Tiit Pikka
Tiit Pikka (17. september 1936 Tallinn – 30. september 1976 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane ja füüsik.[1]
Tiit Pikka oli töölise poeg.[1]
Ta lõpetas 1956 Tallinna Polütehnikumi, 1961 Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinsenerina, 1966 aspirantuuri NSVL TA Kristallograafia Instituudis Moskvas. Ta kaitses 1970 Vilniuse Ülikoolis füüsika-matemaatikakandidaadikraadi. Tema väitekirja pealkiri oli "Фазовые переходы в полупроводниках типа АvВviСvii" ("Faasiüleminekud A5B6C7-tüüpi pooljuhtides"). Ta oli 1961–63 ja 1966–69 TPI füüsika kateedri assistent, aastast 1969 vanemõpetaja.[1]
Tiit Pikka uuris pooljuhtmaterjalide füüsikat. 1970. aastate keskel uuriti TPI-s tema algatusel fotolüüsi fotokujutiste saamiseks pooljuhtide pinnal infrapunakiirguses. Ta kasvatas ja uuris A5B6C7-tüüpi pooljuhtide-senjettelektrikute monokristalle, selgitas kristallide kasvu elektriväljaga mõjutamise võimalusi ning projekteeris ja ehitas pooljuhtmaterjalide omaduste määramiseks originaalseid mõõteseadmeid. Tal oli 10 teadustrükist.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Фазовые переходы в сегнетоэлектриках-полупроводниках типа A5B6C7 (kaasautor T. Fridkin). // Физика твердого тела 10 (1968) 11
- Сенсибилизированный фотолиз на поверхности полупроводников (kaasautor E. Tamm). // TPI Toimetised 408 (1976).
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- TPI 1936–1986, 420, 421, 498.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.