Tartu kultuurihoone

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Endine Tartu kultuurihoone, nurgavaade Raeplatsilt, august 2015.
Endine Tartu kultuurihoone, vaade Kompanii tänavalt, august 2015
Tartu kultuurihoone mälestustahvel.

Tartu kultuurihoone (täisnimega Ametiühingute Nõukogu Tartu kultuurihoone) oli Eesti NSV-s aastatel 19401941 ja 19471990 Tartus aadressil Raekoja plats 16/Kompanii 2 tegutsenud kultuuriasutus.[1]

Rahvusarhiivi Fondi 483.1.73 dokument 1957. aastast annab teada, et tähistatakse AÜN Tartu Kultuurihoone 10 tegevusaastat (Direktor Friedrich Suure ettekanne). Sünnipäeva arvestatakse 9.maist 1947, mil toimus esimene avalik kontsertaktus. 25. aastapäeva tähistati 15. mail 1972. aastal.

Kultuurihoones tegutsesid mitmesugused isetegevuslikud ja poolprofessionaalsed kultuuriühingud ning toimus huvitegevus, sealt alustasid karjääri mitmed Eesti kultuuritegelased. 1948. aastal sai kultuurihoonest alguse puhkpilliorkester Tartu. Sealsest näiteringist, kus 1959. aastast mängis Evald Hermaküla, kujunes E. Vilde nimeline Tartu Rahvateater. 1963–1967 oli Tartu Kultuurihoone kunstiline juht ja estraadiorkestri dirigent Kalju Kass, Kultuurihoone ansamblis Suuk laulis aastatel 1974–1975 Silvi Vrait.

Tartu kultuurihoone tegevus peatus Teise maailmasõja ajal, kuid see avati taas 1947. aastal. 1980. aastate lõpul tegutses kultuurihoones 50 kollektiivi 3000 osavõtjaga. Asutus lõpetas töö 1990. aastal.[1] Selle tööd jätkas samas hoones asunud kultuurikeskus Sinimandria, kus olid ka kunstigalerii ja kohvik.

2011. aastal avati endisel kultuurihoonel infotahvel.[1] 2015. aasta 31. juulil avati maja Kompanii tänava poolsel seinal fotoaknad kultuurihoone kunagiste töötajate ja seal tegutsenud kultuuritegelaste (Hillar Palamets, Jüri Kulasalu, Venda Päi jt) piltidega.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Helle Tolmoff. Ajaloolisel kultuurihoonel avatakse infotahvel. Tartu Linnavalitsuse pressiteade 27.10.2011
  2. Raimu Hanson. Kultuurihoone fotoakende avamist saadab mürtsuv muusika. Postimees 31. juuli 2015

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]