Vältevaheldus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vältevaheldus on sõna käänamisel-pööramisel sõnatüve välte muutumine (II välde III-ks või vastupidi).

Eesti keeles väljendub vältevaheldus II- ja III-välteliste sõnade erinevas häälduses. II ja III välte vastandamisele on üles ehitatud suur osa eesti keele vormimoodustusest. Nimelt, paljude käändsõnade omastav ja osastav või nimetav ja omastav kääne vastanduvad omavahel välte erinevuse kaudu. Näiteks, metsa (omastav kääne, II välde) – metsa (osastav kääne, III välde); palve (omastav kääne, II välde) – palve (osastav kääne, III välde).

taat (III välde) taadi (II) taati (III)
tütar (II) tütre (III) tütart (II)
kool (III) (selle) kooli (II) (seda) kooli (III)
taipa/ma (III) taiba/ta (II) taipa/n (III)
õppi/ma (III) õppi/da (III) õpi/n (II)

Vältevaheldus saab esineda üksnes vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandas vältes, nt maa, tee, seen. Vältevahelduse puhul sõna tüves häälikulisi muutusi ei toimu, vaheldub vaid välde.

Vältevaheldusega sõnades kutsutakse tugevaks astmeks III-vältelist tüvevarianti, nõrgaks astmeks II-vältelist tüvevarianti.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja 2012. Keel ja ühiskond. Lk 136
  • K. Uibu 2010. Välde oma- ja võõrsõnades