Varssavi Suur Teater

Varssavi Suur Teater

Varssavi Suur Teater (poola keeles Teatr Wielki w Warszawie) on Poola rahvusteater, mis asub Varssavis aadressil Plac Teatralny 1. Teater annab ooperi- ja balletietendusi ning samas hoones asub ka teatrimuuseum.

Ajalugu

1779. aastal avati Varssavis Rahvateater (Teatr Narodowy), kus esitati peamiselt poola heliloojate teoseid. 1795. aastal viidi teatritrupp poliitilistel põhjustel üle Lvivi, kuhu see jäi kolmeks aastaks. Napoléon I vallutusretkede ajal domineeris prantsuskeelne ooper. Poola oma ooperiloomingu aren­gule aitas kaasa 1810. aastal Varssavisse elama asunud helilooja Karol Kurpiński, patriootilise laulu "Varšavjanka" (Warszawianka, 1831) autor.

Ooperimaja ehitamine

Varssavis polnud Rahvateatri jaoks seisusekohast esinemiskohta. 1820. aastal otsustati, et senine 17. sajandil rajatud Marywilski laadakeskuse, teenindusasutuste, ladude ja hotelli kompleks lammutatakse ning nende asemele ehitatakse klassikalises stiilis monumentaalne ooperimaja. Projekti koostas Poolas töötav Itaalia arhitekt Antonio Corazzi. Ta võttis eeskujuks Napoli Teatro San Carlo põhiplaani, millesse hiljem tegi muudatusi Corazzi õpilane arhitekt Aleksander Ludowik Kozubowski. Ta pidas õigeks vähendada algselt kavandatud teatrisaali istekohtade arvu 2000-lt 1248-ni ning loobus ka suurejooneliseks kavandatud kuninglikust loožist. Mõlemasse hoone tiiba olid ette nähtud kauplused. 19. novembril 1823, Rahvusteatri asutamise 60. aastapäeval, pani Poola asekuningas Józef Zającek paika nurgakivi. Kohal viibis ka riigikassa minister Franciszek Ksawery Drucki-Lubecki, sest hoone ehitust rahastasid Varssavi linn ja Poola valitsus. Ehitamine kestis kümme aastat.

Pärast 1831. aasta novembris poolakate rahvuslikku ülestõusu (Powstanie listopadowe), mida on nimetatud ka novembrimässuks, muudeti Rahvusteatri nimi Suureks Teatriks (Teatr Wielki). Teatrimaja avati pühapäeval, 24. veebruaril 1833 Gioachino Rossini ooperiga "Sevilla habemeajaja" ja Karol Kurpiński balletiga "Zabawa tancerska" ("Tantsupidu").

Antonio Corazzi projekti kohaselt pidi Suure Teatri esifassaadil olema kunstide patrooni Apollo võidukas skulptuur, kus teda on kujutatud juhtimas nelja hobusega kaarikut. Kuid novembrimässu lüüasaamine sundis sellest ideest loobuma. Skulptuuriks mõeldud platvorm peasissekäigu kohal seisis 200 aastat tühjana. 2002. aastal tehti teatri tollase peadirektori Waldemar Dąbrowski eestvedamisel fassaadi skulptuuriga kaunistamine teoks. Apollo skulptuuri kavandasid Varssavi Kunstiakadeemia (Akademia Sztuk Pięknych w Warszawie) professor Adam Myjak ja skulptuuriosakonna dekaan Antoni Janusz Pastwa. 3. mail 2002, kui tähistati Poola põhiseaduse vastuvõtmise päeva, avas skulptuuri Poola president Aleksander Kwaśniewski.

Teater 19. sajandil

Uue teatri esimeseks muusikajuhiks sai vene päritolu dirigent. Ta asendas repertuaaris rahvuslikud ooperid Itaalia ja Prantsuse ooperitega ja operettidega. Poolakatel õnnestus siiski hoida 19. sajandil oma ooperikultuur vaba vene mõjust, ehkki vene tsensor sekkus aktiivselt teatrite repertuaaripoliitika ku­jundamisse. 1840. aastal nimetati Marywilski väljak, kus hoone asus, Teatralny väljakuks. 1862. aastal tegi Ludwik Jaroszyński Wielki ees ebaõnnestunud katse tappa Poola kuningriigi uus venelasest kuberner, suurvürst Konstantin Nikolajevitš. 1864. aasta novembris paigaldati teatrisse gaasivalgustus.

Mainekas Poola helilooja Stanisław Moniuszko hoolitses lavamuusikas poolakate rahvusliku eneseteadvuse tugevdamise eest. Vilniuses (1848) ja Varssavis (1958) esietendunud "Halka" kujunes rahvuslikuks suursündmuseks. Wielki teatris olid esiettekandel ülejäänud Moniuszko ooperid: "Straszny dwór" ("Hirmus mõis", 1865), "Flis" ("Parved", 1858), "Hrabina" ("Krahvinna", 1860), "Verbum Nobile" (1861) ja "Paria" (1869). Moniuszko oli alates 1858. aastast kuni surmani 1872. aastal Varssavi Suure Teatri dirigent ning ka Varssavi konservatooriumi professor. Tähtsat rolli poola rahvusliku ooperi arendamisel etendas 1852. aastal Teatr Wielki muusikajuhina tööle asunud Giovanni Quattrini. Ta innustas paljusid poola heliloojaid looma rahvuslikke lavateoseid. Uusi teoseid komponeerisid Ignacy Feliks Dobrzyński, Gabriel Rożniecki, Adam Minchejmer, Stanisław Duniecki ja Moniuszko.

1870. aastal toimunud ümberehituse ja teatri ajutise sulgemise tõttu püstitati Saski aeda (Ogród Saski ) puidust suveteater. Pärast Rozmaitości teatri põlengut (1883) otsustati Wielki puitkonstruktsioonid asendada teraskonstruktsioonidega. Tööde teostamine 1890.–1891. aastal sai võimalikuks tollase Varssavi valitsusteatrite direktori, tsaariarmee kindrali Dymitr Palicyni poolt Peterburist välja räägitud rahalistele vahenditele. Moderniseeriti ka lava ja võeti kasutusele teatri enda elektrijaama elektrivalgustus. Hoone sai keskkütte 19. sajandi lõpul.

Teatrimaja häving sõja-aastatel

Teises maailmasõjas hävis hinnanguliselt 75% teatrihoonest. Esimene teatri pommitamine toimus Varssavi kaitsmisel 1939. aasta septembris. Säilis Teatralny väljaku poolne fassaad ja ooperiteatri kompleksi vasak tiib Wierzbowa tänaval ning osa hoovisiseseid kõrvalhooneid. Pärast Varssavi kapituleerumist ehitati 1939. aasta lõpus teatri esiosa kohale ajutine katus, renoveeriti vasak tiib ning müüriti kinni aknad. Varssavi ülestõusu ajal 1. augustist kuni 2. oktoobrini 1944 said hoone säilinud osad Plac Teatralny lahingutes kannatada. Sakslased lasid seejärel suure osa hoonest õhku. Säilisid vaid fassaadi idaosa ja fassaadi sambad. Pärast sõda ehitati aastatel 1947–1949 üles lõunatiib. Redutowe muuseumi ruumid ehitati ümber rahvusteatri etenduste tarbeks. Teatri ajutiseks nimeks sai Varssavi Riigiooper ja Filharmoonia (Państwowa Opera i Filharmonia w Warszawie). Ruumid võeti kasutusele 22. juulil 1949.

Ooperimaja taastamine

1951. aasta veebruaris kuulutati välja konkurss Wielki rekonstrueerimiseks. Esimese preemia sai Bohdan Pniewski projekt koostöös Małgorzata Handzelewiczi, Władysław Jotkiewiczi ja Stanisław Krajewskiga. Projekti vaadati mitu korda üle, täiendati ning muudeti. Ehitustöid alustati 1953. aastal, ehkki valitsus kiitis projekti heaks alles 1956. aastal pärast konsulteerimist välisspetsialistidega. Hoone projektijärgset mahu vähendati. Teatr Wielki võeti kasutusele aastatel 1962–1965 osade kaupa. Ehitus venis rahaliste raskuste, projekti tehnilise keerukuse ja tööjõu nappuse tõttu.

Fassaadid Teatralny väljakul ja Wierzbowa tänaval jäid samaks kui oli sõjaeelsel teatril. Interjöör on täiesti uus. Hobuserauakujuline kolme rõdukorrusega saal ehitati sinna, kus varem asus lava. Valmis üks maailma suuremaid ooperilavasid, mille üldpind on 1150 m², kõrgus 35, laius 37 ja sügavus 28 meetrit. Lavaga tegeles mitu välisfirmat. Paigaldati pöördlava, kuus põrandaluuki, kaheksa valgussilda lava kohal, kolm televisioonikaamerat ja plastpõrand balleti jaoks. Teatril on 27 ateljeed ja töökoda ning 800-ruutmeetrine dekoratsioonide värvimise töökoda. Teatri suurimas saalis, mis kannab Stanisław Moniuszko nime, on 1905 istekohta. Kammersaalis, mis kannab helilooja Emil Młynarski nime, on 248 kohta. Seal toimuvad kammer- ja lasteetendused. Teatrimuuseum asub endise peakorruse ballisaalides. Teater avati pidulikult 19. novembril 1965 Stanisław Moniuszko ooperiga "Straszny dwór" ("Hirmus mõis").

Tänapäev

Wielki on repertuaariteater ja tegutseb aasta ringi, kuid ei anna etendusi iga päev. Mängukavas olevat ooperit esitatakse järjest mitu etendust. Siis on mitu etendusevaba päeva ja võetakse etendamisele mõni teine, siis kolmas ja nii edasi ooper. 1984. aastat pälvis teater Töölipu I klassi ordeni. 9. märtsil 1985 puhkes hoones tulekahju, mille tagajärjel hävis suurem osa Rahvusteatri kasutuses olnud majaosast, kuid see taastati kiiresti.

Wielki muusikajuht on alates 2021. aastast Patrick Fournillier ja kunstiline juht alates 2017. aastast Mariusz Trelinski. 80-liikmelist koori juhatab Lukasz Hermanowicz. Orkestris on 104 muusikut.

Allikad

• Teatr Wielki koduleht (teatrwielki.pl)
• Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol 3, London, 2004
• Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
• Tiit Made. Ooperimaailm. II osa, Tallinn, 2012