Võlaõiguslik leping

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Võlaõiguslikuks lepinguks (saksa keeles schuldrechtlicher Vertrag) nimetatakse lepingut, millest tekivad võlasuhted.[1] Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 määratleb lepingu mõiste võlaõiguslikus tähenduses.[2] VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.[3] Võlaõiguslik leping on põhiline lepinguvorm, mis loob asjaosaliste vahel õigused ja kohustused hüvede vahetamise valdkonnas (näiteks müük, rent, töövõtuleping).[4] Tüüpilisteks võlaõiguslikeks lepinguteks on näiteks müügileping VÕS § 208, üürileping VÕS § 271, töövõtuleping VÕS § 635, laenuleping VÕS § 396. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Põhimõte, mille kohaselt on leping pooltele siduv, nimetatakse pacta sunt servanda.

Leping kui üks võlasuhte tekkimise alustest ja võlasuhte relatiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

VÕS § 3 sätestab, et võlasuhe võib tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. Võlasuhe on VÕS § 2 lg 1 kohaselt õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhe on relatiivne ja sellest tulenevad kohustused on relatiivsed, s.t võlasuhe toimib ainult võlasuhte poolte vahel (inter partes). Sellest tulenevalt ei ole kolmandad isikud ei õigustatud ega ka kohustatud isikuteks, kuid on olemas teatuid erandeid.[5] Näiteks VÕS § 80 lg 1 sätestab , et lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks), aga VÕS § 80 lg 2 kohaselt võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Kolmandateks isikuteks on need isikud, kes ei ole võlasuhte poolteks. See tähendab, et võlasuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi ei saa teostada kolmandate isikute suhtes.[6]

Võlaõiguslik leping ja viisakussuhe[muuda | muuda lähteteksti]

Õigusteoorias eristatakse võlasuhte kõrval viisakussuhet. Põhiliseks juhtumiks on võlaõigusliku lepingu eristamine viisakussuhtest.

Näide: Sõber kutsub oma tuttava õhtusöögile. Tegemist on tavalise igapäevase suhtlemisega. Seega on tegemist viisakussuhtega.[7]

Sageli tekitab lepingu eristamine viisakussuhtest raskusi. Selliseks juhtumiks on eelkõige sooritus, mida tehakse tasuta.[8] Võlaõigusliku lepingu tunnistamiseks peab olema isikul tahe ennast õiguslikult siduda. Tahte poolt olla õiguslikult seotud räägivad järgmised eeldused: tehingu tasulisus, kohustuse tõsidus ja suur tähendus partneri jaoks. Tahte vastu olla õiguslikult seotud räägivad järgmised eeldused: tehing ei ole tasuline, partneri jaoks on kohustus vähetähtis [9] Kuid tasuta tehing ei tähenda alati seda, et poolte vahel puudub leping. Näiteks VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

Võlaõiguslik leping ja teised tsiviilõiguslikud lepingud[muuda | muuda lähteteksti]

Tsiviilõigus omab peale võlaõiguslike lepinguid ka teisi lepinguid. Vastavalt valdkondadele võib lepinguid eraõiguses liigitada võla-, asja-, perekonna-, pärimis- ja ühinguõiguslikeks lepinguteks.[2]

Võlaõiguslikust lepingust tulenevate kohustuste liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Esmased ja teisesed kohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaseks kohustuseks nimetatakse kohustust, mis tuleneb vahetult lepingulisest kokkuleppest.[10] Primaarkohustus ehk esmane kohustus on suunatud sooritusele. Esmaste kohustuste täitmine on lepingu tegelik eesmärk. Teisesed kohustused järgnevad esmaste kohustuse rikkumisele. Teisesed kohustused saavad sellisel juhul astuda esmaste kohustuste asemele või esmaste kohustuste kõrvale[11].

Põhisooritus- ja kõrvalsoorituskohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Võlasuhtest tulenevaid kohustusi võib lähtudes nende kaalukusest võlausaldaja jaoks ning olulisusest teiste kohustustega võrreldes liigitada põhisooritus- ja kõrvalsoorituskohustusteks.[12] Põhisoorituskohustused teenivad ekvivalentsihuve hüvede vahetamisel. Nende kohustuste hulka liigitatakse sellised kohustused, mis annavad sellele võlasuhtele neid tunnuseid, mis on sellele võlasuhtele iseloomulikud. Lepingute korral tulenevad põhisoorituskohustused sellest, milles lepiti kokku.[13] See tähendab, et põhisoorituskohustused aitavad määratleda lepingute puhul seda, mis liiki lepinguga on tegemist. Kõrvalsoorituskohustused kuuluvad samuti põhisoorituskohustuste hulka ning toetavad ja aitavad kaasa põhisoorituskohustuste täitmisele. Konkreetsed kõrvalsoorituskohustused näevad ette konkretiseeritavaid kohustusi, mis võlgnetava põhisoorituskohustuse kõrval iseseisvat eesmärki teenivad (näiteks informeerimiskohustus, autentsussertifikaadi üleandmine).[13] Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võivad pooled kokkuleppeliselt anda põhikohustuse tähenduse ka kohustustele, mis sama tüüpi lepingutes on tavaliselt kõrvalkohustusteks.[14]

Sooritus- ja kaitsekohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Soorituskohustuse sisuks on teha mingi tegu või teo tegemisest hoiduda ning need kohustused võib sisse nõuda iseseisvalt.[15] Soorituse tegemist võlasuhte sisuna tuleb mõista selle kõige laiemas tähenduses, st selleks võib olla kaupade või muude väärtuste üleandmine, teenuse osutamine, kaitse tagamine (VÕS § 2 lg 2), teost hoidumine jne.[16] Kaitsekohustus on reguleeritud VÕS § 2 lg- s 2. VÕS § 2 lg 2 kohaselt võib võlasuhte olemusest tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Kaitsekohustus peab kaitsma kahjude eest, mis võivad võlasuhte teostamise käigus tekkida. Selline kohustus tekib seadustest, kokkuleppe sisust või arvestades hea usu põhimõtet lepingulise kokkulepe iseloomust. Kaitsekohustuse sisu ja maht sõltuvad tugevasti võlasuhte sisust ja intensiivsusest.[17] Kaitsekohustus on suunatud teise poole õigushüvede ja huvide järgimiseks ning see kohustus on sõltumatu sooritusest. Näiteks peab maaler seinte renoveerimisel mitte ainult korralikult seinu värvima, aga ka tellija sisustuse kahjustamist vältima.[18] Võlgnik peab hoiduma kohustuse täitmisel teisele poolele kahju tekitamisest, sõltumata sellest, kas selles on eraldi kokku lepitud või mitte. Teatud lepingutes, nagu kestuslepingud (nt. rendi-, üüri-, käsundus-, agendileping, seltsing), on kaitsekohustused rangemad kui lepingutes, mille sisuks on ühekordsed sooritused (nt. müügileping).[19]

Näide: käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS § 620 lg 1 järgi käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lg 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub käsundisaajal seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks. VÕS § 620 lg 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 kostjale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest. (RKTKo 3-2-1-127-16 p- d 13- 14.)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve. "Võlaõigus II. Üldosa.", Tallinn: Juura, 2004. lk. 49. ISBN 9985-75-155-8
  2. ↑ 2,0 2,1 Paul Varul, Villu Kõve, Irene Kull, Martin käerdi, Kalev Saare. "Tsiviilõiguse üldosa", Tallinn: Juura, 2012. lk. 99. ISBN 978-9985-75-355-2
  3. ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/131122017008?leiaKehtiv (Vastu võetud 26.09.2001)
  4. ↑ Helmut Köhler. "Tsiviilseadustik. Üldosa", Tallinn: Juura, 1998. lk. 131. ISBN 9985-822-78-1
  5. ↑ Knut Werner Lange. "Sculdrecht AT", München: C.H.Beck, 2015. lk. 3. ISBN 978 3 406 67258 3.
  6. ↑ Peter Schlechtriem. "Võlaõigus. Üldosa.", Tallinn: Juura, 1999. lk. 4. ISBN 9985-75-036-5
  7. ↑ Koostajad Paul varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein, autor Irene Kull. " Võlaõigusseadus I Üldosa (§§ 1- 207). Kommenteeritud väljaanne", Tallinn: Juura, 2016. lk. 16. ISBN 978-9985-75-458-0
  8. ↑ Knut Werner Lange. "Sculdrecht AT", München: C.H.Beck, 2015. lk. 6. ISBN 978 3 406 67258 3.
  9. ↑ Knut Werner Lange. "Sculdrecht AT", München: C.H.Beck, 2015. lk. 6. ISBN 978 3 406 67258 3.
  10. ↑ Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve. "Võlaõigus II. Üldosa.", Tallinn: Juura, 2004. lk. 39. ISBN 9985-75-155-8
  11. ↑ Dieter Medicus, Jens Petersen. Bürgerliches Recht. Eine nach Anspruchgrundlagen geordnete Darstellung zur Examensvorbereitung, München: Verlag Franz Vahlen, 2015. lk. 95. ISBN 978 3 8006 4992 1
  12. ↑ Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve. "Võlaõigus II. Üldosa.", Tallinn: Juura, 2004. lk. 41. ISBN 9985-75-155-8
  13. ↑ 13,0 13,1 Knut Werner Lange. "Sculdrecht AT", München: C.H.Beck, 2015. lk. 9. ISBN 978 3 406 67258 3.
  14. ↑ Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve. "Võlaõigus I. Üldosa.", Tallinn: Juura, 2004. lk. 42. ISBN 9985-75-155-8
  15. ↑ Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve. "Võlaõigus I. Üldosa.", Tallinn: Juura, 2004. lk. 39. ISBN 9985-75-155-8
  16. ↑ Koostajad Paul varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein, autor Irene Kull. " Võlaõigusseadus I Üldosa (§§ 1- 207). Kommenteeritud väljaanne", Tallinn: Juura, 2016. lk. 11. ISBN 978-9985-75-458-0
  17. ↑ Knut Werner Lange. "Sculdrecht AT", München: C.H.Beck, 2015. lk. 10. ISBN 978 3 406 67258 3.
  18. ↑ Dieter Medicus, Jens Petersen. Bürgerliches Recht. Eine nach Anspruchgrundlagen geordnete Darstellung zur Examensvorbereitung, München: Verlag Franz Vahlen, 2015. lk. 96. ISBN 978 3 8006 4992 1
  19. ↑ Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve. "Võlaõigus I. Üldosa.", Tallinn: Juura, 2004. lk. 40. ISBN 9985-75-155-8
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Võlaõiguslik_leping&oldid=5533413"