Uusvada tsässon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Uusvada tsässon
Uusvada tsässon 2013 sügis.jpeg
Usvada (Nahtsi) tsässon Uusvada külas Võrumaal
Riik Flag of Estonia.svg Eesti
Asukoht Uusvada küla
Setomaa vald
Võru maakond
Ehituse algus u 1698
Koordinaadid 57° 46′ 12,3″ N, 27° 29′ 2,3″ E

Uusvada tsässon on pühale Anastasiale pühendatud tsässon, Nahtsi tsässon. Nahtsipäev on 11. novembril. Tõenäoline ehitusaeg 1698.

Üldandmed[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone ei ole riikliku kaitse all. On heas ehituslikus seisukorras. Viimane suurem remont tehti riikliku programmi „Pühakodade säilitamine ja areng“ rahastusel 2008–2009. Tsässonas on hoitud surnuid.[1]

Ehituslikud andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Uusvada tsässon on väike nelinurkse põhilahendusega ühekorruseline viilkatusega tahumata männipalkidest ristpalkhoone, välismõõtudega 308 x 409 cm, hoonel on üks siseruum (7,2 m2) ja väline varjualune (2,5 m2). Varjualusel on poomkantpalkidest postid ja horisontaalne laiast laudisest piire. Hoone põhiosa on väljast kaetud kitsama horisontaallaudisega, seest on palgid katmata. Nurkades on palgid seotud kirvega tehtud laonurgatapiga*. Hoone seinad toetuvad maakividele. Seina kõrgus maapinnast sarika ja seina ühenduskohani on 188 cm ja kogu hoone kõrgus katuseharjani 320 cm. Harjapärlini* eespoolsesse otsa on vertikaalselt tapitud ümaravormiliseks saetud puitkaunistus. Lae- ja põrandatalad puuduvad.[1]

Hoonel on pealtpoolt kirvega tahutud poolpalkidest põrand. Poolpalgid toetuvad otsaseina palkidesse tehtud soonde. Palkide laius on erinev, keskmiselt 10 cm. Eeskoja põrand on algupärane ning koosneb samasugustest pealt tahutud poolpalkidest. Hoonel on säilinud üks ümar harjapärlin* ning tahutud külgedega ja profileeritud otsaga sarikad. 2009. aasta remondi käigus pandi tsässonale uus laastukatus ja katuseharjale seal 1980. aastatel olnud sepistatud rist.

Hoone uks on arvatavasti algupärane. Neljast laiast lauast põõnadele kinnitatud ukseleht on suurusega 153 x 84 cm. Uks avaneb sissepoole ning on sepistatud pikkhingede abil kinnitatud tahutud tenderpostidele. Uks on värvimata. Uksel ei ole käepidet, väljaspool on säilinud vanad sepistatud kramp ja obadus, kuid hoonet ei lukustata, see on avatud. Eriti tähelepanuväärne on ukse välisküljele peenelt joonistatud õigeusurist.

Tsässona ümberehitusi on võimalik fikseerida varasematelt fotodelt: 20. sajandi alguse fotol on hoone välisseinad voodrilaudiseta, katusel on laastukate ja eeskoda on lahtine. 1974. aasta fotol on seinad kaetud kitsa voodrilaudisega, samaga on asendatud osa eeskoja piirdest. Katusel on laastukate ja varasemast erinev rist. 1980. aastate algul tehtud fotol on näha, et laastukatusele on pandud eterniitplaadid ja rist puudub. 1980. aastate lõpus oli katusele paigaldatud eelmistest erinev rist.

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone tagaseinas on puidust ikoonilaud. Selle küljes paikneb küünlalaud, milles on puuritud augud küünaldele. Kõrgemal asub kaunistatud eesservaga seinariiul ühele ikoonile. Ikooniriiulil ja tagaseinas on kolm vana ikooniraami, millesse on paigaldatud uued trükitud ikoonid. 1974. aasta kirjelduste (Kupp 1974g) põhjal olid seal ikoonid veel alles, kuid lagunenud. Trükitud ikoone on riputatud ka tagaseinale. Varasemast ajast on säilinud ka lakke kinnitatud sepistatud konks õlilambi hoidmiseks. 1974. aasta ekspeditsiooni ajal olid tsässonas ka mõned huvitavad esemed, mida kirjeldatakse alljärgnevalt: „Huvi pakkuda võiksid aga paar etnograafilist eset: 2 küünlajalga. Mõlemad küünlajalad on valmistatud puust, esimene nikerdatud ja teine arvatavasti treitud. Alused on ümmarguse kujuga. Pink uudsevilja jaoks. Pink on tahutud laudadest, kaunis vana. Pingi pikkus on 1,09 m, laius 0,41 m, kõrgus 0,72 m. Pakub museaalset huvi“ (Kupp 1974g).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Setomaa tsässonad. Koostanud Tapio Mäkeläinen ja Ahto Raudoja. Kirjastus: Setu Kultuuri Fond, 2011.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaanus Plaat, Arne Maasik. Uusvada. Nahtsi (Anastassia) tsässon. - Õigeusu kirikud, kabelid ja kloostrid Eestis. Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn 2011. Lk 864–869