Uuslinna mereväelinnaku peavahihoone
Uuslinna mereväelinnaku peavahihoone on hoone Tallinnas Uuslinna mereväelinnakus, kus algselt asus linnaku peavaht.
Hoone praegune aadress on Valge 6a (varasem Lasnamäe 48a) ning see asub Uuslinna asumis Lasnamäe linnaosas.
Hoone nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Kultuurimälestiste registris on hoone nimetus "staabihoone".[1] Ometi pole ühtegi teadet, mis viitaks hoone sellisele funktsioonile.
Ehitusregistri järgi on hoone nimetus hoopis "klubihoone".[2] Hoones oli Nõukogude-aegse Läänemere laevastiku tehniliste propagandavahendite osakonna Tallinna filiaali filmibaas[3], selle 2. korrusel on olnud kinosaal ning selle kõrval on filminäitamisavadega seina taga filmiprojektori ruum ja filmiladu. Sealt ilmselt pärinebki klubihoone nimetus.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnaku esimesel teadaoleval plaanil 1797. aastast polnud praeguse peavahihoone kohale kavandatud hoonestust.[4] Teadaolevalt esmakordselt esineb hoone kujutis ja nimetus "peavaht" (saksa keeles Hauptwache) ühel 1803. aasta plaanil.[5]
Johannes Hau 1810. aastal maalitud vaate (Kalamajast üle Tallinna lahe) järgi oli linnak Kadrimäel küll terviklik, kuid sellelt kaugvaatelt pole saada aru, milline on seal peavahihoone.[6]
Väide, et Uuslinna mereväelinnakus 1842. aastal tegutsenud Mayeri malmivalukoda hõlmas ka selle hoone[7], ei saa olla õige, sest siis oli see hoone veel vahtkonnahoone.
1845. aastal anti välja keiser Nikolai I käsk Uuslinna kasutusest loobutud ehitiste järkjärguliseks lammutamiseks. 1849. aastal võeti peavahihoonelt maha 1700 lamedat katusekivi.[8]
1852. aasta kapitaalse ümberehituse käigus rajati peavahihoonesse Läänemere Tuletornide Valitsuse töökojad ja alama astme teenistujate eluruumid, sest see paiknes 1806. aastal Kadrimäele rajatud tulejaama läheduses. Arvatavasti oli see sellal juba Uuslinna ainuke hoone, mida tasus remontida, ja jäi seetõttu ka edaspidi püsima.
Umbes 1880. aastal on hoonet nimetatud kroonu sepikojaks (saksa keeles Krons Schmiede) ning sellele on juba tekkinud kõrvalhoone[9] (selles hiljem sepikoda, hobusetallid jms).
Alates 1919. aastast tegutses hoones ka ilmajaam (oli hiljem Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna meteoroloogia observatooriumi Tallinna abijaam). Uue otstarbe tõttu tehti siin ka mitu ümberehitust, suurimatena tuuleturbiini torni ehitamine edelaküljele ning katuse ümberehitus ja tuulemõõteseadmete torni ehitamine katuse kirdeossa.[10]
Arvatavasti muudeti oluliselt ka sisemist ülesehitust, sest ilmajaama seadmed esitasid ümbritsevale keskkonnale suuri nõudmisi. Teada pole küll seadmete täpne paigutus, kuid populaarteaduslikus vormis on olemas osade seadmete ja tehtavate protseduuride kirjeldus.[11]
Töökoja ja ilmajaama ajajärk lõppes hoone süütamisega Tallinnast taganevate Nõukogude vägede poolt 26. augustil 1941. Põlenud hoonest on teada üks septembris 1941 tehtud foto.[12] Pärast mahapõletamist on hoonet hiljem (tõenäoliselt mitugi korda) olulisel määral ümber ehitatud.
Juba 1946. aastal on endist peavahihoonet ja kõrvalhoonet kujutatud mittevaremetena. Ühel 1957. aasta plaanil on näha ka ümbritsevate hoonete järkjärguline tekkimine. 1965. aastaks oli peavahihoone ja abihoone juba ühendatud uue ehituskehandiga.
1988. aastal kavandati peavahihoonest lõunasse Linnakutsekooli nr 21 (Dvigateli kutsekooli) ujula, puuetega laste internaatkool ning invaspordikompleks.[13] Selle plaani teostumisel oleks olulisel määral lammutatud lähiümbruse lõunapoolseid 20. sajandi keskel rajatud hooneid, kuid peavahihoone oleks jäänud veel alles.
Peavahihoone oli Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee otsusega nr 222 alates 2. novembrist 1990 kohaliku tähtsusega kultuurimälestis[3] ja on alates 4. novembrist 1999 Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8492[1], kuid selle kagus olev kõrvalhoone pole mälestis.
Aastatel 2018–2020 restaureeriti ja rekonstrueeriti peavahihoone kolmekorruseliseks korterelamuks (arhitekt Aleksandr Zverev).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Kultuurimälestis nr 8492, "Nn. Uuslinna ("Novõi Gorodok") staabihoone, 18. saj. lõpp"
- ↑ "Hoone 101040268 / Ehitise andmed seisuga 30.09.2014". Ehitusregister, vaadatud 28. augustil 2020
- ↑ 3,0 3,1 Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun. "Punalaevastik Eestis. 20. sajandi lõpukümndendeil". Sentinel. Tallinn 2006. Lk 19
- ↑ Venemaa Mereväearhiiv, RGAVMF 326.1.10896
- ↑ Tallinna Linnaarhiiv, TLA 149.4.2
- ↑ Johannes Hau. "Vaade Tallinna lahele". Guašš, paber. 1830. aastad. Eesti Ajaloomuuseum, AM 12982 G 4001
- ↑ Robert Nerman. "Lasnamäe ajalugu". Tallinn 1998. Lk 58
- ↑ Venemaa Mereväearhiiv, RGAVMF 84.1.4515. Leht 42
- ↑ Tallinna Linnaarhiiv, TLA.149.5.1411
- ↑ Eesti Rahvusarhiiv, EAA 2111.1.13596, foto 2
- ↑ Adele Oengo-Johanson, Karl Oengo. "Lasnamägi ja Ülemiste järv". Tallinn 1930. Lk 20–21
- ↑ Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, EFA 510.P.0-166125
- ↑ Tallinna Linnaplaneerimise Amet]]i arhiiv, 14864
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heino Gustavson. "Tallinna vanemad merekindlused". Olion. Tallinn 1994. Lk 26–28
- Robert Treufeldt. "Uuslinna peavahihoone restaureerimine ja korterelamuks rekonstrueerimine. Muinsuskaitse eritingimused". Tallinn 2018. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna arhiiv
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]