Terastormis
"Terastormis" (saksa keeles In Stahlgewittern) on aastatel 1915–1918 saksa kirjaniku Ernst Jüngeri päeviku sissekannete vormis kirjutatud sõjamemuaar, kus kirjeldatakse tema kogemusi sõdurina esimese maailmasõja läänerindel.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Jüngeri sõjaväekarjäär algas 1913. aasta novembris, mil ta kodust ära jooksis, et liituda Verdunis Prantsuse Võõrleegioniga. Jünger saadeti oma üksusega Alžeeriasse ja ta tegi deserteerumiskatse, et hakata Aafrikas maadeavastajaks. Sandarmid suutsid aga Jüngeri kätte saada ja tagasi baasi toimetada. Seejärel tõi Jüngeri isa ta Saksa välisministeeriumi abiga tagasi Saksamaale. Seda seika kirjeldas ta oma 1936. aasta romaanis "Aafrika mängud" (Afrikanische Spiele), mis on Jüngeri sõnul "peaaegu portree" tema enda kogemustest. 1914. aastal astus Jünger vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke.[1]
Sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Raamat algab Jüngeri esimese lahinguväljakogemusega, saabumisega 73. Hanoveri rügemendi koosseisus Champagne’i piirkonda, kus sakslased pikemat aega Suurbritannia sõjaväega tasavägist kaevikusõda on pidanud.[2]
1915. aasta aprillis saab ta lahingus esimest korda haavata. Peale ravi naaseb ta lahinguväljale Arrasi piirkonda Prantsusmaa põhjaosas. Hiljem osaleb ta 1916. aastal Somme'i lahingus, mida ta raamatus pikalt ja põhjalikult käsitleb. Sõja jooksul võtab ta osa ka lahingutest Arrasis, Ieperis ja Cambrais. Raamatu kestel ülendatakse teda mitmel korral, sealhulgas läbib ta ka ohvitserikoolituse ning saavutab leitnandi auastme. "Terastormis" lõpeb 1918. aasta kevadel toimunud sakslaste vasturünnaku ajal, mil Jüngerit tabab rinda püssikuul, mis viib ta sõja lõpuni ravile.[2]
Struktuur ja stiil[muuda | muuda lähteteksti]
"Terastormis" on struktuurilt kirjeldav. Sisul puudub läbiv narratiiv ning see koosneb korduvate lahingustseenide ja sõdurite elude episoodide kirjeldustest. Kuna suurem osa esimesest maailmasõjast möödus pikkade lahinguvaheliste ooteperioodidega, on raamatu sisu paralleelne sõja endaga. Jünger ei ole välja jätnud igapäevaseid toimetusi. Ühtlasi mainib ta raamatus, et sõduri suurim vaenlane on igavus.[2]
Sisu põhineb täielikult Jüngeri vaatepunktil. Ülesehitus on säilitanud päeviku formaadi ning esitab sündmusi ajalises järjestuses, kirjeldades olukordi otsekoheselt ning realistlikult, vältides sümbolismi ja läbivaid teemasid. Välja on jäetud ka emotsioonid, Jüngeri elu väljaspool sõda ja tema isiklikud hinnangud, isegi süngete hetkede puhul säilib objektiivne lähenemine. Teistele tegelastele Jünger suurt tähelepanu ei pööra ning mainib kaasvõitlejaid nimepidi vaid üksikutel juhtumitel, näiteks sõdurite surma puhul täpsustab Jünger vaid nende nime, auastet, päritolu ja surma põhjust.[2]
Teose emotsioonitut stiili võib pidada esimese mehhaniseeritud sõjaga peegelduseks. Ühtlasi oli tegemist kõiki riigi ressursse ja elanikke hõlmava totaalse sõjaga. Kogu rahvas tegutses justkui ühtse masinana ja iga kodanik panustas võidu saavutamise nimel, sealhulgas ka Jünger kui kohusetundlik käsutäitja.[2]
Avaldamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Algselt koosnes raamat Jüngeri toimetamata sõjaaegsetest päevikusissekannetest, kuid kirjastaja leidmise raskuste tõttu töötas ta käsikirja ümber ja aastal 1920 õnnestus tal see avaldada pealkirjaga "In Stahlgewittern". Esmasest väljaandmisest saati on raamatut ümberkirjutatud ja muudetuna taasavaldatud kuuel korral, viimati 1961. aastal.[2] Eestikeelset tõlget ei ole avaldatud.
Pärast sõda[muuda | muuda lähteteksti]
Sõja lõpphetkel, 11. novembril 1918, viibis Jünger oma pere kodus Rehburgis, taastudes haavadest. Esimestel kuudel peale rahulepingut järgnesid riigipöördekatsed ning konfliktid radikaalsete vasak- ja parempoolsete vahel. Eriti verine konflikt oli Spartakuse Liiga ja Vabakorpuslaste vahel jaanuaris 1919 Berliinis, kus rõhutati kütusepuudusest, näljahädadest ja nakkushaigustest tingitud ebastabiilsust. Kaose osaliseks sai ka Jüngeri majapidamine – 18. novembril tungisid ta koju relvastatud mehed, kes otsisid ebakindlate käskude põhjal maja läbi. "Mis oli juhtumi puhul märkimisväärne," kirjeldas Jünger hiljem, "oli see, et inimesed tundusid isegi vaevu teadvat, mida nad täpselt otsisid. Just see muutiski olukorra hirmutavaks ja häirivaks." Versailles’ rahulepingu järel suutis Jünger jääda 100 000 mehe koosseisuni vähendatud maaväkke ning teenis lühidalt sõjajärgses Berliinis, kirjeldades tolleaegset pealinna korratust "pideva palavikuna". "Öösiti," meenutas ta, "äratas mind aeg-ajalt kuulivalangute lärm; väiksesse sopilisesse hoonesse, milles ma tuba olin üürinud, olid loodud vanglad ning tehti katseid vangide vabastamiseks. Osas lähedalasuvates kasarmutes peeti aktiivselt sõjakohtuid, mille käigus hukati iga päev röövleid, kes olid eelneval õhtul end mõne monumendi taga peites vahele jäänud."[1]
Peale 1923. aasta demobilisatsiooni õppis Jünger bioloogiat Leipzigis ja Napolis. Samal aastakümnel ilmusid temalt veel kaks sõjameenutusi sisaldavat teost: "Metsasalu 125" (Das Wäldchen 125, 1925) ja "Tuli ja veri" (Feuer und Blut, 1925), lisaks nendele veel mõned artiklid parempoolse ideoloogiaga ajakirjanduses. Artiklid kritiseerisid Weimari vabariigi demokraatiat autoritaarsest vaatepunktist.[3]
Kuigi Jüngeri vaated olid militaristlikud, vältis ta 1920. aastate lõpus Hitleriga sõbrunemist ning ei astunud kunagi natsiparteisse. Vaatamata 1938. aastal paika pandud tsensuurile, mis keelas Jüngeri teoste avaldamist, kirjutas ta 1939. aastal romaani "Marmorkaljudel" (Auf den Marmorklippen), milles kritiseeris allegooriliselt natside valitsust, võrreldes neid rahulikku maailma hävitavate barbaritega.[3]
Retseptsioon ja mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Teos sai positiivset vastukaja nii lugejate kui ka kriitikute poolt. Memuaari võrreldi ning vastandati tihtipeale E. M. Remarque'i teosega "Läänerindel muutuseta", mille tulemusena pidas osa publikust Jüngeri memuaari sisult liiga sõjakaks.[3][4]
Ajaloolane Thomas Nevin kiitis "Terastormis" selget sõjalist proosat, võrreldes seda Ulysses S. Granti ja T. E. Lawrence'i kirjutistega. Teos tõi Jüngerile kiire kuulsuse tema riigi tolleaegse sügavaima alanduse hetkel. Nevin eitas, et teoses oleks ülistatud sõda või julgustatud tapmist. Saksa lugejad võtsid memuaari realistlikud, ent uhked kirjeldused positiivselt vastu, aga mitmed Suurbritannia veteranid kritiseerisid Jüngerit kui sõjafanatismi propageerijat.[4]
Raamatut on tõlgendatud kui teost, mis ülistab kangelaslikult mehise ühiskonnani viivat rasket ja ohtlikku eluviisi. Memuaaris tundub ta rääkivat sõduri kui vägivallaga kokku puutunud kangelase vaatepunktist. Seda on näha Jüngeri julguses käskude täitmisel ning hirmu puudumises vaatamata suurele tõenäosusele lahingus hukkuda või raskelt vigastada saada.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Bures, E. M. (2014). Fantasies of Friendship: Ernst Jünger and the German Right’s Search for Community in Modernity.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Godshall, K. "Storm of Steel – Modernism Lab". Vaadatud 31. märtsil 2024.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kuldkepp, M. "Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb". Vaadatud 31. märtsil 2024.
- ↑ 4,0 4,1 Stokes, L. D. "Ernst Jünger and Germany: Into the Abyss, 1914-1945, by Thomas Nevin". Canadian Journal of History. 33 (2): 315–317 – cit. via UTP Journals.