The justification of national partiality

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

The justification of national partiality on Thomas Hurka artikkel.

Rahvuslased hoolivad rahvuskaaslastest rohkem kui teistest inimestest ning on seega erapoolikud. Kas rahvuslik erapoolikus on moraalselt õigustatud või tuleks erapooletult hoolida kõigist rahvustest inimestest? Vastus peab lähtuma rahvusliku erapoolikuse eripärast. Terve mõistuse järgi peaks oma perekonnaliikmetest hoolima rohkem kui võõrastest. Aga näiteks rassilist erapoolikust enamasti taunitakse. Mis üldiselt õigustab erapoolikust? Teatud suhted inimestega. Kas rahvuse sees on sellised suhted? Hurka vaatleb ainult "universalistlikku" rahvuslust, mille järgi kõik inimesed peaksid olema erapoolikud oma rahvuse suhtes, mitte ebausutavamat "partikularistlikku" rahvuslust, mille järgi ainult teatud üks rahvus väärib erilist lojaalsust. Hurka jätab kõrvale ka talle ebaveenvatena tunduvad argumendid, mille järgi rahvuslik erapoolikus aitab ellu viia erapooletuid moraaliprintsiipe, ja uurib, kas rahvuslik erapoolikus võib olla omaette väärtus, nii nagu paljud peavad selleks perekondlikku erapoolikust.

Paljud autorid väidavad, et vaade, et kõigist inimestest tuleb erapooletult hoolida, lähtub "valgustuslikust" moraalikäsitusest, mille järgi moraal on universaalne ja erapooletu, rahvusluse kaitse lähtub aga "partikularistlikust" või "kogukondlikust" moraalikäsitusest. Viimase järgi tekivad moraalid paratamatult konkreetsete kogukondade elus ning seetõttu nõuavad vältimatult kogukonna liikmete teatud prioriteeti teiste ees. David Miller ütleb, et moraaliimpartsialismi järgi on subjekt abstraktne indiviid, kellel on inimeste üldised võimed, iseäranis mõistus, rahvusliku eetika järgi aga on subjekt määratletud oma suhetega ning nendega kaasnevate õiguste, kohustuste ja muu sellisega. Hurka ei näe seost rahvusluse ja kogukondliku moraalikäsituse vahel. Ta vaatleb viimasest tulenevat kahte argumenti moraalse erapoolikuse kasuks. Esimest ta nimetab kultuuriperfektsionistlikuks argumendiks. Perfektsionism üldiselt on vaade, mille järgi hüve inimeste jaoks seisneb nende "loomuse" või "identiteedi" arendamises. Teatud omadused teevad inimese selleks, mis ta on, ning tema hüve seisneb nende omaduste kõrgele arendamises. Näiteks Aristotelese, Friedrich Nietzsche ja Karl Marxi järgi on see loomus kõigile inimestele ühine. Rahvusluse kaitsjad ütlevad aga mõnikord, et inimesel on loomus või identiteet, mis põhineb teatud kultuuris osalemisel ning tema hüve seisneb vähemalt osaliselt selle kultuurilise identiteedi arendamises. Ühe argumendi järgi tuleneb sellest, et inimese identiteet sõltub konkreetsesse kultuuri kuulumisest, moraalinõue, et sellele kultuurile oldaks eriti lojaalne. Hurka ei pea kultuuriperfektsionismi kuigi usutavaks. Klassikalise perfektsionismi järgi on omadused, mille arendamine on inimesele hüveks, inimesele olemuslikud omadused, nii et ta ei saaks ilma nendeta olla arvu poolest tema ise. Konkreetne kultuuriline identiteet aga ei ole aga konkreetsele inimesele olemuslik. Kultuuriperfektsionism ka ei õigusta Hurka meelest rahvuslikku erapooletust. Tõepoolest, miks ei võiks erapooletult hoolida kõigist rahvustest inimeste kultuurilise identiteedi arendamisest? Kultuuriperfektsionistid võivad vastu väita, et kultuuriline identiteet ise juba sisaldab erapoolikust rahvuskaaslaste suhtes. Hurka vastab, et esiteks tuleb alles näidata, et see iga kultuuri puhul tingimata nii on. Teiseks, kui kellegi hüve nõuab rahvuslikku erapoolikust, siis minu hüve on konfliktis erapooletu moraalinõudega, ent oma hüve mõningase ohverdamise nõue käibki moraaliga kaasas, nii et rahvusliku erapoolikuse moraalne õigustus langeb ära. Ükski väide selle kohta, milles inimese hüve seisneb, ei saa õigustada väidet, et ühe inimese hüvest tuleb hoolida rohkem kui teise omast. Teist argumenti nimetab Hurka metaeetiliseks universalistlikuks argumendiks. See väidab, et moraal, mis nõuab, et kõik inimesed hooliksid võrdselt kõigist teistest, ei ole kooskõlas moraalikoodeksite ja moraaliprintsiipide tegeliku loomusega. Need tekivad alati konkreetsetes kultuurides ning on mõeldud teatud kindla kultuurilise identiteediga ja selles kultuuris teatud rollidega inimestele. Sellepärast moraal ei saa olla erapooletu. Hurka väidab, et see argument välistab ka rahvusluse universalistliku eetika, mille järgi erapoolikus oma kultuuri suhtes on õige kõigis kultuurides (nagu Alasdair MacIntyre loengus "Is Patriotism a Virtue?"). Huvitav natsionalistlik doktriin on Hurka järgi ühtaegu universalistlik ja subjektisõlteline: iga inimene peab olema erapoolik oma rahvuskaaslaste suhtes, kuid just oma rahvuskaaslaste suhtes. Kultuuriperfektsionistlik argument ei välista võimalust, et iga inimene hoolib võrdselt igasse kultuuri kuuluvate inimeste kultuurilise identiteedi realiseerumise eest. Metaeetiline partikularistlik argument välistab igasugused universaalsed moraaliväited, sealhulgas erapoolikust universaliseerivad. Rahvusluse eetikas ei ole Hurka järgi küsimus mitte moraali ega subjekti loomuses, vaid selles, kas rahvuskaaslus on niisugune suhe, mis õigustab erapoolikust.

Mille suhtes on rahvuslased erapoolikud? Mõnede autorite järgi oma rahvuse suhtes, kuid jääb ebaselgeks, mida see tähendab. Teised autorid ütlevad, et oma rahvuskaaslaste suhtes: rahvuskaaslaste huvidele omistatakse rohkem kaalu kui teiste inimeste huvidele. Hurka järgi on rahvuslikul erapoolikusel sageli veel üks aspekt. Charles Taylor on rõhutanud, et kultuuriline ellujäämine on vähemusrühmadele hüve ja väärtus. Jeff McMahani järgi näitab see, kuidas kultuuri osaliste jaoks on kultuuri ellujäämisel "ebaisikuline väärtus". Hurka leiab, et teises mõttes see väärtus ei ole ebaisikuline või ebaisikulisus pole selle puhul kõige tähtsam. Kultuuri ellujäämine on ebaisikuline hüve selles mõttes, et ta ei ole taandatav konkreetsete inimeste hüvedele või hüvedele, mis asetsevad konkreetsete inimeste elus: kultuuri ellujäämine on hea, isegi kui see ei tee inimeste elu väärtuslikumaks. See vaade on täiesti ühitatav vaatega, et faktid rahvuste kohta seisnevad täielikult faktides inimeste ja nendevaheliste suhete kohta. Aga ebaisikulise hüve all võib mõista ka hüvena, mida kõigil subjektidel on kohane soovida ja taotleda ja kaaluda erapooletult teiste sarnaste hüvede vastu. Hurkale tundub, et McMahan peab silmas seda tähendust. McMahan arutab kõigepealt võimalikke impartsialistlikust seisukohast lähtuvaid instrumentaalseid argumente rahvusliku erapoolikuse kasuks, kõrvutades neid maailma üldise kultuurilise mitmekesisusega, mis on ebaisikuline väärtus selles teises tähenduses. Hurkale tundub aga, et kultuurilist ellujäämist väärtustavad rahvuslased ning nende meelest on seda kohane väärtustada väga erapoolikult. Nad ei oleks nõus oma kultuuri kadumisega, kui see aitaks ellu jääda kahel teisel kultuuril; nad hoolivad just oma kultuuri ellujäämisest. Ja Hurka meelest ei ole väljaspoolseisjatel sama põhjendatud hoolida kultuuri ellujäämisest kui hüvest. Hurka arvates ei tekita tervemõistuslik rahvuslus kultuurist väljaspool seisjatele kuigi suurt moraalset kohustust selle kultuuri ellujäämisest otseselt hoolida. Kui kultuuri osalised ise ei soovi, et kultuur ellu jääks, siis väljaspoolseisjatel ei ole tervemõistusliku rahvusluse seisukohast tugevat põhjendit selle ellujäämisest hoolida või seda taotleda. Ka teised kultuuriga seotud ebaisikulised eesmärgid võivad olla väga erapoolikute hoiakute objektiks. Rahvuslased võivad hoolida näiteks omariiklusest. Sel juhtumil on ebaisikulise hüve tähtsust võib-olla isegi raskem näha, sest kaalul võivad olla ka isiklikud hüved. Rahvuslased võivad uskuda, et omariikluse korral osalevad kultuuri osalised väärtuslikumas poliitilises tegevuses või elavad nende kultuuri suhtes tundlikumas riigis. Ent ka omariiklust võib väärtustada lahus indiviidide huvidest; Hurka arvab, et vabadusvõitlejad väärtustavadki omariiklust osalt omaette hüvena. Selliseid ebaisikulisi eesmärkevõib olla palju: et nende rahvuse kunst ja teadus õitseks, et nende rahvus oleks majanduslikult elujõuline, et rahvuskaaslased võidaksid olümpiamängudel medaleid; peale selle võib-olla, et nend riigil oleks suur territoorium, et ta oleks sõjaliselt võimas, et ta domineeriks oma naabrite üle ja isegi dikteeriks maailmas. Esimeste ja teiste vahel on suur moraalne erinevus. Kirjanduses on aga tavaline pidada rahvuslust mõnes vormis ligitõmbavaks ja mõnes vormis hirmutavaks. Siin võib Hurka arvates juhinduda vaatest, et rahvusliku erapoolikuse mis tahes aktsepteeritav vorm peab olema ohjeldatud kõigi inimeste põhiõiguste austamisega. Kõige aktsepteeritavamad ebaisikulised eesmärgid on tavaliselt taotletavad ilma kellegi õigusi riivamata; võib-olla erinevad eri eesmärgid moraalselt mitte niivõrd iseenesest kui vahendite poolest, mida nende saavutamiseks tõenäoliselt tarvis läheb. Hurkale tundub, et erapoolikus oma rahvuse suhtes selles mõttes, et hoolitakse rohkem oma kultuuri ebaisikulistest hüvedest, ja erapoolikus rahvuskaaslaste suhtes nende huvide eelistamise mõttes käivad sageli koos, ning nimetab täisvereliseks rahvusluseks sellist rahvuslust, milles esinevad mõlemad. Täisverelise rahvusluse edukas moraalne õigustus peab hõlmama selle mõlemat komponenti. Raskused on kummagi puhul erinevad. Erapoolikuse puhul rahvuskaaslaste suhtes on raskus selles, miks peaks rahvuskaaslastest rohkem hoolima kui teistest ja miks erapoolikus rahvuskaaslaste suhtes on kohane. Perekonna puhul apelleeritakse perekonnaliikmete vahelisele erilisele rikkalikule ja intensiivsele suhtele. Perekonnaliikmed hoolivad üksteisest sügavalt, on aastaid koos elanud ja on üksteise iseloomu sügavalt mõjutanud. Rahvuskaaslaste vahel selliseid suhteid ei ole. Kui rahvuskaaslaste vahel on ainult piiratud suhted ja neid ole palju rohkem kui mitterahvuskaaslastega, siis kuidas nad saavad õigustada kuigi suurt erapoolikust? Rahvuse ebaisikulise hüve suhtes erapoolik olemise õigustamisel tekib vastupidine raskus. Erapoolikus tuleb lihtsalt sellest, et ainult üks rahvus või kultuur on minu oma. Probleem on aga selles, miks ebaisikulisest hüvest on üldse kohane hoolida. "Individualistlikud" hüveteooriad eitavad seda: on olemas ainult isiklikud hüved ja ainult nendest on mõistuspärane hoolida. Mõõdukama vaate järgi on küll olemas ebaisikulised hüved ja neist on mõistuspärane hoolida, aga need hüved on alati suhteliselt väiksed ning neist hoolimine on alati väiksema kaaluga kui indiviididest hoolimine.

Erapoolikusel rahvuskaaslaste suhtes on palju konkreetseid ilminguid. Rahvuslased hoolivad tavaliselt rohkem oma rahvuskaaslaste kui teiste inimeste majanduslikust heaolust. Immigratsioonipoliitikas tuleb juhinduda eeskätt riigis juba elavate inimeste heaolust. Need kaalutlused peavad silmas peamiselt indiviidide heaolu. Kui erapoolikus teatud indiviidide suhtes on õigustatud, peab see põhinema teatud suhetel nendega. Mil määral on rahvuskaaslaste vahel niisugused suhted? Rahvusluse kaitsjad püüavad sageli näidata rahvuskaaslaste vahelisi suhteid sarnastena perekonnaliikmete vaheliste suhetega. Ent see sarnasus on problemaatiline. Sellepärast on paljude autorite meelest rahvuslik erapoolikus kõige paremalgi juhul palju vähem õigustatud, kui enamik rahvuslasi tahaks. Hurka väidab, et on olemas suhete teine mõõde, mille poolest erapoolikus rahvuskaaslaste suhtes on enam-vähem sama õigustatud kui erapoolikus perekonnaliikmete suhtes. Hurka eeldab kõigepealt, et erapoolikust õigustav alus peab olema objektiivne, mitte subjektiivne suhe, näiteks et rahvuskaaslased hoolivad üksteisest rohkem kui teistest. Võib küll olla, et rahvuse olemasolu ise nõuab subjektide teatud hoiakuid, näiteks et rahvuseks peetava rühma liikmed peaksid selle liikmeks olemist oma identiteedi tähtsaks osaks, aga see on teine asi. Asi on selles, et esiteks subjektiivsed suhted iseenesest ei õigusta erapoolikust, muidu oleks ka rassiline erapoolikus moraalselt õigustatud, ja teiseks, subjektiivsel alusel ei saa õigustada rahvuslaste tavalist väidet, et ka nendel, kes oma rahvuskaaslastest ei hooli, on kohustus rahvuskaaslasi soosida. Milles see objektiivne suhe seisneb? Kuidas on sellega perekonnasuhetes? "Vaatleme minu suhet oma abikaasaga. Kui ma armastan teda eriliselt, siis omaduste pärast, mis tal on. Mõned neist omadustest on mulle ligitõmbavad, ilma et teeksin otsustue, et nad on seesmiselt head, nagu näiteks tema välimus ja häälekõla. Teiste kohta ma teen otsustuse, et nad on seesmiselt head, nagu näiteks usaldatavus, intelligentsus ja teistest inimestest hoolimine. Eriti nende viimaste omaduste puhul on oluline, et minu uskumused nende kohta oleksid tõesed, et tal tegelikult oleksid need omadused ja et need tõesti oleksid head. Aga isegi kui kõik minu asjakohased uskumused on tõesed, siis see, et minu abikaasal on need omadused, ei seleta minu kiindumust tema vastu. Kui seletaks, siis ma jätaksin oma abikaasa maha, niipea kui ma kohtaksin kedagi teist, kellel on needsamad omadused suuremal määral. Või kui mu abikaasa laseks just enne surma endast klooni, kes jääks minu juurde, siis ma arvaksin, et pärast vahetust ei oleks minul halvem. Aga muidugi ma ei vahetaks oma abikaasat niimoodi välja. Kuigi ma armastan teda osalt tema omaduste pärast, ei armasta teda siiski niisugusel viisil, mis lubaks asendamist. Ma armastan teda ka, nagu tavaliselt öeldakse, "kui indiviidi", ehk tema enda pärast." Mida see viimane tähendab? Hurka meelest ei tähenda see inimese armastamist lahus üldse mingitest omadustest, vaid inimese armastamist omaduste pärast, mida keegi teine ei saa jagada. See hõlmab inimese armastamist teatud ajalooliste omaduste pärast, mis tulenevad tema osalusest armastajaga jagatud ajaloos. Kellelgi teisel ei saa olla sama omadust. Väga romantilise arusaama järgi armastusest ja sõprusest määravad need ajaloolised omadused suhte täielikult, sellepärast ei tohiks suhe kunagi lõppeda ja paneb alati erapoolikuse kohustuse. Hurka arvates arvab enamik inimesi, et ajaloolised omadused ei ammenda armastuse ja sõpruse alust. "Kui minu abikaasa muutub põhjalikult, kaotades üldised või jagatavad omadused, mida ma imetlen, ja omandab need, mis on minu meelest põlgusväärsed, siis ma ei ole enam temasse kiindunud ega tunne seotust erapooliku hoolimise kohustusega. Teiste sõnadega, mu armastusel on kahene alus." Samasugune kahene alus on rahvuslaste kiindumusel oma rahvusesse ja rahvuskaaslastesse. Rahvuslastele on esiteks ligitõmbav nende kultuur ja tegevused, mis seda määratlevad, nad peavad seda suurel määral heaks. Nad ei pruugi pidada oma kultuuri ainsaks parimaks maailmas. See šovinistlik uskumus ei oleks usutav ja vähemalt ei õigustaks universalistlikku rahvuslust, vaid uskumust, et kõik maailma inimesed peaksid edendama ühte parimat kultuuri. Rahvuslane peab lihtsalt uskuma, et tema kultuur on hea. Just sellesse kultuuri ja selle liikmetesse on ta kiindunud ajalooliste tõsiasjade pärast: et tema on selles kultuuris üles kasvanud, rahvuskaaslased jagavad temaga seda ajalugu, et see kultuur on neid kujundanud, nad osalevad selles ja säilitavad seda. See kahene alus tekitab rahvusliku kiindumuse konflikte. Yael Tamir märgib, et ebaõiglase sõja korral võib riigi kodanikel olla konflikt sõjaväekohustuse ja keeldumist ette nägeva moraalikoodeksi vahel. Riik ei ole praegu hea, kuid kodanikud on riigiga ajalooliselt seotud, sest nad on selles üles kasvanud. Konflikti lahendus sõltub sellest, millist kahest alusest peetakse tähtsamaks, ja kui paha riik on. Kui riik ei ole parandamatult halb, siis tuntakse kohustust vaeva näha, et seda paremaks muuta. On oluline, et uskumus, et oma kultuur on hea, oleks tõene. Hea ja halva kaalutlused aitavad ka määrata, millal jagatud ajalugu on niisugune, et ta õigustab erapoolikut hoolimist, ja kui on, siis kui suur erapoolikus on õigustatud. Abikaasadel on jagatud ajalugu, milles on teineteist rasketest aegadest läbi aidatud ning häid aegu jagatud, nautides teineteise seltskonda. Hurka arvates võib erapoolikuse legitiimne alus olla ka see, et kaasõpilastena koolis on üksteist aidatud. Samuti võib selle aluseks olla ühine kannatus. Kuid Hurka meelest ei õigusta erapoolikust ajalugu, milles on koos kurja tehtud. Pigem tuleks kurja tegemise kaaslastest eemale hoida, võib-olla isegi tuleks olla erapoolik nende kasuks, kellega pole koos kurja tehtud. Nii et mõned tegevused ja seisundid, eriti hea tegemine ja kurja käes kannatamine, nõuavad positiivset, hoolivat või seltsivat reaktsiooni, teised aga, nagu kurja tegemine, negatiivset ja mitteseltsivat reaktsiooni. "Erapoolikus inimeste vahel on kohane, kui nad on minevikus jaganud esimest liiki tegevust või seisundit. Näiteks kui kahel inimesel on jagatud hea tegemise ajalugu, olgu siis vastastikku või teistele, siis nendevaheline erapoolikus olevikus on viis austada head tõsiasja nende minevikus. (Sellepärast ongi endiste SS-i kolleegide vaheline erapoolikus häiriv; see tundub austavat minevikku, mis õigupoolest nõuab häbistamist.)" See teooria ei pretendeeri hoolimise erapoolikuse kui üldise moraalinähtuse õigustamisele, vaid eeldab seda. Ta eeldab, et meil on eriline kohustus austada mineviku hea tegemisi või kurja all kannatamisi, milles ise osaleti, kuid ta ei eelda erilisi erapoolikuse kohustusi abstraktsemal alusel.