Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil

Allikas: Vikipeedia
"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil"
Autor Jaroslav Hašek
Originaali pealkiri "Osudy dobrého vojáka Švejka za světové války"
Tõlge Bernhard Linde (1928)
Lembit Remmelgas (1960)
Päritolumaa Tšehhoslovakkia Tšehhoslovakkia
Keel tšehhi
Žanr(id) satiiriline romaan
must komöödia
Kirjastaja A. Synek
Eesti kirjastaja Loodus (1928)
Eesti Riiklik Kirjastus (1960)
Avaldamisaeg 1921–1923
Eesti avaldamisaeg 1928, 1960
Lehekülgi 865

"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" (originaalpealkirjaga "Osudy dobrého vojáka Švejka za světové války") on Jaroslav Hašeki lõpetamata jäänud satiiriline romaan.

Hašek kirjutas raamatut aastatel 19211922 (1923. aasta 3. jaanuaril ta suri). Algselt plaanis ta kirjutada Švejkist kuus jagu, kuid jõudis neist valmis vaid neli. Pärast Hašeki surma illustreeris romaani Josef Lada.

1928. aastal ilmus Bernhard Linde esmatõlge saksa keelest, mis kandis pealkirja "Vahva sõduri Švejki seiklused ilmasõja kestel".

Tõelise tuntuse ja populaarsuse saavutas Švejk Eestis siiski alles 1960. aastal ilmunud Lembit Remmelgase tõlkega, millest on hiljem ilmunud ka mitmeid kordustrükke (1975, 1995).

Švejki kuju Slovakkias

Lühikokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene jagu: Tagalas[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat algab sellega, et Švejk kuuleb uudiseid ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamisest Sarajevos, mis saab Esimese maailmasõja üheks ajendiks. Sõjaveteran Švejk, kes põeb reumat, läheb proua Müllerova abiga ratastoolil sõjaväkke. Enne on ta läbinud kohtuarstide sõjaväekõlblikkuse katsed ning istunud mitmes kinnipidamisasutuses.

Kui Švejk koos paljude simulantidega kuulab välipreester Otto Katzi välimissat, saab ta pärast mitmeid vahejuhtumisi tolle tentsikuks. Hiljem mängib Katz Švejki kaardimängus maha ja Švejkist saab ülemleitnant Lukaši tentsik.

Teine jagu: Sõjaväljale[muuda | muuda lähteteksti]

Švejk kui ülemleitnant Lukaši tentsik reisib rongiga České Budějovicesse, kus nad peaksid jõudma sõjaväljale. Rongis seletab Švejk aga rongitöötajale hädapiduri tööd, mis hiljem ka rongi lühiajaliselt seisma paneb. Järgmises jaamas määratakse talle trahv ja ta jääb rongist maha, tema ülemus Lukaš aga jätkab koos Švejki dokumendiga reisi Budějovicesse. Jaamas tõuseb Švejki pärast skandaal ning läbi seiklustejada jõuab ta lõpuks ikkagi Budějovicesse, kus tema sõjaväerühm jätkab teekonda Ungari poole.

Kolmas jagu: Mehine nahatäis[muuda | muuda lähteteksti]

Švejk, kes on vahepeal "ülendatud" 11. marsiroodu käskjalaks, üritab täita oma kohust. Siinses jaos tekib tal palju sekeldusi marsiroodu kõrgemate peadega.

Neljas jagu: Mehise nahatäie järg[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Švejk koos veltveebel Vaněkiga rändavad Feldšteini suunas, tekib neil tee valikul vaidlus. Švejki ja Vaněki teed lähevad lahku. Švejk, kes satub peale suplevale Vene sõdurile, otsustab viimase mundri selga panna, mistõttu Austria-Ungari patrull toimetab ta sõjavangide hulka. Švejk pääseb sõjavangist napilt eluga – talle loetakse juba "viimast tröösti", mida tehakse sõjaväelastele, keda valmistutakse üles pooma. Pikaleveninud kohtuotsusega pääseb Švejk siiski tagasi oma roodu juurde, kes tema tagasitulekust on vaimustuses.

Raamat lõpeb sellega, et 11. marsiroodu sõdurid teevad suurt lamenti, enne kui peaksid jõudma eesliinile, kus neid surm varitseb.

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Josef Švejk - romaani peategelane, tavaelus varastatud koertega äritseja. Tegelaskuju on osaliselt inspireeritud Hašeki väeülema Rudolf Lukase noore tentsiku pealt.

Palivec - kohaliku kõrtsi "Karikas" ropu suuga omanik. Vaatamata sellele, et ta ei ole nõus poliitikast rääkima, vahistatakse ta siiski Bretschneideri poolt, kui mainis, et kärbsed on tema kõrtsis Franz Josephi portree täis sittunud.

Salapolitseinik Bretschneider - salauurija, kes püüab pidevalt Švejki ja teisi riigivastast juttu rääkimas tabada. Bretschneider süüakse lõpuks ära tema enda koerte poolt, kui ta ostab paar looma Švejkilt, kavatsedes teda nii vahele võtta.

Kroonuarst Grünstein - õel kroonuarst, kelle ülesanne on tõestada, et iga viimane kui tema patsient on simulant.

Vangivalvur Slavík - julm ja korrumpeerunud vanglatöötaja (mainitakse, et ta lõpetab lõpuks ka ise vangistuses).

Välipreester Otto Katz - paadunud kirikuveini joodik ja hasartmängur. Švejk on mõnda aega tema tentsik, kuni Katz ta ülemleitlant Lukášele maha mängis.

Ülemleitnant Lukáš - Švejki 91. rügemendi väeülem. Tšehh Lõuna-Böömimaalt, keda on kujutatud korraga nii naistemehe kui ka haleda tegelasena. Kuigi Švejk teeb kogemata Lukášest, kelle tentsik ta on, Ungari ajalehtedes naerualuse, hakkab tal siiski ühel hetkel Švejkist kahju, kui tollest saab väekäskjalg. On olemas tõendust, et 91. rügemendis on päriselt teeninud üks ülemleitnant Lukas, kes oli ilmselt Hašekile tegelaskuju loomisel inspiratsiooniks.

Kolonel Friedrich Kraus von Zillergut - idiootlik Austria ohvitser, kellel on kalduvus pidada kolleegidele pikki, totraid loenguid igapäevaste esemete kohta, nagu termomeeter või postmark. Ta jääb sellepärast ühel päeval käru alla, kui proovib demonstreerida, mis kõnnitee on. Švejk varastab tema koera, et kinkida see Lukášile, kes saadetakse asjade selgumisel Krausi poolt karistusena koos Švejkiga väeliinile.

Sandarmivahtmeister - taktitundeline ja kiire tegutsemisega politseinik, kes on tuntud oma meetodi poolest, kus ta mitte ei sõima kahtlusalust läbi, vaid seab tolle lahke ristküsitluse alla. Ta hoidis Švejki mitu päeva vangimajas kinni, kahtlustades et too on vene spioon.

Kapten Ságner - kutseline karjeristist juht Švejki marsipataljonis, oli nooruses salaja Tšehhi patrioot. Hašeki pataljoni on päriselt juhtinud Kapten Vienzenz Sagner, kes oli talle ilmselt inspiratsiooniks tegelaskuju loomisel.

Kolonel Schröder - Švejki rügementi juhtiv kergesti ärrituv kolonel, tolleaegse Austria sõjaväes teeninud saksa ohvitseri stereotüüp.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]