Uustulnuk

Allikas: Vikipeedia

"Uustulnuk" (pr.k. Le Voyageur de la Toussaint, lit. "Pühakutepäeva reisija") on Belgia kirjaniku Georges Simenoni 1941. aastal avaldatud detektiivnovell.

Simenon kirjutas jutustuse Fontenay-le-Compte'is Vendées 1941. aasta veebruaris.

Kui raamat avaldati, sai see väga menukaks ja adapteeriti kiiresti 1943. aastal samanimelise pealkirjaga filmiks.

Sünopsis[muuda | muuda lähteteksti]

Pühakutepäeva õhtul saabub 19-aastane Gilles Mauvoisin [Žill Movuasin] Norrast prantsuse La Rochelle'i väikelinna, kust on pärit tema keskpärasuses elanud artistidest vanemad, kes reisisid mööda ilma ringi ja surid ootamatult Trondheimis.

Kohe peale saabumist saab Gilles teada, et tema isapoolne onu Octave Mauvoisin, kes on juba neli kuud surnud, pärandas talle kogu oma varanduse ja transpordiettevõtte, tingimusel, et Gilles elab Octave'i majas ja laseb tema lesel Colette'il seal elada. Noormees pärib varanduse ja seifi, millest on tal küll võti, kuid mille kombinatsiooni ta ei tea.

Gilles'i tädi, samuti lesestunud Gérardine Éloi, moodustab teiste vanemate ja linna nooblite inimestega grupi nimega "Sündikaat", mis püüab noormeest enda poole võrgutada ja teda mõjutada, väites samal ajal, et pakub talle kaitset. Eriti hoiatab "Sündikaat" noorukit tema tädi Colette'i eest. Colette on õrn noor naine, ning erinevalt oma endisest mehest, on ta linna-arsti doktor Sauvaget' armuke.

Gilles ei lase ennast kontrollida; ta võtab oma onu ärid käsile, ning stabiilsuse nimel abiellub noore naise Alice Lepart'iga, kes juhtub olema esimene hing, keda Gilles La Rochelle'i saabudes nägi.

Doktor Sauvaget' abitu abikaasa sureb mürgitusse, võimalik, et läbi omaenda käe. Kadunukese mees, kes satub pressi põlu alla, arreteeritakse. Seejärel muutub ka ärimees Octave Mauvoisini surm kahtlaseks. Vanamehe surnukeha ekshumatsioon kinnitab, et temagi oli arseenimürgituse ohver. Seejärel pannakse Octave'i lesknaine Colette vangi.

Gilles'i kiindumus oma tädisse, kellega ta tunneb lähedust mõlemi tagasihoidliku päritolu tõttu, viib noormehe omaenda uurimise teostamiseni. Kurikuulus seif, mille nooruk lõpuks avab, sisaldab teatud pereliikmete kohta paljastavaid dokumente; muuhulgas Gérardine Éloi'st, kellel, olles kõrvuni võlgades, oli õige mitu põhjust takistada oma kreeditori Octave Mauvosini. Olgugi saanud süüdistuse, mõistetakse Geraldine siiski õigeks tõendite puudusel ja heasoovlike "Sündikaadi" liikmete auväärse staatuse toetusel, mis tuleb naisterahvale kasuks.

Tajudes vastikust sellest provintslikust kodanlusest, milles nooruk tunneb end enam ja enam võõrana, otsustab Gilles lahkuda ühes Colette'iga, kelle ta on kahekordselt vabastanud, ning saada, nagu kunagi tema vanemadki, maailmareisijaks.

Novelli eriaspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Lugu räägib täiskasvanu-elu alustavast noormehest, keda peetakse naiivseks ja mõjutatavaks. Novell viib kahe ühiskonnatüübi latentse või allasurutud põrkumiseni, millest on vastamisi erinevad arusaamad rahast ja inimväärtustest.

Adaptatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Georges Simenon (8. aprill 2002). "Uustulnuk (järjejutt)". ERR Arhiiv. Vaadatud 15. novembril 2020.