Vana-Salatsi mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vana-Salatsi mõisa hoonetekompleks
Vana-Salatsi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 37

Vana-Salatsi mõis ehk Vecsalaca mõis (saksa keeles Alt-Salis, läti keeles Vecsalacas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Salatsi kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb mõisakompleks Salatsi piirkonda Salatsi valla Vecsalaca küla maadele.

Mõisa omanikele kuulus (koos Uue-Salatsi mõisa omanikega) Salatsi kihelkonnas patronaadiõigus, kaaspatrooniks oli Ķirbiži mõisa omanik.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõis kujunes Salatsi piiskopilinnuse maadele, mis läksid hiljem Poola kuningate valdusesse. Mõisale pandi alus 1564. aastal, mil 3. veebruaril Poola kuningas Zygmunt II August rentis Salatsi linnusele kuuluvad kaks küla 4000 taalri eest oma sekretärile Justus Claudius Clodtile, kes need omakorda 13. veebruaril 1565 müüs 2000 taalri eest Thomas von Embdenile.

1596. aasta 2. augustil müüs Embden oma valdused Kuramaa hertsogi kantslerile Georg von Tiesenhausenile juba 22 000 taalri eest.

1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kogu Salatsi lossipiirkonna oma riiginõunikule Peter Banérile, kelle pojad müüsid selle omakorda 23. juulil 1653 Riia raehärrale Michael von Diepenbrockile, kelle järglased selle mõisate reduktsiooni käigus jälle kaotasid.

Reduktsiooni ajal kuulus mõis kahele vennale. Selle sai tagasi Werner von Diepenbrocki tütar, kes abiellus esmalt von Dannensterniga, seejärel parun Jonsteniga. Tolle surma järel aastal 1738 jagati mõis kaheks, lese omandiks kujunes Uue-Salatsi mõis. Tema viimane abikaasa oli aga Medem ja see mõis kuulus mõlemale abikaasale. Aastal 1750 läks mõis Fersenite valdusesse.[1]

Gustav Wilhelm von Ferseni surma järel usaldas tema lesk mõisa oma venna ja õe hoolde. Aastal 1853 müüsid õe pärijad mõisa 90 000 rubla eest Maximilian Behaghel von Adlerskronile, kes esindas kaardiväeporutšik Adolf Pilar von Pilchaud. See ostis Heinaste mõisalt Emmashöhe karjamõisa ümbruskonna ja veel veidi metsamaid. Aastal 1870 müüs ta mõisa edasi Conrad Friedrich Gottlieb von Brockdorff-Ahlefeldtile.[2]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal (koos Kliķi mõisaga) 12 ja 1/8 adramaad, sellele allus 419 mees- ning 513 naishinge.[3] Aastal 1641 oli mõisa suurus koos Kliķi ja Uue-Salatsi mõisaga 22 ja 3/4 adramaad. Hiljem arvestati mõisa pindala ikka koos Kliķi mõisaga. Aastal 1688 oli mõisade suurus 13 ja 1/2 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 8 ja 1/2, aastal 1757 aga 14 ja 1/2. Aastal 1823 oli mõisade suurus 12 ja 1/2 adramaad.[4] Aastal 1836 oli adramaid 12 ja 1/20. 1881. aastal oli mõisamaa suurus 22 ja 15/60, talumaa oli 15 adramaad.[5]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Fersenhof ja Karra.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 174-176
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 210.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 247.
  4. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 174
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 208.