Vöö

See artikkel on tekstiili mõistest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Vöö (täpsustus)

---

Rahvapäraseid vöid

Vöö on enamasti keha keskosa (vöökoha) ümber kantav vahend, millega kinnitatakse või kaunistatakse rõivaid.

Vöö eesti rahvakultuuris

Läbi ajaloo on vöö kuulunud nii meeste kui ka naiste riietusse. Eesti rahvapärased vööd kuulusid nii naiste kui ka meeste rõivastuse juurde ja nende valmistamisel kasutati erinevaid materjale ning erinevaid tehnikaid. Vöödel ja paeltel oli rituaal- ja kinkeesemetena kindel koht rahvatraditsioonis, mille tõttu kujunesid vööd eesti käsitöö- ja rahvakunstitoodete silmapaistvaks esemeliigiks. Keeruliste ornamentidega rituaalvöödel arvati olevat võime pöörata saatust paremuse poole, seepärast kasutati neid pulmakommetes ja ohverdamisel hiiepuudele. Eesti kirivööd on valdavalt ühe domineeriva põhivärviga. Lisanduvad teised värvid kesktriibus ja äärises. Sagedane on vöödel kahe-kolme värvi kasutamine. Eesti rahvapärase tekstiilikunsti vanemad värvid on saadud kodumaisest loodusest. Punase värvi saamisel olid peamiseks värvmadara juured, pruuni saamiseks paakspuu koor, pohlavarred, sammal, käbid, rohelise saamiseks sammal, kanarbik, koerputk ja sinise saamiseks näiteks mustikad. Vöö kudumisel kasutati erilisi tööriistu, näiteks vöötihvi ja vöömõõka. Uhkemad vöömõõgad olid sageli kaunistatud.

Vöö tähtsaim ülesanne oli rõivaste kinnitamine, kuid vöö kandmist põhjendati ka tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Vöö kandmise vajadust ja tähtsust näitab seegi, et vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Eriti on seda rõhutatud tütarlaste puhul, põhjendades sellega, et vöötatuna kasvab tütarlaps keskelt peenemaks. Eesti naistel oli tavaks kanda kõvasti ümber keha mähitud pikka vööd kogu ööpäeva jooksul, s.t isegi magamisel. Eriti tähtis oli vöö tõstmist vajavate tööde juures. Vöö oli enamasti ligi kaks meetrit pikk ning mähiti ümber keha suhteliselt tugevalt, nii et iga järgmine kiht ulatus osaliselt eelmise peale. Vööd hakati mähkima eest keskelt, otsad topiti vöökihi alla. Vöö otsad olid enamasti palmikutesse põimitud.

Vööde ja paelte kudumist nagu teisi käsitööoskusi hakati õppima varakult. Sageli oli vööde kudumine üks karjalaste lisatöid. Kui karjas olles poisid hoidsid ka tütarlaste hoolde antud loomi, siis said nad selle eest vastutasuks vöid. Vööde ja paelte valmistamisel oli osa ka tavaliselt hilissügisel korraldatud neidude ühisel käsitöö- ja lõbustusõhtutel. Vööde oluline osa pulmakombestikus innustas valmistama kunstipäraseid vöid, aitas arendada ja täiustada nende ornamendi rikkust ja värviilu. Suvistepühadeks valmistatud kiige ja kiigutamise eest andsid tüdrukud poistele tasuks vöid. Samade pühade ajal oli ilmseks kosjatehinguks poisi poolt tüdrukule viidud kask, millele tüdruk kas vöö ümber sidus või sidumata jättis. Paastumaarjapäeval tehti nalja Mari-nimeliste tüdrukute salaja kinnisidumisega. Sidumiseks kasutati peamiselt vööd, mille kinniseotu sai endale.

Rahvapärane vöö oli rahvarõivaste lahutamatu osa. Koos rahvarõivaste taandumisega hakkas hääbuma ka vööde valmistamisoskus ja vähenes nende kandmisvajadus. Traditsiooniline vöökudumisoskus säilis vaid üksikutes paikkondades, peamiselt Kihnus ja setude asualadel.

Vöö võitluskunstides

Ida-Aasia võitluskunstide puhul kasutatakse värvilisi vöid, kus värvide (valge, kollane, must, punane) kasutamine on seotud asjatundlikkusega, kuid see võib olenevalt võitluskunstist näidata ka ala pädevust. Värviline vöö spordis näitab sportlase meisterlikkust või kasutatakse seda vastaste eristamiseks võistlusel. Värviliste vööde kasutamine spordis pärineb 1880. aastatest.

Vaata ka

• Püksirihm
• Kirivöö

Akio Tamashiro kannab karate punast vööd