Tartu linnamüür
Tartu linnamüür oli keskajal ehitatud Tartu kaitserajatiste süsteem.
Tõenäoliselt hakati maakividest linnamüüri ehitama 13. sajandil[1] ning see valmis mitte enne 14. sajandit[2]. Müür ümbritses keskaegset linnasüdant, selle pikkus oli kaks kilomeetrit[1] ja keskmine paksus kaks meetrit. Tartu piiskopilinnuse (6,90 ha) ja linna (20,70) ringmüüriga ümbritsetud pindala oli 27,60 hektarit[3]. Linnamüür ümbritses Toomemäge, kulges põhjaküljel Laia ja Kroonuaia tänava vahelisel alal nende tänavatega paralleelselt, Emajõe poolsel küljel Vabaduse pst ja Magasini tänava vahelisel alal nendega paralleelselt, lõunaküljel Poe tänava piirkonnas. [2]
Müüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, millest 9 olid väravaga[2] (pakutud on ka 20 torni 5 väravaga[4]). Suuremad väravad olid Karjavärav, Riia värav ehk Andrease värav, Toome värav, Jakobi värav ja Vene värav.[2] Viimasena kindlustati linna jõepoolne soine külg, kus jõe ja linnamüüri vahel asusid ka mitu tiiki, millest suurim oli Pikk tiik[4].
Linnamüüri kindlustati ja täiustati kuni Põhjasõjani.[1] 1708. aastal lasi Vene armee Tartu linnamüüri õhku, kuna kardeti linna langemist Rootsi kätte[4]. 18. sajandil linnamüüril enam kaitsetähendust ei olnud. Enamik müürist on pärast suuri tulekahjusid kasutatud ehitusmaterjaliks uute hoonete rajamisel.[1]
Osa säilinud linnamüüri on konserveeritud-rekonstrueeritud, kaetud katusega. Rekonstrueerimata osa seisukord on rahuldav, kohati halb. Rekonstrueeritud müüriosa kõrgus on 3-4 meetrit.[2] Linnamüüri maakivist jäänuseid on tänapäeval näha neljas kohas:
- Jakobi tänava ääres Krooksu pubi (Jakobi 34) juures Toome nõlvast laskumas
- Tartu Ülikooli Botaanikaaias
- Magasini tänava ja Vabaduse puiestee vahel
- Ülikooli 8 hotelli taga[1]
20. sajandi keskel tähistasid Tartu kodu-uurijad hävinud kaitsetornide ja väravate asukohad graniittahvlitega, mille abil saab ette võtta rännaku piki kunagisi kaitserajatisi.[1]
2014. aastal avaldas Tartu kirjanik Juhan Voolaid linnamüüri tutvustamiseks raamatu "Hokimängija Tartu linnamüüril".[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Linnamüür visittartu.com (vaadatud 20. jaanuar 2012)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tartu linnamüüri säilmed Kultuurimälestiste riiklik register
- ↑ Valner Krinal, EESTI MAJANDUSAJALUGU. Õppevahend majandusteaduskonna I kursuse üliõpilastele. TARTU ÜLIKOOL, TARTU 1992. lk 46
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Jaak Juske "Lood unustatud Tartust" Tallinn: Pegasus, 2014 (2. trükk), lk 17
- ↑ Kirjanik Juhan Voolaid tutvustab lustlikul viisil Tartu linnamüüri Õhtuleht, 30.10.2014
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Tartu välisilme kujunemine" Otto Freymuthi artikkel 1927. aasta koguteoses "Tartu"
- "Linnamüüri ring" ekskursiooni tutvustus
- Linnamüür Tartu Kultuuriväärtusega asjade ja -mälestiste register
- Tartu keskaegne linnamüür, Kultuuriväärtusega asjade ja -mälestiste register
- Kirjanik Juhan Voolaid tutvustab lustlikul viisil Tartu linnamüüri Õhtuleht, 30.10.2014
- Dorpat.ru: Крепостная стена (Linnamüür)
- Tartu linnamüüri säilmed 1 kultuurimälestiste riiklikus registris
- Tartu linnamüüri säilmed 2 kultuurimälestiste riiklikus registris