mõned suvekihid on liivakamad, mis on indikaatoriks suuremale sulamisele mingil ajaperioodil. Liustikult väljasulav sete kandus settebasseini mitmest küljest, kuid tee polnud piisavalt pikk, et kihid diferentseeruksid.[6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Eesti Entsüklopeedia, 2006. Viirsavi. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/viirsavi1 . Viimati vaadatud 30.10.2016.
- ↑ 2,0 2,1 Physical Geology Tutor. Glacio-lacustrine deposition. http://edtech.mit.edu/fcgi-bin/pgt?part=2.1.3 . Viimati vaadatud 30.10.2016.
- ↑ Physical Geology Tutor. Varved Clay Deposits. http://edtech.mit.edu/fcgi-bin/pgt?part=2.1.3.2 . Viimati vaadatud 30.10.2016.
- ↑ The Free Dictionary, 1979. Varved Clays. http://encyclopedia2.thefreedictionary.com/Varved+Clays . Viimati vaadatud 30.10.2016.
- ↑ Zolitschka, B., 2007. Varved lake sediments. Encyclopedia of quaternary science. Elsevier, Amsterdam.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Pirrus, E., Saarse, L., 1979. Tekstuurid jääpaisjärvesavide tekketingimuste peegeldajana. Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Valgus, Tallinn.
- ↑ Dictionary of Construction, 2016. https://web.archive.org/web/20160509011528/http://www.dictionaryofconstruction.com/definition/varved-clay.html . Viimati vaadatud 30.10.2016.
- ↑ Sauramo, M., 1924. Studies on the Quaternary varve sediments in Southern Finland. Fennia.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Pirrus, E., 1968. Eesti viirsavid. Valgus, Tallinn.
- ↑ Pirrus, E. 2001. Eesti geoloogia. Tallinna tehnikaülikool, Mäeinstituut, TTÜ kirjastus, Tallinn.
- ↑ Kiipli, T., Liivrand, E., Lutt, J., Pirrus, R. & Rennel, G., 1993. Pinnakate. Eesti Šelfi Geoloogia. Eesti Geoloogia Selts, Tallinn.
- ↑ 12,0 12,1 Rähni, E., 1965. Jääjärveliste setete (viirsavide) geoloogia Lääne-Eestis. Geoloogiliste uurimistööde aruanne. Eesti Geoloogia Fond, Tallinn.