Toakilk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on putukast; eesti rahvapilli kohta vaata Kilk (pill)

Toakilk
Isane toakilk
Isane toakilk
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Sihktiivalised Orthoptera
Sugukond: Kilklased Gryllidae
Perekond: Acheta
Liik: Toakilk
Ladinakeelne nimetus
Acheta domestica
Linnaeus, 1758

Toakilk (Acheta domestica) on putukaliik, mis kuulub sihktiivaliste seltsi kilklaste sugukonda.[1]

Toakilk on öise aktiivsusega. Ta on termofiilne. Elab hoonetes, eelistades temperatuuri umbes 30 kraadi.

Ta sööb toidujääke jm.

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Toakilkidel kulub oma elutsükli lõpuleviimiseks temperatuuril 26-32 kraadi umbes 2-3 kuud. Nad ei oma erilist ,,taliolekut'' talve üleelamiseks. Aga nad suudavad siiski külme olusid välja kannatada, elades hoonetes ja nende ümbruses või valides elukohaks paiga, kus neid soojendab lagunemisprotsessidest tekkiv soojus. Noorisendite ainsad erinevused võrreldes täiskasvanutega on tiivutus ja veidi väiksemad mõõtmed.

Väljanägemine[muuda | muuda lähteteksti]

Majakilk on tavaliselt halli ja/või pruunika värvusega, pikkus jääb vahemikku 16-21 mm. Emas- ja isasisendid on sarnased, kuid emasisendite tagakehast väljub umbes 12 millimeetri pikkune muneti. Muneti värvus on mustjaspruun, seda ümbritsevat kaks jäset.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Kilk on suure tõenäosusega pärit Edela-Aasiast, kuid on levinud üle kogu maailma. Põhja-Aafrikas, Edela-Aasias ja Euroopas (välja arvatud Euroopa põhjaosas).

Eestis elab kohati vanades hoonetes.

Kasumlikkus inimesele[muuda | muuda lähteteksti]

Tais kasvatatakse toakilke söögieesmärkidel, kus neid eelistatakse kohalikke liikide ees, põhjusteks pidavat olema parem maitsekvaliteet ja tekstuur. Neid süüakse tavaliselt kas õlis küpsetatud suupistetena või müüakse valguekstrakti või -pulbrina.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu: ZBI, lk. 62–64.