Ameerika iseseisvussõda

Ameerika iseseisvussõda
Toimumisaeg	1775–1783
Toimumiskoht	Põhja-Ameerika
Tulemus	Suurbritannia kuningriik tunnistas Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast
Osalised
Ameerika Ühendriigid; Prantsusmaa kuningriik; Hispaania kuningriik ; Hollandi vabariik	Suurbritannia Kuningriik; Anhalt-Zerbsti vürstiriik; Ansbach-Bayreuthi vürstiriik; Hannover; Hanau; Hessen-Kasseli vürstiriik; Braunschweig-Wolfenbütteli vürstiriik; Waldecki ja Pyrmonti vürstiriik
Väejuhid või liidrid
George Washington ; Nathanael Greene; Horatio Gates; Friedrich Wilhelm von Steuben; Gilbert du Motierm; Jean-Baptiste Donatien de Vimeur; François Joseph Paul de Grasse; Pierre André de Suffren de Saint Tropez; Bernardo de Gálvez y Madrid; Luis de Córdova y Córdova; Juan de Lángara	Sir William Howe; Thomas Gage; Sir Henry Clinton; Charles Cornwallis, Cornwalli 1. markii; Sir Guy Carleton; John Burgoyne; Francis Rawdon-Hastings, Hastingsi 1 markii; Benedict Arnold; George Brydges Rodney, Rodney 1. parun; Richard Howe, Howe'i 1. krahv; Wilhelm von Knyphausen; Joseph Brant

Ameerika iseseisvussõda (1775–1783; inglise keeles American Revolutionary War või American War of Independence) oli sõda, mis algas 1775. aastal Suurbritannia kuningriigi ning tema kolmeteistkümne Põhja-Ameerika koloonia vahel ja mille lõpetas 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahuleping. Lepingu tulemusena tunnistas Suurbritannia kuningriik Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast.

Eellugu

Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsme-aastast sõda. 1763. aasta Pariisi rahu lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli aga saanud enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika. Kuna Euroopas toimunud sõda oli Suurbritanniale kurnav olnud, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim neist oli Vabaduse Pojad), boikoteeriti briti kaupu (nn Bostoni teejoomine).

1774. aasta 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775 tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja puhkemise.

Sõda

1775. aasta 19. aprillil algas Ameerika iseseisvussõda Briti vägede lüüasaamisega Lexingtoni ja Concordi all. 10. mail Ameerika patriootide vägi Ethan Alleni ja kolonel Benedict Arnoldi juhtimisel vangistasid Fort Ticonderogas väiksearvulise Briti garnison.

10. mail 1775 kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginiast pärit George Washingtoni. 16. juunil lõid Briti väed Ameerika iseseisvussõjas Bunker Hilli lahingus ameerika armeed, kuid 9. detsembrilpärast kaotust Great Bridge'i lahingus olid Briti ametivõimud sunnitud Virginia kolooniast evakueeruma, 31. detsembril tõrjusid Briti: Québeci lahingus tagasi rünnaku Québeci vallutamiseks.

4. juulil 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid.

16. septembril võitsid Ameerika kolonistid praeguse New Yorgi alal toimunud Harlem Heightsi lahingus britte, kuid 16. novembril vallutasid Briti ja Hesseni väed Fort Washingtoni. 26. detsembri Trentoni lahinguga korraldasid George Washingtoni väed Hesseni vägedele üllatusrünnaku, võttes vangi 800–900 vastaspoole sõdurit ja 1777. aasta 3. jaanuaril Ameerika väed kindral George Washingtoni juhtimisel võitsid Princetoni lahingus Briti vägesid. 6. augustil toimus praeguse New Yorgi osariigi alal Oriskany lahing, mis oli Ameerika iseseisvussõja üks verisemaid lahinguid. 16. augustil praeguse New Yorgi alal toimunud Benningtoni lahingus võitsid ameeriklased kindral John Starki juhtimisel Briti vägesid ja 19. septembril kohtusid Briti väed praeguse New Yorgi osariigi alal esimeses Saratoga lahingus, mis tulemusel 17. oktoobril Briti kindral alistus Ameerika Ühendriikide vägedele.

Ameerika kolonistid, kes toetasid Briti impeeriumi võimu kolooniate üle (lojalistid) osutasid vastupanu ka pärast Briti vägede alistumist Ameerika Ühendriikide vägedele. 1778. aasta 3. juulil, lojalistid ja irokeesid tapsid praeguse Pennsylvania osariigi alal toimunud Wyomingi lahingus üle 300 Ameerika Ühendriikide patrioodi. 1780. aasta 7. oktoobril alistas patriootide vägi Lõuna-Carolinas toimunud Kings Mountaini lahingus lojalistide väe.

Ameerika Ühendriike toetanud Prantsuse laevastik saavutas 1781. aasta 5. septembril Chesapeake'i lahe lahingus olulise võidu brittide üle ja 19. oktoobril alistusid Lord Cornwallise juhitud Briti väed ametlikult Prantsuse-Ameerika vägedele George Washingtoni ja Jean-Baptiste Donatien de Vimeuri juhtimisel, lõpetades Yorktowni piiramise.

1782. aasta 30. novembril kirjutasid ameeriklased ja britid Pariisis alla esialgsele rahukokkuleppele, millega lõpetati Ameerika iseseisvussõda. 1783. aasta 19. aprillil kuulutas USA Kongress Ameerika Iseseisvussõja lõppenuks.

Rahuleping ja tagajärjed

Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783 sõlmitud Pariisi rahu, millega Suurbritannia kuningriik tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust. 1784. aasta 14. jaanuaril ratifitseerisid Ameerika Ühendriigid rahulepingu Suurbritanniaga, lõpetades ametlikult Ameerika Iseseisvussõja.

Tähtsamad lahingud Ameerika iseseisvussõjas

Vaata ka