Vaimne küündimatus

Allikas: Vikipeedia

Vaimne küündimatus on puudujääk inimese vaimses võimekuses, kus isikul esineb tugev kõrvalekalle tavainimese keskmisest arusaamis- ja analüüsivõimest. Tuleb tähele panna, et vaimne küündimatus ei ole pelgalt teadmiste nappus, vaid võimekus teadmisi omandada ja objektiivselt tõlgendada.

Vaimne küündimatus on õigustermin, mida kasutatakse karistusseadustikus (KarS).

Vaimne küündimatus ei ole üheses seoses süüdimatusega. Vaimselt küündimatu isiku puhul võib isik olla kas piiratult süüdiv (näiteks debiilik või psühhopaat) või süüdiv, kuid väga lihtsameelne või ebausklik. [1]

Vaimne küündimatus karistusseadustikus[muuda | muuda lähteteksti]

Terminit kasutatakse karistusseadustikus süüteokatse kontekstis (KarS § 26 lg 2), mis sätestab, et kõlbmatu süüteokatse puhul võib kohus isiku karistusest vabastada või karistust kergendada üksnes siis, kui süüteo toimepanija ei saa oma teo kõlbmatusest aru vaimse küündimatuse tõttu. [2]

Karistusseadustik ise ei esita ühest küündimatuse definitsiooni ning ei liigita ega astmesta küündimatust ühelgi viisil, jättes seadusesse abstraktsust ja tõlgendamisruumi.

Karisutsseadustiku kommenteeritud väljaandes on mõiste tähendust selgitatud järgmiselt: “Vaimse küündimatusega on tegemist juhul, kui toimepanija saab loodusseadustest valesti aru (nt toimepanija saab aru, et aine on suhkur, kuid peab seda mürgiseks) ning tema rumalus on igale tavainimesele üheselt selge.“ [3]

Vaimne küündimatus psühholoogias[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogias vaimse küündimatuse terminit ei kasutata. Puudujääke vaimses võimekuses kirjeldatakse vaimse alaarenguna.

Vaimne küündimatus võrdub eelkõige mõõduka, raske ja sügava alaarengu astmetega. Vaimne alaareng ja sellest tingitud õiguslik vaimne küündimatus võib olla tekkinud alaealise isiku ajukahjustuse tagajärjel või mõne haigusliku seisundi põhjustatud ajukahjustusest, näiteks dementsus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. J. Sootak. Karistusseadustiku terminoloogiast (2). – Õiguskeel 2002, 1.
  2. Karistusseadustik – Riigi Teataja, RT I 2001, 61, 364
  3. J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Komm vlj. 3.vlj. – Juura 2009.