Tinuline
Tinuline on tinast või tina ja plii sulamist valmistatud nelinurkne rõivakaunistusnaast. Tinuliste tagaküljel on enamasti aasakesed, mille abil nad mustreid moodustavate ridade või gruppidena rõivastele õmmeldi.
Tinuliste kasutamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tinulistega on Eesti aladel rõivaid kaunistatud alates hiljemalt viikingiajast. Tinuliste kasutamist seostatakse sageli eelkõige soome-ugri ja balti rahvastega.[1] Lisaks Eesti aladele on tõendeid nende kasutamisest Venemaa Peipsi- ja Laadoga-äärsetest asulatest.[2][3] Tinulistega olid rikkalikult kaunistatud latgalite ja liivlaste[4][5] ning vadjalaste rõivad.[6]
Kivivormileidude põhjal võib oletada, et ümmargusi kodaratega tinulisi valmistati Eestis juba eelviikingi- ja viikingiajal.[7] Teise varasema grupi moodustavad silmusnelinurga motiiviga tinulised.[8][9]
Baltipäraste rosetikujuliste tinuliste kasutamisest on tõendeid muinas- ja varakeskajal kasutuses olnud Siksälä kalmistult. Siksälä kalme rõivaste kaunistamisviis sarnaneb Ida-Läti omaga pronkskaunistuste, trapetsikujuliste ripatsite ja rikkalikult pronksspiraalide, helmeste ja tinulistega kaunistatud peapärgade poolest.[10]
Hiliseimad andmed tinuliste kasutamisest pärinevad 19. sajandi algusest. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil Lõuna- ja Ida-Eestis veel kasutuses olnud vaipseeliku sõukese alläärt on kaunistatud kandiliste tinulistega ehk tinaloppidega (ERM A 292: 305 ja 306, ERM 4243; tabel 1: 30, 31). Nelinurksed tinaplaadikesed kinnitati tõenäoliselt ühes või kahes reas kangale nii, et tagakülgedel olevad kannad suruti läbi riide ja teisel pool kangast tõmmati aasadest kahes reas nöör läbi.
Tinuliste valmistamisest[muuda | muuda lähteteksti]
Tina ja tina-plii sulameid on võimalik tänu nende madalale sulamistemperatuurile valada korduvalt kasutatavatesse kivivormidesse. Vormid koosnesid kahest osast – ühe poole sisse oli süvendatud tinulise pealmine, kaunistatud külg, teise sisse süvendid aasade jaoks. Tina sulatati ja valati I aastatuhande teisel poolel kohalikust savist valmistatud sulatuskulbis. 13. sajandi alguses kadusid savist lusikakujulised sulatuskulbid käibelt, asendudes oletatavalt metallist kulpidega.[1]
Tinulised rõivastel[muuda | muuda lähteteksti]
Tinulistega on olnud kaunistatud sõbad, õlalinad, kuubede kaelused ja ääred ning mitmesugused peakatted (linikud, mütsid ja peapärjad) ning vaipseelikud. Tinulistest moodustatud ornamentide täpne paigutus rõivaesemetel on taastatav vaid üksikutel juhtudel, kuna tina säilib maapinnas väga halvasti. Eesti aladelt pärit tinulistega kaunistatud rõivaleidude põhjal on rekonstrueeritud Siksälä peapärg, 19. sajandi vaipseelik ja Parisselja rabakuub.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Moora, Harri 1963. Об оловянных украшениях и их изготовлении в Прибалтике. – Munera archeologica Josepho Kostrzewski. Poznań, 355–365.
- ↑ Rjabinin, Jevgeni 1997 = Рябинин, Евгени 1997. Финно-угорские племена в составе Древней Руси: К истории славяно-финских этнокультурных связей: Историко-археологические очерки. СПб.: Изд-во С.- Петербургского университета.
- ↑ Hvoštšinskaja, Natalja 2004 = Хвощинская, Нaталия 2004. Финны на западе Новгородской земли (По материалам могильника Залахтовье). Санкт-Петербург: Буланин.
- ↑ Zariņa, Anna 1970. Seno latgaļu apg rbs 7.–13. gs. Rīgā: Zinātne.
- ↑ Zariņa, Anna 1988. Libiešu apgerbs 10.–13. gs. Riga: Zinātne.
- ↑ Öpik, Elina 1970. Vadjalastest ja isuritest XVIII sajandi lõpul: etnograafilisi ja lingvistilisi materjale Fjodor Tumanski Peterburi kubermangu kirjelduses. Tallinn: Valgus.
- ↑ Tvauri, Andres 2012. The Migration period, Pre-Viking age, and Viking age in Estonia. Estonian Archaeology 4. Tartu: Tartu University Press, lk 176.
- ↑ Kiudsoo, Mauri, Tamla, Ülle 2017. New hoards from Voorepera, eastern Virumaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2016. Tallinn: Muinsuskaitseamet.
- ↑ Mägi, Marika 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th Centuries AD. CCC papers 6. Tallinn: Ajaloo Instituut.
- ↑ Laul, Silvia, Valk, Heiki 2007. Siksälä. A Community at the Frontiers: Iron Age and Medieval. Tallinn, Tartu: Tartu Ülikool, lk 50, 56–58
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Keeman, Margit 2017. Tuhat aastat tinulisi Eesti aladel: kasutamine ja valmistamine. Studia Vernacula 8. Leivanumber. Tartu Ülikool, lk 66-93.
- Rätsepso, Signe 2014. Rekonstruktsioon Siksälä naiste peapärjast. Diplomitöö. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond. Käsikiri Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus.