Vene-Jaapani sõda

Vene-Jaapani sõda
Toimumisaeg	8. veebruar 1904 – 5. september 1905
Tulemus	Jaapan sai endale juurde mitmeid uusi maa-alasid: Mandžuurias (Hiina kirdeosas), Lõuna-Sahhalini ja Kuriili saared, Portsmouthi rahuleping
Territoriaalsed; muudatused	Kirde-Hiina ja Korea
Osalised
Venemaa Keisririik	Jaapan
Väejuhid või liidrid
Nikolai II; sõjaminister Aleksei Kuropatkin; Nikolai Linevitš (1. Mandžuuria armee) ; Paul von Rennenkampff; Oskar Ferdinand Gripenberg (2. Mandžuuria armee); Alexander von Kaulbars (3. Mandžuuria armee); kindral Georg von Stackelberg (Ida-Siberi korpus); admiral Jevgeni Aleksejev; viitseadmiral Zinovi Rožestvenski; admiral Stepan Makarov	Meiji; Katsura Taro; Ōyama Iwao; Kodama Gentarō; Nogi Maresuke; Kuroki Tamemoto; Oku Yasukata; Itō Sukeyuki; Tōgō Heihachirō;
	Mukdeni lahing – Port Arturi piiramine – Tšemulpo merelahing – Liaoyangi lahing – Sandepu lahing – Yalu jõe lahing – Tsushima lahing

Vene-Jaapani sõda (8. veebruar 1904 – 5. september 1905) oli relvakonflikt Venemaa Keisririigi ning Jaapani vahel.

Sõja alguseks peetakse Jaapani rünnakut Venemaa keisririigi laevastikku Port Arturis. Kolm tundi hiljem teatas Jaapan ametlikult sõjategevusest Venemaa Keisririigi suhtes. Port Artur langes 23. detsembril 1904 (vkj) / 2. jaanuaril 1905. aastal (ukj).

Ajalooline taust

Sõjaeelne Jaapan

Peale üle kahe ja poole sajandi suletust avab Jaapan 1854. aastal end välismaailmale. Kommodoor Perry sõlmib oma laevastiku survel Tokyo all USA kasuks Kanagawa lepingu, mis näeb ette kontsessioone kahele sadamale. Šogunaadi autoriteet langeb, tänu millele 1867 aastal viimane šogun Keiki loobub võimust. Peale šogunite võimu langemist hakkab Jaapani keiser Meiji Tenno riigis läbi viima reforme, et Euroopa riikidega sammu pidada. Seda ajaperioodi nimetatakse Meiji restauratsiooniks.

Rahvastiku kiire juurdekasvu tõttu industrialiseerub Jaapan kiiresti. Tööstustust, kaubandust ja panku kontrollivad perekondlikud trustid. Mereväge ja armeed kontrollivad erinevad klannid, kes vaidlevad valitsuses Jaapani imperialistlike sihtide üle. 1894. aastal sekkuvad nii Jaapani kui ka Hiina väed Korea Tonghak’i ülestõusu, mis lõpuks vallandab esimese Hiina-Jaapani sõja. Võitjaks osutus Jaapan ning 1895.aastal sõlmiti Shimoseki rahu.^[1] Venemaa sundis Prantsusmaa ja Saksamaa toel 1896. aastal Jaapanit Hiina-Jaapani sõjast võidetud Liadongi poolsaarest loobuma.^[2]

Sõjaeelne Venemaa

1892-1903. aastal soodustab rahandusminister krahv Witte Venemaal kapitalismi kasvu. Suurettevõtetesse koonduv rasketööstus areneb peamiselt Prantsuse kapitali toel. Madal ostujõud ja riigivõlad sunnivad toodangut välja vedama ning hoolimata näljahädast 1891. aastal eksporditakse ka vilja.

1861. aastal pärisorjusest vabastatud enam kui nelikümmend miljonit talupoega olid suurtes võlgades.^[3]^[1] Väikesed maalapid, maksud ja rahvastiku juurdekasv mõjutavad proletariaadi kujunemist. Reformide ajajärgu vapustused, industrialiseerimine ja talurahva vaesumine tekitasid töölisklassis vastumeelt.

Venemaa soov laiendada oma territooriumi Kaug-Itta pärineb juba Peeter Suure valitsemisajast, mil ta soovis saada jäävabade sadamate kaudu juurdepääsu maailmamerele. Alates Nikolai I-st laiendatakse piiri Indiale lähemale, hõivates Kesk-Aasia, Pärsia ja Hiina alasid. Hiina loobub 1858. aastal Amuuri piirkonnast ja 1860. aastal Primorjest, samal aastal asutati ka Vladivostoki sadam. 1875. aastal loovutatakse Jaapanile Kuriilid, mille eest saadi vastu Sahhalin. 1883-86 ehitatakse Trans-Kaspia ja 1891-1904 Suur-Siberi raudtee sõjalistel põhjustel. 1898. aastal sõlmiti Venemaa ja Hiina vahel Port Arturi rendileping, kahe aasta pärast 1900. aastal okupeeriti Mandžuuria.^[1]

Sõja kulg

Sõja puhkemine

1904. aasta 8. veebruaril vallutas Jaapani pealaevastik admiral Tōgō Heihachirō juhtimisel ilma sõda välja kuulutamata Vene eskadrilli Port Arturis, blokeerides sadama ja tekitades venelastele suuri kaotusi. Admiral Jevgeni Aleksejev keelas Vene laevastikul sadamast lahkuda. Kuigi Jaapani laevastik oli Vene laevastikuga tugevuselt võrdne, suutis Jaapani laevastik tänu Port Arturi blokaadile Venemaa Kaug-Ida laevastiku kaheks jaotatuna hoida Vladivostokis ja Port Arturis.^[4]

1904. aasta

Märtsis alustati Jaapani 1. armee Koreasse transportimist, mis hakkas valmistuma rünnakuks üle Yalu jõe. 1. mail Jaapan ründas ja peale rasket võitlust saavutas võidu venelaste üle. Jaapanlased kaotasid 1 100 meest 40 000-st ja venelaste kaotused olid 2 500 mehe kandis, 7 000 mehe suurusest väest. Vene väed taganesid korrapäraselt. See oli tohutu tähtsusega võit, sest see oli Jaapani esimene võidukas kokkupõrge lääneriigi väe vastu. Pahameel Vene vägede ülemjuhataja Aleksejevi vastu viis tema väljavahetamiseni Aleksei Kuropatkini vastu.

1904. aasta mais maabus Jaapani 2. armee kindral Yasukata Oku juhtimisel Kwantungi poolsaarele. 26. mail lõi see armee Nanshani lahingus vähemuses olevaid venelasi, lõigates ära Port Arturi garnisoni ülejäänud Vene vägedest. Kaks Jaapani diviisi maabusid kindral Nogi Maresuke all Korea idarannikule ning moodustasid 3. armee, mille ülesandeks oli Port Arturi hõivamine.^[4] Esialgu püüdsid jaapanlased linna tormijooksuga vallutada, kuid tugeva vastupanu tõttu võeti kindlus piiramisrõngasse.^[5] Kuropatkin positsioneeris oma peaväed Mukdenist lõuna poole. 14. juunil võitis Jaapan 35 000 mehe suuruse väega Vene 25 000 mehe suurust väge Fu-hsieni all. Seejärel liikusid jaapanlased Liaoyangi poole, kus oli Kuropatkini peavägi tugeva kaitsepositsiooni sisse võtnud. Kuropatkin jäi Liaoyangi kaitsesse ning ei rünnanud lähenevat vaenlast. 25. augustul algas Liaoyangi lahing, mis kestis üheksa päeva. Jaapanlased, kuigi vähemuses, saavutasid 130 000 mehega võidu 180 000 suuruse Vene väe üle. Hoolimata võidust mõistsid jaapanlased, et nad seisavad silmitsi nappusega väljaõpetatud sõdurite vallas. Venelased aga taganesid edukalt Mukdeni poole ning said abivägesid tänu Siberi raudteele 30 000 meest kuus.

Mõistes, et Jaapani ressursid on otsakorral ja venelaste olukord aina paraneb, otsustab Kuropatkin alustada vastupealetungi. Selle tulemusel leidis oktoobris aset kaks nädalat kestnud Shahe jõe lahing, raskete kaotuste tõttu asusid jaapanlased kaitsele.^[4] Kujunes ligi saja kilomeetri pikkune kaevikupositisoon, mis oli sõjapidamises uus nähtus.

Positsioonisõja ajal pingutas Jaapani väejuhatus jõudu, et kiiremini vallutada Port Artur.^[2] Viimaks 2. jaanuaril alistus Port Arturi garnison.^[4] Hiljem süüdistati selle käsu andnud kindluse komandanti A. Stösselit alusetult reetmises, sest kaitsmiseks olevat võimalusi veel olnud. Port Arturi piiramise vältel kaotati üle 10 000 mehe ning peale alistumist langes vangi veel 32 000 maa-ja mereväelast. Jaapanlased kaotasid piiramisel surnute ja haavatutena üle 110 000 mehe. Port Arturi kindluse langemine mõjus laastavalt Vene vägede moraalsele seisundile. Jaapani laevastik sai nüüd ülevõimu merel, maaväed aga, kes varem olid seotud kindluse piiramisega, suunati Vene armee peajõudude vastu.^[2]

1905. aasta

1905. aasta jaanuaris leidis aset Sandepu lahing, mis oli Kuropatkini järjekordne agressiivne pealetung jaapanlaste vastu. Vene väejuhatuse passiivsus ja ettevaatlikkus ei võimaldanud neil lahinguväljal otsustavat võitu saavutada. Selle tõttu ei suudetud Sandepu ja 1904. aastal aset leidnud Shahe jõe all otsustavat võitu saavutada.^[4]

1905. aasta veebruaris toimus Mukdeni linna lähistel sõja suurim lahing. Lahing toimus 140 kilomeetri pikkusel rindel kokku ligi kolm nädalat.^[2] Vene väed koosnesid 330 000 mehest ja 1475 suurtükist, jaapanlastel oli neile vastu panna 270 000 meest ja 1062 suurtükki.^[4] Arvulises ülekaalus olnud Vene väed said väejuhatuse ebarahuldava tegevuse ja vägedes valitseva täieliku korralageduse tõttu rängalt lüüa.^[2] Kaotused selles lahingus olid erakordselt suured, Vene väed kaotasid 89 000 ja Jaapani väed 71 000 meest.^[5]^[4] Kuigi Jaapan saavutas võidu, läks see neile palju maksma. Jaapan oli nüüd täielikult ressurssidest välja kurnatud ning ei saanud loota maasõda edukalt lõpule viia.^[4] Vene leeris ei olnud asjaolud paremad, maavägi oli kaotanud võitlusvõime tugevneva revolutsioonilise käärimise ja madala moraali tõttu.^[2] Kumbki osapool ei tõmmanud oma vägesid peale Mukdeni lahingut Mandžuuriast välja, vaid tekkis pikaajaline patiseis.^[5]

Kaug-Ida merejõudude tugevdamiseks oli Vene valitsus juba 1904. aasta oktoobris saatnud Vaikse ookeani poole teele 2. Vaikse ookeani eskaadri, mis oli moodustatud Balti laevastiku laevadest.^[2] Teel Vaiksele ookeanile avasid mõned Vene eskaadri laevad tule Suurbritannia kalalaevadele Doggerbanki juures, mis asus Põhjameres, arvates, et need on Jaapani torpeedokaatrid. Intsident vihastas Briti valitsuse välja ja Venemaalt nõuti kohest vabandust.^[4] Madagaskari lähistel sai 2. vaikse ookeani eskaadri admiral Zinovi Rožestvenski teada Port Arturi langemisest, mistõttu oli selle tulek Kaug-Itta mõttetuks muutunud. Ent isevalitsus tõukas kangekaelselt vene meremehi hukule vastu.^[2]^[4] Peale pikka teekonda jõudis eskaader lõpuks Jaapani merre, kuid seal ootas neid Jaapani laevastik. Jaapani laevad olid kiiremad ja omasid võimsamaid suurtükke, kui Vene laevad.^[2] Vene laevad olid kõik aegunud konstruktsiooniga ja meeskondade tase jättis soovida.^[6] Järgnes merelahing Tsushima saare lähistel, kui 27. mail Vene laevastik lähenes ja ründas. Peale kahte päeva kestnud lahingut uputati 27 laeva, Venemaa jäi ilma peaaegu kogu oma sõjalaevastikust.^[4]

Rahu ja sõja tagajärjed

Majanduslikult kurnatud Jaapan, kartes pikalevenivat sõda, pakkus Venemaale välja rahuläbirääkimised. Port Arturi langemise, Tsushima ja Mukdeni lahingute ning rahutuste tõttu riigis oli Venemaa nõus.^[4] Rahu sõlmiti USA linnas Portsmouthis president Roosevelti vahendusel 1905. aasta 5. septembril. Tingimused olid Venemaale võrdlemisi leebed, sõja peamiseks tulemuseks oli Jaapani imperialismi kindlustumine Koreas ja Lõuna-Mandžuurias. Venemaa pidi tunnistama Korea kuulumist Jaapani mõjusfääri, evakueeruma Mandžuuriast, jättes Jaapanile Liadongi poolsaare, Port Arturi sadama, Dalni sadama, osa Harbiini raudteest ning loovutama Jaapanile ka lõunapoolse osa Sahhalini saarest, mille Venemaa 1878. aastal oli annekteerinud.

Sõda mõjutas suurel määral 1905. aasta revolutsiooni puhkemist Venemaal. Nüüd sai muule maailmale ja Venemaa rahvastele ilmsiks tsaaririigi sõjalise võimsuse petlikkus ja ühiskonnakorralduse viletsus. Venemaa au sai haavata ja selle rahvusvaheline seisund nõrgenes, mistõttu suurenes nende sõltuvus teistest imperialistlikest riikidest.

Vene-Jaapani sõda oli esimene modernne sõda, kus kasutati kiirlaskerelvi, miinipildujaid, kaevikupositisoone, tehnilisi sidevahendeid ja organiseeriti väeliikide koostööd. Sõja kogemused sundisid Vene armeed läbi viima sõjaväereformi armee ja laevastiku struktuuri, relvastuse, väljaõppe ja juhtimise moderniseerimiseks.^[2]

Vene-Jaapani sõda ja Eesti

Vene-Jaapani sõjas võitles Venemaa poolel arvukalt eestlasi, tsaariarmee kaadriohvitseride seas oli mitu tulevast Eesti sõjaväe kindralit, nagu Jaan Soots, Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder, Johannes Orasmaa. Sõja alates teenis Kaug-Idas asuvates vene vägedes ligi tuhat eestlast, neist üle poole olid Port Arturis ja laevastikus. Ligi 350 eestlast osalesid Port Arturi kaitsmises. Terve rida neist paistis silma vapruse poolest, nagu alamleitnant Eduard Villmann. Tšemulpo merelahingust eluga pääsenud Varjaagi ja Korojetsi madruste hulgas olnud said Georgi risti kavalerideks 8 eestlast. Ligi sama palju eestlasi läksid põhja Tsushima lahingus, kus osales ligi 200 eestlast. Sõjast võttis osa ligi 70 eesti ohvitseri ja üle 30 arsti. Kõige rohkem eestlasi, 7500 meest, sattus sõtta 1904. aasta suvise ja sügisese tagavaraväelaste mobilisatsiooniga. Kõige suuremad olid eestlaste ohvrid Shahe lahingus, mille alguseks jõudis I armeekorpuse koosseisus kohale ka üle 3000 eestlase, kellest ligi kolmandik hukkus. Eestlased osalesid ka Mukdeni lahingus, kus hukkus üle 500 mehe. Eestlastest said selles sõjas kõige enam kannatada Tartumaalt ja Virumaalt mobiliseeritud mehed.^[2]

Välislingid

Lemmit Mark: "Vene-Inglise suhted Vene-Jaapani sõja taustal" Ajalooline Ajakiri, nr 1, 1937
Helen Maria Raadik: "Eesti sõdurid suhtusid Vene-Jaapani sõjas vaenlastesse austusega" ERR Novaator, 13. aprill 2020
Mart Kuldkepp: "1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Soomes: rahvuslaste ja sotsialistide ühisrinded" Vikerkaar, (7/8), 2015

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Kinder, H.; Hilgemann, W. (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Tallinn: Avita. Lk 389-393.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 Kaido Jaanson (1992). Üldajalugu XX sajandi algusest kuni 1938. Õpik X klassile. Tallinn: Koolibri. Lk 66-71.
↑ Kinder, H.; Hilgemann, W. (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Tallinn: Avita. Lk 347.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ ^4,00 ^4,01 ^4,02 ^4,03 ^4,04 ^4,05 ^4,06 ^4,07 ^4,08 ^4,09 ^4,10 ^4,11 "Russo-Japanese War". Encyclopedia Britannica. 1. veebruar 2022. Vaadatud 06.02.2022.
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 R.G.Grant (2006). Lahingud. Illustreeritud teekond läbi sõjaajaloo 5000 aasta. Tallinn: Varrak.
↑ Tim Newark (2002). Murrangulised lahingud. Viiskümmend lahingut, mis muutsid ajaloo käiku. Tallinn: Varrak. Lk 56.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Kinder, H.; Hilgemann, W. (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Tallinn: Avita. Lk 389-393.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[:3-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 Kaido Jaanson (1992). Üldajalugu XX sajandi algusest kuni 1938. Õpik X klassile. Tallinn: Koolibri. Lk 66-71.

[3] Kinder, H.; Hilgemann, W. (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Tallinn: Avita. Lk 347.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[:1-4] 4,00 ^4,01 ^4,02 ^4,03 ^4,04 ^4,05 ^4,06 ^4,07 ^4,08 ^4,09 ^4,10 ^4,11 "Russo-Japanese War". Encyclopedia Britannica. 1. veebruar 2022. Vaadatud 06.02.2022.

[:2-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 R.G.Grant (2006). Lahingud. Illustreeritud teekond läbi sõjaajaloo 5000 aasta. Tallinn: Varrak.

[6] Tim Newark (2002). Murrangulised lahingud. Viiskümmend lahingut, mis muutsid ajaloo käiku. Tallinn: Varrak. Lk 56.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]