Ungurpilsi vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Ungurpilsi mõis.

Vapp
Vana mõis linnuse loodenurgas lääne poolt vaadatuna. Mõisahoone peaks jääma veel linnusealale sisse.

Ungurpilsi vasallilinnus (saksa Pürkeln) asus Lätis Aloja piirkonnas,[1] Aloja linnast (kunagisest kirikukülast) 4 km kaugusel läänes Jogla jõe vasakul kaldal, Ungurpilsi paisjärve loodetipust lõunas mõisapargis.[2]

Väärib märkimist, et linnus oli rajatud Riia peapiiskopkonna liivlaste aladele Liivi orduriigi piiri äärde ja u 5 km idakirde suunas asetses sageli vaenuliku ordu Stabegi (Stakenbergi, Eichenangern) linnus.

Linnuse keskel asunud hoone vundament. Näha on tellis- ja põllukivi segaladu.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Veski Jogla jõel linnuse vastas. Veskitammi taga on Ungurpilsi paisjärv. Paremale jääb linnusekünka põhjanõlv.

Nimekujusid 14.–17. sajandist:

  • arx Perkul
  • Pirkul
  • Perkull
  • Perkuhl
  • Porkul
  • Porckul
  • Pirkels hoff
  • Pyrkel
  • Purkul
  • Purkelh
  • Haus Pirkel
  • haus Pirckel

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lagunenud mõisahoone loodest vaadatuna. Seal asusid varem kastelli põhjatiiva ehitised.

Linnus rajamisest Peapiiskopkonna lõpuni[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale ja oli läänistatud selle vasallidele. Kõige rohkem, üle 400 aasta oli see läänistatud järjepanu siiski Ungernite perekonnale, kes linnuse ka täielikult üles ehitasid. Sealt tuli ka paiga lätikeelne nimi – "Ungrulinnus". Nagu allpool kirjas, olid linnusel Ungernite aja lõpuks Aloja kihelkonnas suured maavaldused.

XIII sajandi lõpus kuulus Ungurpils Berthold von Walmile.[3]

1306. aasta 18. veebruaril on esmakordselt mainitud liivlaste asulat Pirkulet (liivi Piirküla?), kui Berthold von Walm müüs selle pärandi Riia peapiiskopi Friedrich Bernsteini nõusolekul Riia kodanikule Johann von Ostinghausenile.

1326 on esmakordselt kirjutatud linnusest, nii et arvatavasti on see rajatud Johanni ajal.

1339 loovutas Ostinghusen linnuse 330 marga hõbeda eest Gerhard von Ungernile (Gerardo ab Ungaria), kelle suguvõsale kuulus see kuni 1760. aastani. 1350 järgnes tehingule lõpuks peapiiskop Fromholdi kinnitus. Sama Ungern oli 1334 ostnud 421 marga eest Brand Kosskullilt ära Weipte äärse Moisendorfi (Mõisaküla) vakuse ja liitis selle linnusemaadega.

1530 andis peapiiskop Thomas Jürgen Ungerni linnuseläänile juurde pool aakrit maad, mis peapiiskopkonnale oli Jürgen Orgaselt tulnud, samasse Weipte äärde. Lisaks saadi juurde Korbeniks nimetatud pool aakrit ja veel pärast Claus Tepeli surma peapiiskopkonnale langenud 2-aakrine Pürskülli küla. Vahepeal kuulus Jürgenile ka Aloja kihelkonnas asuv Koddiacki mõis.

1533. aasta 16. mail andis paavst Clemens VII Jürgen Ungernile erilise armukirja ja pärast seda, kui viimane 1535 suri, andis peapiiskop Thomas kõik oma mõisad "erilise armulikkuse märgina" Jürgeni lesele ja lastele. 1548 liitsid Jürgeni pojad Otto ja Fabian need valdused Ungurpilsi linnuse maadega.

1560. aasta suvel tegutses Riia peapiiskopi vasall ja Ungurpilsi valdaja Otto von Ungern läbirääkijana Uus – Pärnus.[4]

Linnus Poola ja Rootsi ajal[muuda | muuda lähteteksti]

1565 ostis Fabian von Ungern Stabegi linnuse omanikult Bertram Orgiselt Aloja (Allendorf) valduse. Lisaks osteti samal aastal Orgestelt veel 15 500 marga eest Stabegi linnus. Pärast orduaja lõppu ei olnud selleks enam takistusi.

1575 vallutasid venelased Pärnu ja suundusid sealt edasi Salatsile. 1575. aasta 3. märtsil teatas Otto von Ungern linnusest teiste linnuste ülematele ja rüütelkonnale Võndu, et vaenulik sõjasalk läheneb Ungurpilsile ja et vaenlane on end kindlustanud Salatsis. Ta kutsus rüütelkonda appi ka väiksemaid linnuseid kaitsma, et venelased kogu maad ei vallutaks. Kuna ta abi ei saanud, linnus langes.[5] Venelased suundusid Stabegi ja Asti peale ning hõivasid need. Kroonik süüdistab Ottot arguses, kes ise midagi ette ei võtvat, vaid ainult abiväe peale lootvat. Otto aga ei näinud eriti roosilist perspektiivi, selles mitte eriti tugevas linnuses venelaste poolt elusalt keedetud saada.

1578. aasta 23. augustil pöördus vene asehaldur Ungurpilsist palvega Riia rae poole, saamaks lunaraha vastu tagasi Kaspar Buddenbrocki poolt vangistatud bojaaripoeg Andrei Grigorjevitš Samarin.[5]

1581 võtsid poolakad linnuse venelaste käest jälle tagasi.

1599 valdas Ungurpilsi Johann von Ungern, kes päris selle oma lastetult vennalt Georgilt.

1624. aastast pärinevas rootslaste revisjoniaktis räägitakse linnusest Haus Pirkel, mis näitab, et hooned olid siis veel elamiskõlbulikud.[6]

1647 valdas Ungurpilsi ja Alojat kapten Wolmar von Ungern. 1637 oli Wolmarile panditud ka Orgishofi mõis, mis jäi Ungernite kätte 1757. aastani.

1682 oli liidetud valduste omanik rittmeister Magnus Christian Baron von Ungern-Sternberg, kes säilitas omandiõiguse pere Ungernite liinile.

XVII sajandi keskel asus paigas eravaldus, kuhu ehitati uus mõisahoone ja selle ümber istutati aed. Tollal tasandati ka osaliselt varemed.

1760 müüs lõpuks maanõunik Adam Johann Baron von Ungern-Sternberg Ungurpilsi ja Aloja 30 000 taalri eest major Gustav Reinhold von Buddenbrockile.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisahoone võlvitud keldrid. Võivad pärineda arvatavasti juba linnuse ajast.

Ehitustüübilt oli tegemist ristkülikukujulise laagerkastelliga. Ungru linnus oli ehitatud Jugla jõe vana orunõlva, mille kõrgus on siin 6 meetrit, vasakule kaldale. Põhja poolt oli jõgi tõkestatud veskitammiga, mille taha moodustus Ungrulinnuse paisjärv. Ülejäänud külgedest oli linnus ümbritsetud kraaviga, millest on lääneküljel säilinud 4 m sügavine ja lõunaküljel 1 m sügavune lõik. Linnuse pindala oli 70*80 meetrit, müüripaksus 1,5–2 meetrit. Linnuse põhjaküljel asus eluhoone, edelanurgas asetses tulirelvade ajastule omane 10-meetrise läbimõõduga ümartorn. Linnuseõue keskel on samuti paksud vundamendimüürid, mis võiksid kuuluda algupärasele kesksele torn- või majalinnusele, kuid kindlaid andmeid nende seotuse kohta linnusega pole. 1940. aastateks oli põhjaküljel säilinud umbes 35 meetrit linnusemüüri.[7]1944 põles maha ka mõisahoone.[8] Praeguseks on linnusest säilinud ainult üksikud maapinnal jälgitavad vundamendimüüri fragmendid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade linnusealalt 1 m sügavuseni tasandatud lõunapoolsele vallikraavile.