Temmoku

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tenmoku ehk temmoku (jaapani keeles 天目) keraamikaks nimetatakse rauarikka glasuuriga kaetud kivinõu- või portselanesemeid.

Nimetus pärineb 12. sajandi Jaapanist, kuhu pruuni või musta glasuuriga teenõud jõudsid munkadega Hiinast Hangzhou lähedalt Tianmu budistlikust kloostrist.[1][2]Tianmu (天目; pinyinis tiānmù, jaapani keeles tenmoku) on mägi Hiina idaosas Zhejiangi provintsis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad musta või pruuni glasuuriga keraamika leiud pärinevad vahemikust 1200–800 aastat eKr Hiina lõunapoolsematest provintsidest, kuid need on väga üksikud. Veidi enam musta glasuuriga esemeid valmistati 4.–5. sajandil Zhejiangi provintsis, kuid ka siis polnud tumedad glasuurid eriti populaarsed.[3] Tangi dünastia ajal (eriti 8.–9. sajandil) Põhja-Hiinas astuti musta glasuuriga keraamika tootmises samm edasi, kuid enim kauneid musta ja tumepruuni glasuuriga esemeid valmis alles Songi dünastia ajal.

Jiani teenõu[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Hiina tuntuimad ajaloolised tenmoku-esemed on tõenäoliselt Jiani teenõud, mida valmistati alates Viie dünastia ajastust kuni 14. sajandini[4].

Fujiani (varem Jianzhou) provintsist Jiani ahjudest pärinevad teatud glasuuridega teenõud kujunesid varase Põhja-Songi dünastia ajal (960–1127 pKr) Hiinas ja ka Jaapanis staatuse sümboliks. Keisri eelistusi järgiva kõrgklassi hulgas populaarseks osutunud teenõu muutus hiljem eriti nõutuks Jaapani teetseremooniatel.

Jiani tenmoku tüüpi glasuuridest tuntuim on jänesekarva glasuur. Haruldasemad on Jiani õlitäpi glasuur ja nurmkana tähni glasuur ning nn valge Jiani nõu[5].

Jizhou teenõu[muuda | muuda lähteteksti]

Teine oluline tenmoku glasuuriga esemete valmistamise keskus Lõuna-Hiinas oli Jizhou Jiangxi provintsis[6].

Sealne savimass oli hallikaskreem ja suhteliselt jäme. Nii polnud võimalik valmistada väga peenelt viimistletud esemeid, vaid tuli rohkem rõhku panna dekoreerimisele. Sageli kasutati kahekihilist glasuurimist: tumedaid tenmoku glasuure all ja heledaid glasuure nende peal kas laikudena, vabakäelise või kavandatud dekoorina.

Must Dingi teenõu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui enamik rauarikka glasuuriga esemeid olid nn rahvakeraamika ja kivinõusavist, siis Songi dünastia ajal valminud ja tänapäeval haruldaseimad teenõud nimetusega must Ding on valmistatud portselanist. Dingi nõusid[7] valmistati Hebei provintsis ja suurem osa toodangust oli poolläbipaistva glasuuriga valge või kreemikas portselan. Musta glasuuriga nõud olid mõeldud valitud õukonnas kasutamiseks ja mõnedel neist on jälgi kullaga kaunistamisest. Rohkem on leitud pruuni, nn teetolmuglasuuriga esemeid, kuid pole teada kas see glasuuriefekt oli taotluslik või loeti sellist tulemust praagiks[8].

Viimistletud Dingi nõude traditsioon katkes 13. sajandi alguses, kui Hiinat ründasid tatarlased ja seejärel mongolid. Tenmoku glasuuriga esemete valmistamise traditsioon ei katkenud siiski ja rahvakeraamikana on see säilinud tänapäevani Henani ja Shaanxi provintsis.[9]

Jingdezheni tenmoku glasuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Yuani dünastia ajal valmistati Jingdezheni ahjudes roostekarva glasuuriga esemeid.

14. sajandil hakati seal valmistama pruuni (kou-tong) glasuuriga esemeid. Selle baasil valmistati 17.-18. sajandil pruuni läikiva glasuuriga esemeid, mida Läänes tuntakse nimetuse all Batavia keraamika[10].

Kuulsamad neist on aga 18. ja 19. sajandil valmistatud peegelmusta glasuuriga nõud. Erinevalt teiste ahjude toodangust kasutati siin rauarikka glasuuri koostises ka veidi koobaltit, mis muutis glasuuri tooni külmemaks, rohkem mustaks kui pruuniks.

Valmistamine ja koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Maalähedastes rauarikastes glasuurides ja tarbenõude massides näib olevat olnud peamiseks materjaliks kergestileitavad savid, savine jõemuda ja -setted, seda nii Põhja- kui ka Lõuna-Hiinas. Savimaterjali sulandajatena kasutati peamiselt puutuhka või lubjakivi.

Olenevalt soovitud tulemusest põletati nii hapnikurikkas, neutraalses kui hapnikuvaeses keskkonnas. Oluline oli ka esemete jahtumise kiirus.

Põletustemperatuurid olenesid nii kasutatud savikeha kui glasuuride koostisest ja ulatusid 1220–1330 °C.

Tänapäeval kasutatakse tenmoku glasuuride valmistamiseks nii traditsioonilisi materjale (punasavi ja tuhka) kui ka puhastatud tooraineid ja raudoksiidi. Põletuskeskkond, lõpptemperatuur ning põletuse ja jahtumise kiirus on teatud efektide saavutamiseks endiselt olulised.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. N. Wood (1999). Chinese Glazes: Their Origins, Chemistry, and Recreation. A & C Black Ltd. Lk 137. 
  2. Yoshihiro Ono. "Teabowls". Kyoto National Museum.
  3. Nigel Wood (1999). Chinese Glazes:. Lk 138. 
  4. Nigel Wood (1999). Chinese Glazes:. Lk 146. 
  5. Nigel Wood (1999). Chinese Glazes:. Lk 149-150. 
  6. Nigel Wood (1999). Chinese Glazes:. Lk 151. 
  7. Jan-Erik Nilsson. "Porcelain Glossary: Ding".
  8. N. Wood (1999). Chinese Glazes: Their Origins, Chemistry, and Recreation. Lk 140. 
  9. N. Wood (1999). Chinese Glazes: Their Origins, Chemistry, and Recreation. Lk 145. 
  10. Jan-Erik Nilsson. "Batavia brown".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leo Rohlin. Keraamika käsiraamat. 2003, Eesti Kunstiakadeemia
  • Nigel Wood. Chinese Glazes: Their Origins, Chemistry, and Recreation. 1999, A & C Black Ltd
  • Frank and Janet Hamer. The Potters Dictionary of Materials and Techniques. 2. tr 1986, A & C Black Ltd