Valgus

See artikkel räägib füüsikalisest nähtusest; teiste mõistete kohta vaata Valgus (täpsustus).

Nähtava valguse riba elektromagnetlainete spektris: gammakiirgus – röntgenikiirgus – ultraviolettkiirgus – nähtav valgus – infrapunakiirgus ja mikrolained – raadiolained

Valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit. Lainepikkusega 380 nm liikuvat kiirgust tajub inimsilm lilla värvina ja 700 nm lainepikkusega lõpeb punase värvusena tajutava valguse ala.

Eri allikates esineb sageli lahknevusi valguse defineerimisel. Näiteks võidakse nähtava valgusena vaadelda lainepikkuste vahemikku nii kitsalt kui 420–680 nm või nii laialt kui 380–800 nm. Mõnikord mõistetakse valgusena ka ultraviolettkiirgust ja infrapunakiirgust.

Valguskiirgus tekitab inimese silmas valgusaistingu. Erineva lainepikkusega valguskiirgust tajub inimene erineva värvusena. Inimene on võimeline eristama 2 nm suurust muutust valguskiirguse lainepikkuses. Seega on inimene teoreetiliselt võimeline eristama umbes 150 värvust. Samas on leitud, et ideaaltingimustes ja äärmuslikel juhtudel võib inimsilm eristada valgust lainepikkuste vahemikus isegi 310–1050 nm.

Valguskiirgust mõõdetakse näiteks valgusmõõdiku ehk fotomeetriga. Päikese (fotosfääri) temperatuur on selline, et tema kiirgus on kõige suurem just nähtava valguse lainepikkuste osas.

Ülekantud tähenduses mõistetakse valguse all ka teadmisi või tarkust.

**Nähtava valguse jaotus ( ISO 21348 ^[1])**
Värvus	Lainepikkus
Punane	610–760 nm
Oranž	591–610 nm
Kollane	570–591 nm
Roheline	500–570 nm
Sinine	450–500 nm
Lilla	360–450 nm

Valguse hajutamine

Seeria autorid Heli Lukner, Sandhra-Mirella Valdma, Andreas Valdmann uurisid, kuidas luua sobivat hajunud valgusvälja spetsiaalse hajutaja ja läätse abil. Valgusallikaks oli kogu nähtava valguse ja lähi-infrapuna piirkonda kattev superkontiinum laseri kiir. Läätse ja hajutaja vahelist kaugust kohendades märgati erinevaid, rohkem või vähem teravaid kujutisi labori seinal ja tagasipeegeldust läätselt.