Mine sisu juurde

Toakilk

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on putukast, pilli kohta vaata artiklit Kilk (pill), ajalehe kohta vaata artiklit Kilk (ajaleht), nime kohta Kilk (perekonnanimi)

Toakilk
Isane toakilk
Isane toakilk
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Sihktiivalised Orthoptera
Sugukond Kilklased Gryllidae
Perekond Acheta
Liik Toakilk
Binaarne nimetus
Acheta domestica
Linnaeus, 1758
Kilgi hääl

Toakilk (Acheta domestica) on putukaliik, mis kuulub sihktiivaliste seltsi kilklaste sugukonda.[1]

Toakilk on öise aktiivsusega. Ta on termofiilne. Elab hoonetes, eelistades temperatuuri umbes 30 kraadi.

Ta sööb toidujääke jm.

Elutsükkel

[muuda | muuda lähteteksti]

Toakilkidel kulub oma elutsükli lõpuleviimiseks temperatuuril 26-32 kraadi umbes 2-3 kuud. Nad ei oma erilist ,,taliolekut'' talve üleelamiseks. Aga nad suudavad siiski külme olusid välja kannatada, elades hoonetes ja nende ümbruses või valides elukohaks paiga, kus neid soojendab lagunemisprotsessidest tekkiv soojus. Noorisendite ainsad erinevused võrreldes täiskasvanutega on tiivutus ja veidi väiksemad mõõtmed.

Toakilk on tavaliselt halli ja/või pruunika värvusega, pikkus jääb vahemikku 16-21 mm. Emas- ja isasisendid on sarnased, kuid emasisendite tagakehast väljub umbes 12 millimeetri pikkune muneti. Muneti värvus on mustjaspruun, seda ümbritsevat kaks jäset.

Kilk on suure tõenäosusega pärit Edela-Aasiast, kuid on levinud üle kogu maailma. Põhja-Aafrikas, Edela-Aasias ja Euroopas (välja arvatud Euroopa põhjaosas).

Eestis elab kohati vanades hoonetes.

Kasulikkus inimesele

[muuda | muuda lähteteksti]

Tais kasvatatakse toakilke söögieesmärkidel, kus neid eelistatakse kohalikele liikidele, põhjusteks olevat parem maitsekvaliteet ja tekstuur. Neid süüakse tavaliselt kas õlis küpsetatud suupistetena või müüakse valguekstrakti või -pulbrina.

  1. Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu: ZBI, lk. 62–64.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]