The Language of Morals

"The Language of Morals" on Richard Hare'i filosoofiline raamat. See ilmus esimest korda 1952.

Kokkuvõte

1 Preskriptiivne keel

1.1.

Kõige kindlam viis teada saada, mis on inimese moraaliprintsiibid, on uurida, mida ta teeb, kuidas ta alyernatiivsete teguviiside vahel valib. Asi on selles, et moraaliprintsiipide funktsioon on olla käitumise juhtnöör. Moraali keel on preskriptiivne. Sellepärast tasubki eetikat uurida: küsimust "Mida ma pean tegema?" ei saa kaua vältida. Käitumise probleemid on küll mõnikord vähem põnevad kui ristsõnad, kuid neid tuleb lahendada teistmoodi kui ristsõnu. Me ei saa oodata lahendust järgmises numbris, sest see, mis järgmises numbris juhtub, sõltub probleemide lahendusest. Maailmas, kus käitumisprobleemid muutuvad üha keerulisemaks ja vaevavamaks, on tarvis aru saada keelest, milles neid püstitatakse ja neile vastatakse. Segadus keele asjus ei ole ainult teoreetiline häda, vaid tekitab ka tarbetut teoreetilist nõutust.

Kui moraalikeel kuulub preskriptiivse keele sukku, siis selle loomuse mõistmiseks on hea võrrelda preskriptiivset keelt teistsuguste keeltega ja moraalikeelt teistsuguste preskriptiivsete keeltega.

1.2.

Grammatikas liigitatakse laused mõnikord väitlauseteks, käsklauseteks ja küsilauseteks. See liigitus ei ole loogiku jaoks piisavalt ammendav ega range. Võib leida erineva funktsiooniga väitlauseid (sealhulgas need, mis väljendavad väärtusotsustusi) ja erineva funktsiooniga käsklauseid. Hare nimetab siiski käskudeks kõiki asju, mida väljendavad käskivas kõneviisis laused, ning teeb nende seas ainult väga üldisi eristusi. See paneb lugeja huvituma kõigile või peaaegu kõigile neile ühistest joontest. Väideteks nimetab ta kõike, mida väljendavad tüüpilised väitlaused. Ta eristab niisuguseid lauseid nagu "Pane uks kinni!" ja niisuguseid lauseid nagu "Sa paned kohe ukse kinni." Raske on öelda, milles nende erinevus seisneb. Asi ei ole lihtsalt grammatilises vormis, sest vast avastatud keeles saaks kindlaks teha, milliseid grammatilisi vorme kasutatakse väidete ja milliseid käskude väljendamiseks, ning nimetada neid vastavalt väitlause- ja käsklausevormideks. Erinevus on tähenduses. Mõlemaid vorme kasutatakse teatud asjast rääkimiseks, kuid erineval moel rääkimiseks. Väitlauset kasutatakse selleks, et öelda, kuidas asi on; käsklauset selleks, et öelda kellelegi, et ta paneks asja niimoodi olema.

1.3.

Moraalifilosoofil tasub vaadata mõnda teooriat käsklausete tähenduse kohta. Neil on paralleel sarnaste teooriatega moraaliotsustuste kohta, see näitav, et nende vahel võivad olla tähtsad loogilised sarnasused.

Vaatame kõigepealt kahte teooriat, mis sarnanevad Hare'i mõistes naturalistliku eetikateooriaga. Mõlemad püüavad taandada käsklauseid väitlausetele. Esimene ütleb, et käsklaused väljendavad väiteid kõneleja vaimu kohta. Nii nagu on väidetud, et "A on õige" tähendab 'Ma kiidan A heaks,' võidakse väita, et "Pane uks kinni!" tähendab 'Ma tahan, et sa paneks ukse kinni.' Aga sellest järeldub, et kui mina ütlen "Pane uks kinni!" ja sina ütled samale inimesele "Ära pane ust kinni!", siis me ei räägi teineteisele vastu; ja see on imelik. Selle teooria pooldaja võib öelda, et kuigi vastuolu ei ole, on lahkarvamus soovides, ja sellest piisab, et seletada tunnet, et need kaks lauset on omavahel ühitamatud. Aga jääb see raskus, et lause "Pane uks kinni!" tundub käivat ukse kinnipanemise, mitte kõneleja vaimu kohta. Kui öeldakse, et "Pane uks kinni!" tähendab sedasama mis "Ma tahan, et sa paneksid ukse kinni," siis on see nii, nagu öeldaks, et "Sa paned kohe ukse kinni." tähendab sedasama mis "Ma arvan, et sa paned kohe ukse kinni." Mõlemal juhul on imelik, et repliiki ukse kinnipanemise kohta esitatakse repliigina selle kohta, mis minu vaimus toimub. Aga "Ma arvan, et sa paned kohe ukse kinni" ei ole väide minu vaimu kohta, vaid kõhklevam viis öelda: "Sa paned kohe ukse kinni." Ja "Ma tahan, et sa paneks ukse kinni" ei ole väide minu vaimu kohta, vaid viisakam viis öelda: "Pane uks kinni!" Esimest liiki lausete loogikat ei saa mõista, mõistmata teist liiki lausete loogikat. Sellepärast see teooria ei seleta midagi. Sama lugu on paralleelse eetikateooriaga, sest "Ma kiidan A heaks" on lihtsalt keerulisem viis öelda "A on õige." See ei ole väide, mida saaks verifitseerida vaatlusega, et mul on teatud äratuntav tunne või korduv vaimuseisund. See on väärtusotsustus. Kui ma küsin: "Kas ma kiidan A heaks?", siis vastus on moraaliotsus, mitte fakti vaatlus introspektsioonis. "Ma kiidan A heaks" oleks arusaamatu sellele, kes ei saa aru lausest "A on õige," ja selline seletus on obscurum per obscurius.

1.4.

Ka Herbert Gaylord Bohnert ("The Semiotic Status of Commands") on proovinud taandada käsklauseid väitlausetele: "Pane uks kinni!" tähendab sama mis "Kas sa paned kohe ukse kinni või juhtub X." See on paralleelne eetikateooriatega, mis võrdsustavad lause "A on õige" lausega "A soodustab Y-it", kus Y on miski, mida enamik peab heaks, näiteks nauding või valu vältimine.

Väärtusväljendid omandavad mõnikord standardite püsivuse tõttu teatud deskriptiivse jõu. Samamoodi on Bohnerti analüüs usutav väga hüpoteetiliste imperatiivide puhul, sest me saame ruttu aru, mille saavutamisele või ärahoidmisele nad on suunatud. Bohnerti enda näite järgi on lausel "Jookse!" põlevas majas öelduna mõnevõrra sarnane kavatsus kui lausel "Sa kas jooksed või põled." Aga juhtudel, mil eesmärk ei ole nii kergesti äratuntav (imperatiiv on vähe hüpoteetiline või üldse mitte), on raske arvata, mis see X võiks olla, nagu näiteks lause "Palun ütle isale, et ma helistasin" puhul. Alati võib küll lõppu panna "või muidu juhtub midagi halba", aga nüüd on analüüsis sõna "halb", mis on väärtussõna, ja seetõttu preskriptiivne. Samamoodi, teleoloogilised eetikateooriad, mis tõlgendavad "õiget" ' Z-i soodustavana', kus Z on väärtussõna, nagu näiteks "rahuldus" või "õnn", ainult varuvad endale selliste sõnade analüüsimise raskuse. Ahvatlus käsklauseid väitlausetele taandada on väga tugev ning sellel on sama allikas nagu ahvatlusel väärtussõnu naturalistlikult analüüsida. See on tunne, et "päris" väitlause, mida arvatakse olevat ainult ühte liiki, on kahtlustuse alt väljas ning selleks et teistsuguseid lauseid kahtlustuse alt vabastada, tuleb näidata, et nad on tegelikult väitlaused.