Veeloomade asustamine

Veeloomade asustamine (inglise stocking või restocking) on tegevus, mille käigus kasvatatakse noorloomi väljaspool looduslikku keskkonda ja siis lastakse looduslikku veekogusse.

Veeloomi võib asustada selleks, et täiendada olemasolevaid asurkondi, või selleks, et luua uut asurkonda. Veeloomi võivad asustada nii valitsusasutused avalikesse veekogudesse kui eraorganisatsioonid ja -isikud eravalduses olevatesse veekogudesse.

Tavaliselt asustatakse veekogudesse kalu, kuid põhimõtteliselt võib asustada ükskõik milliseid veeloomi.

Veeloomi, kõigepealt kalu, hakati asustama mitusada aastat tagasi. Esialgu oli selle eesmärk nende pärastine kinnipüüdmine, kui nad on suuremaks kasvanud, ehk kalapüük. Tänapäeval kasutatakse veeloomade asustamist ka selleks, et suurendada looduskaitse all olevate liikide arvukust, aidates neil pääseda väljasuremisest.

Võõrliikide asustamine on ohtlik. Võõrliigid võivad kahjustada olemasolevaid hapraid ökosüsteeme. Seevastu võib veekogudesse asustada pärismaiseid liike, kui neid on üle püütud või kui nad ei suuda seal paljuneda.

Tänapäeval kasutatakse veeloomade asustamist kõige rohkem säästvas kalanduses.

Veeloomade asustamise reguleerimine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis reguleerib veeloomade asustamist 25. augustil 2008 jõustunud põllumajandusministri määrus "Veterinaarnõuded vesiviljelusloomade liikumise ning vesiviljelusloomade ja neilt pärinevate loomsete saadustega kauplemise kohta". See määrus näeb mingi taudi suhtes vastuvõtlikkusse või mingit taudi edasi kandvasse liiki kuuluvate loomade viimise kohta sellest taudist vabasse piirkonda ette erinõuded.^[1]

Euroopa Liidus reguleerib piirkonnast puuduvate liikide kasutamist vesiviljeluses 11. juunil 2007 vastu võetud määrus 708/2007 "Võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses", mida hakati kohaldama 1. jaanuaril 2009.^[2]