Uus-Meremaa Rahvuspartei
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Uus-Meremaa Rahvuspartei | |
|---|---|
|
New Zealand National Party Rōpū Nāhinara o Aotearoa | |
 | |
| Uus-Meremaa erakond | |
| Esimees | Christopher Luxon |
| Asutamine | 14. mai 1936 |
| Peakorter | Wellington |
| Ideoloogia | liberalism |
| Kohti Esindajatekojas | 49/123 |
| Koduleht | national.org.nz |
Uus-Meremaa Rahvuspartei (maoori keeles Rōpū Nāhinara o Aotearoa)[1] või Rahvuspartei on paremtsentristlik[2] Uus-Meremaa erakond. Rahvuspartei on üks kahest suurest parteist Tööpartei kõrval, mis domineerivad tänapäeva Uus-Meremaa poliitikat.
Erakond sai alguse 1936. aastal konservatiivse Reformierakonna ja liberaalse Liiterakonna ühinemisel. Selle tulemusena sai erakonnast Uus-Meremaa vanuselt teine tänapäevani säilinud erakond ning selle esimeseks juhiks valiti Adam Hamilton[3]
Rahvuspartei eelkäijad olid varem moodustanud koalitsiooni kasvava töölisliikumise vastu. Erakond on 20. ja 21. sajandi jooksul valitsenud riiki viiel erineval ajaperioodil ning olnud valitsuses kauem kui ükski teine Uus-Meremaa erakond.[4][5]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Pärast 1949. aasta üldvalimisi sai Sidney Hollandist esimene Rahvusparteisse kuuluv peaminister ja ta oli ametis kuni 1957. aastani. Hollandi järglaseks sai Keith Holyoake, kes sai mõni kuu hiljem 1957. aasta üldvalimistel Tööpartei poolt lüüa. Holyoake naasis ametisse 1960. aasta üldvalimiste järel. Järgmise rahvusparteilasest peaministri, Robert Muldooni ametiajal (1975-1984) nihkus erakonna programm mõõdukalt majandusliberalismilt rohkema riikliku sekkumise poole.
1990. aastal moodustas Jim Bolger järjekordse Rahvuspartei poolt juhitud valitsuse, mis jätkas talle eelnenud leiboristist peaministri David Lange'i radikaalseid vabaturumajanduslikke reforme. Sellest ajast peale on erakond suuresti toetanud vaba ettevõtlust, maksude vähendamist ja piiratud riiklikku regulatsiooni.
Pärast esimesi segatud proportsionaalse valimissüsteemiga valimisi 1996. aastal valitses Rahvuspartei koalitsioonis populistliku erakonnaga Uus-Meremaa Esikohal. Rahvuspartei juht Jenny Shipley sai 1997. aastal Uus-Meremaa esimeseks naispeaministriks, kuid tema valitsus sai 1999. aasta üldvalimistel lüüa leiboristide juhitud koalitsiooni poolt.
Lisaks oli Rahvuspartei valitsuses aastatel 2008–2017 John Key (kuni 2016) ja Bill Englishi (2016-2017) juhtimisel, mis valitses riiki tsentristliku Ühtse Tuleviku, klassikalise liberaalse erakonna ACT ja põlisrahvaste õigustel põhineva Maooripartei toetusel. 2017. aasta üldvalimistel kogus erakond 44,4 protsenti häältest ja sai 56 kohta 120-kohalises esinduskojas,[6] kuid kaotas selle positsiooni 2020. aasta üldvalimistel, saades vaid 25,6 protsenti häältest ning 33 kohta. Kummalgil korral ei suutnud erakond valitsust moodustada ning jäi opositsiooni.
_(cropped).jpg)
2020. aasta 14. juulist alates oli Rahvuspartei ja opositsiooni juhiks Judith Collins. Pärast umbusaldushääletust, mille käigus kaotas Collins juhikoha,[7] sai erakonna uueks esimeheks Christopher Luxon ning seda oma esimesel ametiajal esinduskojas.[8] Luxon viis partei võiduni 2023. aasta üldvalimistel ning juhib nüüd Rahvuspartei juhitavat koalitsioonivalitsust koos klassikalise liberaalse ACT-i ja populistliku erakonnaga Uus-Meremaa Esikohal.[9]
Maailmavaade ja leerid
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusparteid on iseloomustatud kui laiahaardeparteid,[10] mis hõlmab nii konservatiivseid kui liberaalseid suundumusi ning äärmuslikke populistlikke ja libertaarseid suundumusi. Sageli on siiski ülekaalus erakonna konservatiivne tiib.[11][12] Laialdast liberaalset tendentsi väljendavad nii sotsiaalliberaalid kui ka klassikalised liberaalid,[12] kusjuures viimased toetavad majandusliberalismi. Algne Rahvuspartei oli ühtne antisotsialismis, vastandudes Tööparteile.[13]
Partei põhimõtted hõlmavad "lojaalsust meie riigile, selle demokraatlikele põhimõtetele ja meie riigipeale; Waitangi lepingu tunnustamist Uus-Meremaa asutamisdokumendina; riiklikku ja isiklikku julgeolekut; võrdset kodakondsust ja võrdseid võimalusi; üksikisiku vabadusi ja valikuvõimalusi; isiklikku vastutust; konkurentsivõimelist ettevõtlust; piiratud valitsust; tugevaid perekondi ja hoolivaid kogukondi; keskkonna jätkusuutlikku arengut."[14] Rahvuspartei toetab piiratud heaoluriiki, kuid ütleb, et tööd, teeneid, innovatsiooni ja isiklikku initsiatiivi tuleb julgustada, et vähendada tööpuudust ja kiirendada majanduskasvu. 1959. aasta kõnes kirjeldas toonane partei juht ja peaminister Keith Holyoake rahvuspartei konservatiivseid ja liberaalseid põhimõtteid järgnevalt:
Usume oma inimeste maksimaalsesse isiklikku vabadusse ja maksimaalsesse individuaalsesse valikuvõimalusse. Usume võimalikult väikesesse sekkumisse üksikisiku õigustesse ja riigi võimalikult väikesesse sekkumisse.[15]
Tuumikvalijad
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvuspartei tuumikuks on traditsiooniliselt kuulunud eurooplastest uusmeremaalased (Pākehā), sotsiaalkonservatiivid ja maapiirkondade valijad.[16] Rahvuspartei on säilitanud maine, et näitab üles rohkem soosingut põllumeestele ja ettevõtetele kui seda teevad leiboristid; erakond pakub oma toetust põllumeestele mõeldud majanduslike stiimulite kaudu.[17]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Kahurangi National". New Zealand National Party (inglise). Vaadatud 11. detsembril 2022.
- ↑ Papillon, Martin; Turgeon, Luc; Wallner, Jennifer; White, Stephen (2014). Comparing Canada: Methods and Perspectives on Canadian Politics. UBC Press. Lk 126. ISBN 9780774827867. Vaadatud 12. oktoobril 2018.
...in New Zealand politics, by the centre-left Labour Party and the centre-right National Party
- ↑ Raymond, Miller (2005). Party Politics in New Zealand. Australia: Oxford University Press. Lk 32.
- ↑ Hossain, Akhand Akhtar (2015). The Evolution of Central Banking and Monetary Policy in the Asia-Pacific (inglise). Edward Elgar Publishing. Lk 317. ISBN 9780857937810.
- ↑ James, Colin (20. juuni 2012). "National Party". Te Ara: The Encyclopedia of New Zealand. Vaadatud 13. juunil 2017.
- ↑ "2017 General Election – Official Result". New Zealand Electoral Commission. Vaadatud 7. oktoobril 2017.
- ↑ "Judith Collins removed as National Party leader". RNZ (New Zealand English). 25. november 2021. Vaadatud 3. juulil 2022.
- ↑ "Chris Luxon: The first-term MP who will lead National". NZ Herald (New Zealand English). Vaadatud 3. juulil 2022.
- ↑ "Former businessman Christopher Luxon wins New Zealand election as voters seek conservative change". Nine News. 14. oktoober 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2023. Vaadatud 19. oktoobril 2023.
- ↑ Vowles, Jack (2013). Towards Consensus?: The 1993 Election and Referendum in New Zealand and the Transition to Proportional Representation (inglise). Auckland University Press. Lk 20. ISBN 9781869407162.
- ↑ James, Colin (13. detsember 2016). "National Party: Party principles". Te Ara: The Encyclopedia of New Zealand. Vaadatud 9. septembril 2017.
Usually the conservative and liberal tendencies have been central
- ↑ 12,0 12,1 Vowles, Jack (1987). The New Zealand Journal of History. University of Auckland. Lk 225.
[T]he National Party is both conservative and liberal, its liberalism containing both elements of classical and new liberalism, the implications of the latter also overlapping with elements of conservatism. Within the National Party, it is the liberals rather than the conservatives who are most self-conscious and vocal, although the conservatives most frequently seem to prevail.
- ↑ "National Party founded". nzhistory.govt.nz (inglise). Ministry for Culture and Heritage. 17. mai 2017. Vaadatud 2. mail 2018.
- ↑ "Our Values". New Zealand National Party (inglise). Vaadatud 26. detsembril 2022.
- ↑ Keith Holyoake, New Zealand Parliamentary Debates, 14 July 1959, vol. 319, p. 406.
- ↑ Gold, Hyam, "The Social Bases of Party Choice in New Zealand" (paper presented to Australasian Political Studies Association Conference, Melbourne, 1984)
- ↑ Muller, Todd (25. juuni 2020). "Farming community at the heart of National's priorities" (New Zealand English). New Zealand National Party. Vaadatud 15. augustil 2020.