Kevin Falvey

From Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kevin T. Falvey on USA filosoof.

Ta töötab California Ülikoolis Santa Barbaras.

Looming[edit | edit source]

Vaade eimillaltki: Mc-Taggarti-Dummetti argument aja mittereaalsuse kasuks[edit | edit source]

Artiklis "The View from Nowhen: The McTaggart-Dummett Argument for the Unreality of Time" kaitseb Falvey John McTaggart Ellis McTaggarti argumenti aja mittereaalsuse kasuks ("The Unreality of Time") indeksikaalieksituse süüdistuse eest.

Michael Dummett (Michael Dummett#McTaggarti aja mittereaalsuse tõestuse kaitse) kaitses McTaggarti argumenti aja mitteregulaarsuse kaitseks, rekonstrueerides eelduses, et põhimõtteliselt peab olema olemas reaalsuse täielik kirjeldus. Kui seda argumenti nii vaadata, on ta veenev ning teda ei saa tagasi lükata lihtsalt süüdistusega indeksikaalide "minevikuline", "olevikuline" ja "tulevikuline" süntaksi ja semantika mittemõistmises. E. J. Lowe ("The indexical fallacy in McTaggart's proof of the unreality of time") vaidlustas Dummetti väited ning taastas süüdistuse, et McTaggart ei saanud aru a-seeria predikaatide loogikast. Lowe' esituses arutleb McTaggart nii: 1) Ajaga kaasneb olemuslikult muutumine. 2) Muutumist saab selgitada ainult a-seeria väljenditega. 3) A-seeria väljenditega kaasneb vastuolu, järelikult need ei saa kirjeldada reaalsust. 4) Aeg on mittereaalne. Eeldused 1) ja 2) on suhteliselt vaieldamatud. Eeldusega 2) nõustuvad nii Dummett kui ka Lowe. Ent sageli peetakse seda nõrgimaks lüliks McTaggarti arutluses. Bertrand Russell pakkus välja muutumise b-teoreetilise teooria, mille ümberlükkamist McTaggarti raamatus "The Nature of Existence" peetakse ebaveenvaks. Falvey peab eeldust 2) tõenäoliselt vääraks. Sellegipoolest pakub huvi McTaggarti arutluse teine osa, kus ta esitab argumendi ajavormilisuse reaalsuse vastu. Seda toetas mingil kujul isegi Hugh Mellor, kes lükkab tagasi eelduse 2). Küsimus on ajavormilisuse ja üldse indeksikaalsuse õiges mõistmises. Paljud filosoofid kahtlevad, kas ajavormilisuse ja teiste aja rahvateooria aspektide uurimine aja enda kohta kuigi palju huvipakkuvat ütleb. Igatahes puutub Dummetti ja Lowe' vaidlus sellesse, kas ajavormilisus on reaalne. Niisiis on küsimuse all samm 3). McTaggart toetub sellele, et iga sündmus on nii minevikuline, olevikuline kui ka tulevikuline, ja see on vastuolu, sest nende mõistete loogika tõttu on need omadused ühitamatud. Järgneb regressiargument ilmse vastuväite vastu, et sündmusel pole need omadused ühel ajal. Mitteüheaegsus tähendab, et sündmus on olevikus minevikuline, minevikus olevikuline ja minevikus tulevikuline. A-omaduste kaitsja peab nüüd kaitsma üheksa teist järku ajalise omaduse ühitatavust. Mõned neist on ühitamatud, kuid igal sündmusel on need kõik. Selle järelduse vältimiseks tuleb tugineda 27 kolmandat järku ajavormile, ja nii edasi. Regress on vigane, sest ühelgi staadiumil ei ole vastuolu lõplikult lahendatud.

Lowe' meelest on ilmutavad niisugused väljendid nagu "olevikus minevikuline" ajavormiliste väljendite loogika, sealhulgas nende indeksikaalsuse mittemõistmist, sest tegu on sama vääriti konstrueeritud ja arusaamatute väljenditega nagu "siin seal". Saab küll öelda, et lause "Ronald Reagani surm on tulevikus" oli millalgi minevikus tõene või et lause "minu auto on siin" on seal lausutuna tõene, aga objektidele või sündmustele niisuguste omaduste omistamine on kasutamise ja mainimise eksitus. Falvey ütleb, et kasutamine ja mainimine paistavad Dummettil tõesti mõnikord segi minevat, aga tavakeele grammatika ei pea olema metafüüsika asjades ülim autoriteet. Lowe praktiliselt ei maini eeldust, et peab olema reaalsuse täielik kirjeldus.

Arutluse üldine ehitus on Falvey järgi järgmine: 1) Ajaga kaasneb olemuslikult muutumine. 2) Muutumist saab selgitada ainult a-seeria väljenditega. 3') A-seeria otsustusi saab mõista ainult mingi vaatekoha suhtes. 4') See, mida saab mõista ainult mingi vaatekoha suhtes, ei saa figureerida reaalsuse täielikus kirjelduses. 5) Ainult selle kohta, mis saab figureerida reaalsuse täielikus kirjelduses, saab öelda, et see kirjeldab reaalsust. 6) Järelikult aeg on mittereaalne. Falvey pakub, et Dummetti arusaam täielikust kirjeldusest on sama, mida Bernard Williams (Descartes: The Project of Pure Enquiry) nimetab absoluutseks reaalsusekontseptsiooniks ja Thomas Nagel vaateks eikusagilt. (Seda ideaali kritiseerib Barry Stroud (The Quest for Reality).) Absoluutne reaalsusekontseptsioon korrigeerib vaatlejate olukordadest ja muudest eripäradest tulenevat. Williamsil ja Nagelil on see mõiste seotud Parmenideseni ulatuva arusaamaga, et metafüüsika ülesanne on iseloomustada maailma iseeneses, rahuldumata iseloomustustega, mis peegeldavad erineva olukorraga ja erineva tunnetusvarustusega indiviidide idiosünkraatilisi kontseptsioone. Värvust ja heli võidakse niimoodi mõista. Mina ütlen, et õun on punane ja helitu, marslane ütleb, et ta on nähtamatu ja sumisev. Neid otsustusi ei saa kokku panna ega omavahel vastuolulisteks pidada. On tarvis kuidagi öelda, et on üks reaalsus, milles me oleme ühel meelel, kuigi me kujutame seda erineva tunnetusvarustuse tõttu erinevalt. Selleks on mõiste reaalsusest, kuhu kuuluvad eri tunnetusvarustusega otsustused ja nende suhe otsustuse tegija tunnetusvarustusega. Õunal on dispositsioon tekitada inimesel punasusnäivust ja marslasel suminaelamust. Tavalised ajavormilised otsustused peegeldavat otsustuste tegijate olukorda, nimelt asendit ajas. Neid ei saa kokku panna ja nad pole omavahel vastuolus. Need võivad kõik olla tõesed. Me moodustame reaalsuse kontseptsiooni, mis sisaldab otsustused ja nende suhte otsuse tegija asendiga. See eeldab, et on üks ajaline reaalsus, kuhu kõik otsustuste tegijad kuuluvad ja mida nad kommenteerivad. See välistab presentismi, sest siis mineviku otsustuste tegijaid poleks olemas ja nende otsustused poleks probleem. Eeldus 5) välistab presentismi, aga McTaggart ei pea presentismi niikunii elujõuliseks teooriaks. B-seeria olemasolu peab ta ilmselt paratamatuks, ja b-seeria moodustabki täieliku parmenidesliku vaate eimillaltki, mida eeldus 5) nõuab. Erinevalt McTaggarti vaatest on presentismi raske füüsikaga lepitada. McTaggarti probleem paistab ennetavat hilisemaid katseid lõimida ajavormilisi ehk a-mõisteid vaatega, et ajaline reaalsus põhineb b-seerial. McTaggarti arvates peavad selleks, et b-seeria oleks tõeliselt ajaline, a-seeria mõisted olema kuidagi sellele kujutatud. Osutub, et see on võimatu, järelikult ka ajavormilisus on võimatu. Sarnaseid argumente ajavormilisuse vastu on esitanud Hilary Putnam ("Time and physical geometry") ja Hugh Mellor (Real Time II), kes ei järeldanud aja mittereaalsust, sest nad lükkavad tagasi eelduse 2). Presentistid jätab McTaggarti-Dummetti argument küll külmaks, aga presentistidel on niikuinii palju raskusi.

Kasutame analoogiat, et aru saada, mis mõttes ajavormilisus võib osutuda mittereaalseks. Värvuste ja helide metafüüsika on vaieldav, ja nende ning sarnaste omadustega võib lugu olla mitut moodi. Võib-olla ainus sidus ja absoluutne iseloomustus peaks värvuste ja kuuldavate helide terminitest loobuma ning jätma alles ainult peegeldumisjaotused, võrkkestaärritused, lainepikkused ja sisekõrva luude vibratsioonid. See tähendaks, et värvused ja helid ei ole reaalsed. Samamoodi, kui ainus ühtne ajakontseptsioon, mis lepitab eri asendis indiviidide otsustused, loobub mineviku, oleviku ja tuleviku mõistest, siis osutub, et ajavormilisus on mittereaalne. Me nimetaks seda ajavormieliminitavismiks analoogselt värvuseliminativismiks (C. L. Hardin, Color for Philosophers). McTaggarti kohmakaid liitajapredikaate tuleb mõista nii, et need paigutavad mineviku, oleviku ja tuleviku mõiste kuidagi ajalise reaalsuse absoluutsesse kontseptsiooni, selleks et ajavormilisusel oleks šanss olla reaalne. Kui see pole võimalik ning ajalise reaalsuse kooskõlaline kirjeldamine nõuab ajavormidest loobumist, siis tuleb möönda, et ajavormilisus on mittereaalne. Siis ei tule juttu a-seeria predikaatide vastuolulisusest võtta liiga tõsiselt. Küsimus on selles, kuidas ajavormilist juttu niimoodi relativeerida, et ajavormiline sisu kanduks absoluutsesse kontseptsiooni üle. Kui ei jää muud üle kui ajavormidest loobuda, siis osutuvad ajavormilised mõisted väärituteks ja mittereaalseteks. Seda me peamegi McTaggarti-Dummetti argumendi järgi järeldama. Arutluses on kaks otsustavat sammu. Esiteks, a-mõistete kaitsja võib püüda öelda, et 25 aastat tagasi oli Reagani surm 20 aastat tulevikus, praegu aga 5 aastat minevikus. See kirjeldus on kooskõlaline ja säilitab a-mõisted, kuid ei õigusta ajavormiliste mõistete kohta reaalsuse täielikus kirjelduses. See kirjeldus lähtub 2009. aasta vaatekohast ning haarab ajalist reaalsust piiratult ja osalselt. Sel pole reaalsuse kirjeldamisel erilist metafüüsilist staatust, kui presentism kõrvale jätta. Sellist iseloomustust ei saa reaalsuse absoluutsesse kontseptsiooni kaasa võtta. Absoluutne kontseptsioon ei peaks olema seotud mingi konkreetse asendiga ajas. Me otsime vaadet eimillaltki. Probleem on ajavormide esinemises. Need osutavad aegadele, millal neid lausutakse või mõeldakse, ja lause sisu on arusaadav ainult selle kõnelejaaja suhtes. Reaalsuse kirjelduse saastumise vältimiseks tuleb ajavormid pagendada. Ent me tahame ajavormilise sisu kuidagi säilitada, et mitte möönda ajavormilisuse mittereaalsust. McTaggart ja Dummett panevad ette lahutada näiteks "oli" puhtaks ajatuks koopulaks ja puhtaks preditseerimiseks "minevikus". Tulemuseks on ettepanek (see on teine otsustav samm), et surm on ON minevikus tulevikuline ja ON olevikus minevikuline. Kuid seegi osutub ajavormilisuse reaalsuse õigustamiseks ebapiisavaks, sest see kirjeldus on ikka veel tõene ainult konkreetse aja taustal, nii et sel pole absoluutset tähendust. Iga sündmuse ja iga liitpredikaadi korral leidub selle sündmuse õige kirjeldus, mis kasutab seda predikaati: tuleb leida õige ajaline vaatekoht. Mõned neist kirjeldustest on ühitamatud, nii et on tarvis edasi relativeerida. Saame regress, mis on a-predikaatidele hukatuslik.

Lowe ei aktsepteeri koopula lahutamist. Igatahes on Falvey meelest nüüd näha, et seda ei saa panna indeksikaalidega vale ümberkäimise arvele. Seda motiveerivad laiad metafüüsilised eeldused. Kui see on tõesti mõttetu, siis võiks McTaggart õigusega öelda: seda parem, siis a-predikatsioonid absoluutsesse kontseptsiooni ei sobi ja kõik. See, et a-mõisted on kõrvaldamatult indeksikaalsed, pole McTaggarti kriitika: seda ta väidabki. Kui indeksikaalsus kõrvaldada, siis eri vaatekohtadest tehtud otsustusi lepitada ei saa. Kui indeksikaalsus alles jätta, siis saab neid lepitada osaliste kirjelduste abil, aga ühe täieliku kirjelduseni ei jõua, kui tahta nende mõistete ajavormiline sisu alles jätta. Kokku põrkavad 3') ajavormilisuse kõrvaldamatu indeksikaalsus ja 5) metafüüsiline printsiip, mille Dummett juttu sisse tõi. Falvey nõustub Dummettiga, et selle pidamine implitsiitseks printsiibiks on parim tõlgendus. Huvitav on see, et kuni viimase sammuni võetakse ajavormiga otsustusi kompromissitu realismiga. Osutub aga, et see on vastuolus metafüüsika kõrgema printsiibiga.

Kas ajavormilisuse reaalsust saab teisiti mõista, nii et see jääks kooskõlla Parmenidese ideaaliga? Võib-olla seavad McTaggart ja Dummett ajavormilisuse reaalsusele liiga karme tingimusi? Kuidas tuleb mõista ajavormi sõltuvust vaatekohast ja kuidas see sõltuvus ilmneb tavalises ajavormilises kõnes ja mõtlemises? Falvey usub, et ajavormiantirealism või -eliminativism on pooldamatu teooria, kuid McTaggarti ja Dummetti argument on parim argument selle kasuks, mida ta teab. Positsioon selle kohta, mida on tarvis, et ajavormilisus oleks reaalne, on kaitstav, mõistlikum kui mõned teised kontseptsioonid. Falvey püüab valmistada pinda ajavormilisuse reaalsuse sisulisele kaitsmisele.

Publikatsioone[edit | edit source]

  • koos Joseph Owensiga. Externalism, Self-Knowledge, and Skepticism. – Philosophical Review, 1994, kd 103, nr 1, lk 107–137.
  • A Natural History of Belief. – Pacific Philosophical Quarterly, 1999, kd 80, nr 4, lk 324–345.
  • The Compatibility of Anti-Individualism and Privileged Access. – Analysis, kd 60, nr 1, lk 137–142.
  • Knowledge in Intention. – Philosophical Studies, 2000, kd 99, nr 1, lk 21–44. Veebiversioon
  • The Basis of First Person Authority. – Philosophical Topics, 2000, kd 28, nr 2, lk 69–99.
  • Memory and Knowledge of Content. – Susana Nuccetelli (toim). New Essays on Semantic Externalism and Self-Knowledge, MIT Press 2003.
  • The View from Nowhen: The McTaggart-Dummett Argument for the Unreality of Time. – Philosophia, 2010, 38, 2, lk 297–312.

Välislingid[edit | edit source]