Ühisherilased

Allikas: Vikipeedia

Ühisherilased (Vespinae) on putukate alamsugukond voltherilaste sugukonnast.

Ühisherilaste hulka ei kuulu kõik ühiselulised voltherilased.

Nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Taksoni autor on Pierre André Latreille (1802).

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Ühisherilased on suhteliselt liigivaene rühm, mis esines algselt ainult Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Üksikud liigid on viidud ka Lõuna-Ameerikasse ja Austraaliasse.

Perekonnad maaherilane ja metsaherilane esinevad ainult parasvöötmes ja subtroopikas. Põhiliselt parasvöötme perekond on vapsik, millel on aga liike ka Kagu-Aasias. Ainult Kagu-Aasia troopikas elavad perekonna Provespa kolm öise eluviisiga ühtlaselt kollakaspruuni liiki.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Ühisherilasi on maailmas 61 liiki.

Ühisherilasi on 4 perekonda:

Paul Blüthgen eraldas 1869 maaherilase perekonnast perekonna Paravespula, kuid tänapäeval peetakse seda enamasti maaherilase alamperekonnaks.

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Ühisherilased sarnanevad kehaehituselt teiste voltherilastega, kuid on keskmiselt suuremad.

Tähtis eristustunnus alamsugukonnast Polistinae ja saviherilastest on tagakeha ehitus: ühisherilastel on kohe pärast rindmiku ja tagakeha vahelist peenikest ühenduskohta lai alus, mis jääb vähe alla tagakeha maksimaalsest laiusest.

Kõigil liikidel on herilastele tüüpiline must-kollane hoiatusvärvus, mõnel liigil, näiteks vapsikul lisanduvad punased ja punakaspruunid toonid.

Ühisherilased rajavad "riike" või elavad sotsiaalparasiitlikult (nn käguherilased).

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud söövad peamiselt nektarit, õietolmu, luuvilju, taimemahlu, loomseid aineid ja putukaid. Vastseid toidetakse surnud või saagiks saadud lihaga, kusjuures toiduallikad on väga mitmekesised.

Herilaste pere[muuda | muuda lähteteksti]

Pesa ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiseluline voltherilane uuel pesal

Herilaspesad koosnevad paberitaolisest massist. Pesaehituse lähtematerjal on pude kuiv puit, mis mälutakse kuulikesteks. Pesad on vapsikutel allapoole lahti, teistel herilaseliikidel on väliskest kinni, välja arvatud sisselennuava. Neil on alguses 5–10 pisut ümardatud kärje kujulist kambrikest. Selles staadiumis hoolitseb nende eest kuninganna üksinda. Siis on väga sarnased alamsugukonna Polistinae herilastega.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Carl D. Duncan. Contribution to The Biology of North American Vespine Wasps, 1939.
  • M. Matsuura, S. Yamane. Biology of the Vespine Wasps, 1990, Springer-Verlag, Berlin.
  • M. J. Carpenter, J. Kojima. Checklist of the species in the subfamily Vespinae (Insecta: Hymenoptera: Vespidae). – Natural History Bulletin of Ibaraki University, 1997, 1, lk 51–92.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]