Stabegi vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Disambig gray.svg  See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Stakenberģi mõis.

Vapp

Stabegi vasallilinnus (Stābeġi, läti keeles ka Stakenbergi, saksa Eichenangern) asetses Aloja piirkonnas[1] 1 km Alojast kirde pool endise Stackelbergide valduses olnud mõisasüdame asukohas.[2] Läti praeguse haldusjaotuse järgi kuulub Aloja piirkonda.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1542 – Eykenannger, Eckenanger, Eikennanger, Ekenannger.
  • 1601 – Eichenanger
  • 1624 – Eken Angern
  • 1638 – Ekenanger
  • 1782 – Eckenangern,[3], Eykenangern
  • 1798 – Eikenangern[4]

Nimi Eichenangern ise võib saksa keelest tõlgituna tähendada nii tammedega kaetud karjamaad kui ka platsi, kus midagi mõõdeti või kaaluti.

Vaade edelast maanteelt Aloja poolt Stabegi mõisa asukohale. Taamal säilinud mõisa majandushoone kelpkatus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asukoha järgi on linnust peetud kuuluvaks Liivimaa ordule, kuid omanikke Orgesi on arvatud Riia peapiiskopi meeste hulka. Kunagine Aloja küla (Allendorf) oli Stabegi linnuse apartemendiks ehk omanike esinduselumaja asukohaks. Ka linnusteuurija Armin Tuulse arvates võisid need alad varemalt kuuluda ordule ja linnus, olles rajatud Riia peapiiskopkonna piiri lähedale, võis olla ehitatud juba 14. sajandil Riia peapiiskopkonna Ungurpilsi linnuse vastu.[5] Arvatakse, et ordu andis need maad rendile Orgistele ja seeläbi läksid need hiljem Riia peapiiskopile. Igatahes baltisaksa ajaloolaste väiteil on tegemist perekond Orgise ammuste valdustega.[6]

Siin võib olla tegemist traditsioonilise piiride ümberpaiknemisega ordu ja peapiiskopi vahel. Ilmselt oli Aloja varem liivlaste asuala, mis ulatus ka Salatsi jõe ülemjooksuni Väike-Salatsi ümbrusse ja kuulus liivlaste Metsepole maakonda, mis lepingu järgi oli piiskopkonna omand. Aegamööda liivlased lätistusid ja nii võis ka tekkida surve piiri "korrigeerimiseks".

1281. aastal on mõningatel andmetel esmakordselt mainitud.[7]

14. sajandil on vasallilinnus osade baltisaksa ajaloolaste arvates ehitatud.[4]

1531. aastal kinnitas ordumeister Wolter von Plettenberg Idelli (Orgishof), Eichenangerni (Stabegi) ja Zarnau mõisad Reinhold Orgase omandiks, kelle esivanematele olid need juba ka varem kuulunud.[8]

1542. aastast on Stabegi nime kindlalt nimetatud, kui peapiiskopi Wilhelm von Brandenburgi esindaja osales endise omaniku vara jagamisel poegade poolt. Dokumendis räägitakse, et osa mõisakinnistust (hoffe zu Ekenannger) jääb vanemale pojale Johann Orgesele ja teine pool nooremale Bertramile. (Mainitud saksakeelne lausekatke väljendaks nagu mõisa kuulumist linnuse juurde.) Jagamisele läksid Stabegi mõis ning Allendorpi, Imsdorpi, Meisenndorpi, Ilemunde, Sarnawi ja Schwarttletteni küla.[4]

1565. aasta 9. juunil müüs Bertram Orgis, Bertrami poeg Stabegi valdused koos juurdekuuluva Jannesdorfi külas asuva mõisakesega, oma abikaasa, sündinud Dorothea Wessleri, nõusolekul 15 500 Riia marga eest Fabian von Ungernile Ungrupilsist.[9]

1575. aasta märtsis hõivasid Stabegi Liivimaa sõja käigus hertsog Magnuse alluvuses olevad vene väed, kes pärast Pärnu vallutamist olid kindlustanud end Salatsis ja võtnud ära Ungurpilsi ning liikusid siit nüüd edasi Asti peale.[10]

1581. aastal võtsid poolakad linnuse venelaste käest jälle tagasi.

1582. aasta 2. mail kinnitas Poola kuningas Stefan Bathory linnuse omandiõiguse Fabian von Ungernile, tingimusel, et viimane selle lammutab – et võimalik vaenlane seda kasutada ei saaks. See on ainus dokumentaalne tõestus Stabegi linnuse kohta. Fabian omas linnust kuni oma surmani 1597.[11]

1597. aastal kinnitas Poola kuningas Sigismund III Idelli (Orgishof), Eichenangerni (Stabegi) ja Zarnau mõisate omandiõiguse Philipp Orgas von Rutenbergile, kellele see pärandusena sülle oli langenud. Fabiani lesk Gertrud von dem Wolde püüdis kuningalt Stabegi omandiõigust endale saada, kuid Philipp esitas paberi, mille järgi eelmine valdaja talle suure summa raha ammust ajast võlgu oli. Rootslaste saabudes omanikud jälle vahetusid. 1623 suri Stabegi üks omanikke, Hermann.

1632. aastal omas Stabegi ja Ungrupilsi mõisat, kui oma isadelt saadud pärandusosa lesestunud Elisabeth von Ungern, kes oli olnud abielus ooberst Jost Klottiga.

1654. aastal sai Stabegi ja Ungurpilsi mõisa omanikuks kas Elisabeth von Ungerni või siis tema mõne tütrega abiellunud Wolter Stackelberg. 130 aastat Stakelbergide valduses olemist andiski paigale mugandatud lätikeelse Stabegi nime.

17. sajandil mainitakse ainult mõisat, linnus oli siis küllap hävitatud.

1785. aasta 22. augustil müüs Stackelbergide pärija Anna Margaretha von Klodt mõisa 24 000 taalri eest salanõunik von Völkersamile. Siia juurde kuulus ka Pursküllsdorfi (Pürkelsdorf, läti Pusschen) karjamõis.[12]

1866 liidendas krahv Carl von Sievers selle oma fideikomissiga.[4]

Vaade loodest mõisa ja oletatava linnuse asukohale. Ala on võsastunud.

1999. aastal uuriti kinnisvara hindamise käigus endise mõisa asukohta. Leiti peahoone müüride võsastunud varemed, kuid linnusele kuuluda võivaid müüre ei tuvastatud.[13]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse ehituse kohta ei ole andmeid ja linnusest pole tõenäoliselt peale mõne vundamendimüürikatke midagi säilinud. Mõis, osa majandushooneid ja mõned säilinud linnusevaremed purustati teises maailmasõjas ja on nüüd kaetud põõsastega. XX sajandi I kolmandikul tegev olnud linnuseuurija Armin Tuulse on selle Ungerpilsi linnusega analoogi tõmmates paigutanud ehitusstiililt automaatselt vaba laagerkastelli hulka kuuluvaks,[14] ehkki mingeid tõendeid selle kohta ei leidu. Mõisa oletatav asukoht paikneb madala 5 m kõrguse oosi põhjatipus üle 75 m kõrgusel merepinnast. Mõisaõues on ka tiik.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Läti kaart
  2. Stabegi plaan
  3. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, August Wilhelm Hupel, Riga, III köide, lk. 108
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Historisches Ortslexikon, Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, lk. 145
  5. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 262.
  6. Heinrich von Hagemeister, Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volumes 1–2, Riga: Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1836–1837
  7. Livonijas ordeņa pilis. Stābeģi (Eichenangern) (1281(?)), www.castle.lv
  8. Heinrich von Hagemeister, Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volumes 1–2, Riga: Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1836–1837
  9. Heinrich von Hagemeister, Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volumes 1–2, Riga: Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1836–1837
  10. Familienbuch Ungern
  11. Familienbuch Ungern
  12. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, August Wilhelm Hupel, Riga, III köide, lk. 108
  13. Läti linnused ja mõisad
  14. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 431