Turkmeenia eeslik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Turkmeenia eeslik
Turkmeenia eeslik (Equus hemionus kulan)
Turkmeenia eeslik (Equus hemionus kulan)
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kabjalised Perissodactyla
Sugukond Hobuslased Equidae
Perekond Hobune Equus
Liik Eeslik
Alamliik Turkmeenia eeslik
Trinaarne nimetus
Equus hemionus kulan
Groves & Mazák, 1967
Sünonüümid

Equus hemionus finschi
(Matschie, 1911)

Turkmeenia eeslik ehk kulaan (Equus hemionus kulan) on Kesk-Aasiast pärit eesliku alamliik. Turkmeenia eeslik kuulutati 2016. aastal ohustatud alamliigiks.[2]

Liigi arvukus looduslikul asualal on vähenenud. Arvukus Kasahstani, Usbekistani ja Ukraina taasasustatud asualadel on vaikselt tõusuteel.

2015. aastal hinnati Turkmeenia eesliku populatsiooni suuruseks kuni 2500 suguküpset isendit.[2] On oletatud, et väikesed turkmeenia eesliku karjad võivad elada inimestele ligipääsmatutes kohtades, näiteks Badkhyzi, Lääne-Köpetdagi (Sumbari-Chandyri oru), Üstirti platoo ja Sarıkamışi järve ümbruses. 

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Turkmeenia eeslik Korkeasaari loomaaias

Turkmeenia eeslik on eesliku alamliikidest üks suuremaid. Turkmeenia eesliku kehapikkus on 200–250 cm, turjakõrgus 100–140 cm, kaal 200–240 kg. Isased on emastest suuremad.

Turkmeenia eeslikku iseloomustavad kahvatupruun karvastik, tume seljatriip ning valged laigud külgedel, seljal ja kõhul. Suviti on turkmeenia eesliku karv õhem ja pruunim. Talvel muutub karv tihedamaks ja hallikaspruuniks.

Elupaik ja levik[muuda | muuda lähteteksti]

Turkmeenia eeslik elab Kesk-Aasia jõgede deltades, külmades ja kuumades kõrbetes ja poolkõrbetes, steppides, kuivadel rohumaadel ja põõsastikes.

Turkmeenia eeslik oli kunagi kõige laialdasema levikuga eeslik. Tema levila ulatus Põhja-Iraanist, Põhja-Afganistanist, Taga-Karpaatiast ja Lääne-Hiinast Lõuna-Siberini. Samuti elas turkmeenia eeslik ka Kasahstani Sarõjesikatõrau kõrbes.

Toit ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Turkmeenia eeslikud on taimtoidulised imetajad. Nad suudavad ilma joomata hakkama saada kauem kui enamik hobuslasi, sealhulgas kauem kui Prževalski hobune, kelle levila kulaani omaga osaliselt kattub. Siiski mängib veekogude olemasolu eeslikute elupaigavalikul olulist rolli. [3]

Nagu enamik hobuslasi, on kulaanid polügüünsed. Märad elavad koos noortega väikestes karjades.[3] Tiinus kestab umbes ühe aasta. Märal sünnib enamasti üks varss, kes jääb ema juurde kaheks aastaks.

Kesk-Aasia kõrbete päevase kuumuse tõttu on turkmeenia eeslikud peamiselt aktiivsed päikeseloojangul, mil temperatuurid on madalamad. Turkmeenia eeslikud, nagu enamik eeslikke, on ühed kiiremad maismaaimetajad. Mõnedel andmetel suudavad eeslikud (Equus hemionus) joosta kiirusega kuni 70 km/h.[4]

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu kõiki eeslikke, ohustavad ka turkmeenia eeslikke salakütid, kes kütivad neid liha ja naha pärast, looduslike elupaikade vähenemine põllumaa suurenemise tõttu, konkurents kariloomade näol ja kiskjad.[2] Sarnaselt teiste eeslikega on turkmeenia eeslikul kaitseks kiskjate vastu välja kujunenud oma käitumismustrid, näiteks võivad isased täkud teha koostööd ja kiskjaid peletada.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Turkmeenia eeslik Grodna loomaaias Valgevenes

1919. aastal kuulutas Nõukogude Liit turkmeenia eesliku looduskaitsealuseks liigiks, kuid see ei päästnud neid väljasuremisest näiteks Kasahstanis, kust liik kadus 1935. aastaks. Viimastel aastatel on eesliku populatsioon kannatanud eriti suuri kadusid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaczensky, P. ({{{aasta}}}). "Equus hemionus ssp. kulan." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN {{{IUCN_aasta}}}.
  2. 2,0 2,1 2,2 IUCN Red List of Threatened Species. "Equus hemionus ssp. kulan (Kulan, Turkmenian Kulan)". Kasutatud 20. detsember 2017.
  3. 3,0 3,1 P. Kaczensky, O. Ganbaatar, H. Von Wehrden, C. Walzer. "Resource selection by sympatric wild equids in the Mongolian Gobi". Journal of Applied Ecology, 24. september 2008. Kasutatud 21. detsember 2017.
  4. R. Nowak (1999). Walker's Mammals of the World, Sixth Edition. Baltimore ja London: The John Hopkins University Press.