Vana-Salatsi mõis

Vana-Salatsi mõisa hoonetekompleks

Vana-Salatsi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 37

Vana-Salatsi mõis ehk Vecsalaca mõis (saksa keeles Alt-Salis, läti keeles Vecsalacas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Salatsi kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb mõisakompleks Limbaži piirkonda Salatsi valla Vecsalaca küla maadele.

Mõisa omanikele kuulus (koos Uue-Salatsi mõisa omanikega) Salatsi kihelkonnas patronaadiõigus, kaaspatrooniks oli Ķirbiži mõisa omanik.

Ajalugu

Mõis kujunes Salatsi piiskopilinnuse maadele, mis läksid hiljem Poola kuningate valdusse. Mõisale pandi alus 1564. aastal, mil 3. veebruaril Poola kuningas Zygmunt II August rentis Salatsi linnusele kuuluvad kaks küla 4000 taalri eest oma sekretärile Justus Claudius Clodtile, kes need omakorda 13. veebruaril 1565 müüs 2000 taalri eest Thomas von Embdenile.

1596. aasta 2. augustil müüs Embden oma valdused Kuramaa hertsogi kantslerile Georg von Tiesenhausenile juba 22 000 taalri eest.

1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kogu Salatsi lossipiirkonna oma riiginõunikule Peter Banérile, kelle pojad müüsid selle omakorda 23. juulil 1653 Riia raehärrale Michael von Diepenbrockile, kelle järglased selle mõisate reduktsiooni käigus jälle kaotasid.

Reduktsiooni ajal kuulus mõis kahele vennale. Selle sai tagasi Werner von Diepenbrocki tütar, kes abiellus esmalt von Dannensterniga, seejärel parun Jonsteniga. Tolle surma järel aastal 1738 jagati mõis kaheks, lese omandiks kujunes Uue-Salatsi mõis. Tema viimane abikaasa oli aga Medem ja see mõis kuulus mõlemale abikaasale. Aastal 1750 läks mõis Fersenite valdusse.

Gustav Wilhelm von Ferseni surma järel usaldas tema lesk mõisa oma venna ja õe hoolde. Aastal 1853 müüsid õe pärijad mõisa 90 000 hõberubla eest Hermann Maximilian Behaghel von Adlerskronile (1808−1885). Viimane läks aga pankrotti ja mõisa omandas tulevane kaardiväeporutšik parun Friedrich Adolf Woldemar Pilar von Pilchau (1814-1870). 2. mail 1870 müüs ta mõisale kuuluva Emmashöhe karjamõisa koos kahe talukohaga 13 800 hõberubla eest Pärnu linnareviisor Bernhard Bachile. Vana-Saltsi mõisa − ilma varem müüdud talumaa ja Heinaste mõisale loovutatud metsatükita − müüs ta veidi enne oma surma 10./16. septembril 1870 Conrad Friedrich Gottlieb von Brockdorff-Ahlefeldtile. Viimane omanik oli aastatel 1893−1920 parun Heinrich Stael von Holstein.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal (koos Kliķi mõisaga) 12 ja 1/8 adramaad, sellele allus 419 mees- ja 513 naishinge. Aastal 1641 oli mõisa suurus koos Kliķi ja Uue-Salatsi mõisaga 22 ja 3/4 adramaad. Hiljem arvestati mõisa pindala ikka koos Kliķi mõisaga. Aastal 1688 oli mõisate suurus 13 ja 1/2 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 8 ja 1/2, aastal 1757 aga 14 ja 1/2. Aastal 1823 oli mõisate suurus 12 ja 1/2 adramaad. Aastal 1836 oli adramaid 12 ja 1/20. 1881. aastal oli mõisamaa suurus 22 ja 15/60, talumaa oli 15 adramaad.

Karjamõisad

1816. aastal kuulus mõisale kaks karjamõisa: Zaki (Karra, ka Karr) ja Zonepe (Fersenhof, hiljem Sohnep). 1870. aastal müüdi ära Emmashöhe karjamõis. XX sajandi algul oli mõisal kolm karjamõisa: Lagast, Marthahof ja Schlangenhof.