Mine sisu juurde

Tartu linnamüür

Allikas: Vikipeedia
Linnamüüri säilmed Vabaduse pst ja Magasini tn vahel
Tartu linnamüüri säilmed Tartu botaanikaaias

Tartu linnamüür oli keskajal ehitatud Tartu kaitserajatiste süsteem.

Tõenäoliselt hakati maakividest linnamüüri ehitama 13. sajandil[1] ning see valmis mitte enne 14. sajandit[2]. Müür ümbritses keskaegset linnasüdant, selle pikkus oli kaks kilomeetrit[1] ja keskmine paksus kaks meetrit. Tartu piiskopilinnuse (6,90 ha) ja linna (20,70 ha) ringmüüriga ümbritsetud pindala oli 27,60 hektarit.[3] Linnamüür ümbritses Toomemäge, kulges põhjaküljel Laia ja Kroonuaia tänava vahelisel alal nende tänavatega paralleelselt, Emajõe poolsel küljel Vabaduse pst ja Magasini tänava vahelisel alal nendega paralleelselt, lõunaküljel Poe tänava piirkonnas. [2]

Müüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, millest 9 olid väravaga[2] (pakutud on ka 20 torni 5 väravaga[4]). Suuremad väravad olid Karjavärav, Riia värav ehk Andrease värav, Toome värav, Jakobi värav ja Vene värav.[2] Viimasena kindlustati linna jõepoolne soine külg, kus jõe ja linnamüüri vahel asusid ka mitu tiiki, millest suurim oli Pikk tiik[4].

Linnamüüri kindlustati ja täiustati kuni Põhjasõjani.[1] 1708. aastal lasi Vene armee Tartu linnamüüri õhku, kuna kardeti linna langemist Rootsi kätte[4]. 18. sajandil linnamüüril enam kaitsetähendust ei olnud. Enamik müürist on pärast suuri tulekahjusid kasutatud ehitusmaterjaliks uute hoonete rajamisel.[1]

Osa säilinud linnamüüri on konserveeritud-rekonstrueeritud, kaetud katusega. Rekonstrueerimata osa seisukord on rahuldav, kohati halb. Rekonstrueeritud müüriosa kõrgus on 3-4 meetrit.[2] Linnamüüri maakivist jäänuseid on tänapäeval näha neljas kohas:

20. sajandi keskel tähistasid Tartu kodu-uurijad hävinud kaitsetornide ja väravate asukohad graniittahvlitega, mille abil saab ette võtta rännaku piki kunagisi kaitserajatisi.[1]

2014. aastal avaldas Tartu kirjanik Juhan Voolaid linnamüüri tutvustamiseks raamatu "Hokimängija Tartu linnamüüril".[5]

Tartu linnamüüri tornide ja väravate loend[6][7][8][9]

[muuda | muuda lähteteksti]
L. Nörlingh'i Tartu plaan aastast 1696, täiendas Karl von Löwis of Menar aastal 1914. Numbrid kaardil ühtivad järgmiste kindlustustega: 1. Piiskopitorn; 2. (nimetu torn); 3. (nimetu torn); 4. Valge torn; 5. (nimetu torn); 6. Toomevärav ja Söetorn; 7. Kik in de Kogh; 8. Kuivtorn; 9. Moskva rondeel; 10. Kuraditorn; 11. Jakobi värav; 12. Veretorn; 13. Tömptorn; 14. Püha Juri torn; 15. Vene värav;16. Küütri tornike; 17. Mungavärav; 18. Küütrivärav; 19. Karjavärav; 20. Pasatorn; 21. Piinatorn ja -värav; 22. Riia värav; 23. Kõrgetorn. Suurtähtedega on märgitud järgmised (projekteeritud) bastionid: A. Karl IX bastion; B. Karl X Gustavi bastion; C. Gustav II Adolfi bastion; D. Karl XI bastion; E. Gustav I Vasa bastion; F. Ulrika Eleonora bastion; G. Kristiina bastion; H. Hedwig Eleonora bastion.
Tartu plaan keskaja lõpus (umbes 1540-1560) Dr. Richard Ottow kaardi järgi. Koostatud umbes 1923.

Järgnevalt on loetletud keskaegse Tartu kaitsetornid ja -väravad põhinevalt 2019. aastal ilmunud teosele "Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni". Eestikeelsetele nimedele on lisatud saksakeelsed vasted põhinevalt Karl von Löwis of Menari teosele "Burgenlexikon für Alt-Livland" aastast 1922 (viimasest teosest pärineb ka esimene lisatud kaartidest) ning Hermann Sturmi kaardile hiliskeskaegsest Tartust (valminud hiljemalt 1923); samuti on lisatud üksikuid saksakeelseid nimesid vastavalt Tartu linnaarhivaar Titus Christiani esitlusele aastast 1913.

Mõned nimetud tornid, mida von Löwis of Menar mainib, puuduvad "Eesti linnaehituse ajaloo" loendist, seega neid pole alljärgnevasse loendisse lisatud; kaardi pildikirjelduses olevas loendis on aga järgitud kaardil olevaid numbreid.

Linnaväravad:

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsetornid:

[muuda | muuda lähteteksti]

Toomemäe tornid (ilma piiskopilinnuseta):

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Valge torn ehk Kik in de Kogh / Kiek in de Kök
  • (nimetu torn)
  • Kuivtorn ehk Pikk Hermann (saksa keeles Langer Hermann auf dem Dom)
  • (nimetu torn)
  • Moskva rondeel (saksa keeles Russischer Zwinger ehk Moskowiter Rondell ehk Basiliwitzturm)
  • Punane torn ehk Kuraditorn (saksa keeles Teufelsturm)

All-linna tornid:

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Veretorn (saksa keeles Blutturm)
  • Tömptorn (saksa keeles Stuweturm / Stubenturm / Stumpfer Turm ehk Kreutz-Turm)
  • (nimetu torn)
  • Püha Jüri torn (saksa keeles Peinturm ehk Pulverturm)
  • Küütri torn(ike)
  • Pasatorn ehk Survetorn (saksa keeles Dreckturm ehk Druckturm)
  • Piinatorn (saksa keeles Peinturm)
  • Kõrgetorn ehk Punane torn (saksa keeles Hoher Turm ehk Langer Hermann der Stadt)

Piiskopilinnuse tornid:

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Piiskopitorn (saksa keeles Bischofsturm)
  • (nimetu torn)
  • Valge torn (saksa keeles Weißer turm ehk Weißes Rondell)
  • (nimetu torn)
  • Söetorn (saksa keeles Kohlturm ehk Eckturm)
  • Ees- ja pealinnust ühendava silla kaitsetornid

Johann Renneri "Liivimaa kroonika" (1556–1562) mainib samuti torni saksakeelse nimega "sunte Marx torne" (Püha Markuse torn?), kuid selle asukoht pole teada.[7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Linnamüür visittartu.com (vaadatud 20. jaanuar 2012)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tartu linnamüüri säilmed Kultuurimälestiste riiklik register
  3. ↑ Valner Krinal, EESTI MAJANDUSAJALUGU. Õppevahend majandusteaduskonna I kursuse üliõpilastele. TARTU ÜLIKOOL, TARTU 1992. lk 46
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Jaak Juske "Lood unustatud Tartust" Tallinn: Pegasus, 2014 (2. trükk), lk 17
  5. ↑ Kirjanik Juhan Voolaid tutvustab lustlikul viisil Tartu linnamüüri Õhtuleht, 30.10.2014
  6. ↑ Alttoa, Kaur; Hansar, Lilian; Kadakas, Villu; Kala, Tiina; Nurk, Ragnar; Orro, Oliver; Pärn, Anton; Tamla, Toomas (2019). Hansar, Lilian (toim). Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni. Eesti Kunstiakadeemia. Lk 71. ISBN 978-9949-594-88-7.
  7. ↑ 7,0 7,1 von Löwis of Menar, Karl (1922). Burgenlexikon für Alt-Livland (PDF) (saksa). Riga: Verlag der Aktiengesellschaft Walters und Rapa. Lk 50-53.
  8. ↑ Christiani, Titus (1921). Martin Kuiwleha und Herzog Magnus von Holstein. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1912-1920 (saksa). Dorpat: C. Mattiesen. Lk 38-39.
  9. ↑ "EAA.2623.1.2051 (leht 118)". Rahvusarhiiv. Vaadatud 20. augustil 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu_linnamüür&oldid=6734655"