A. Le Coq

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tartu õlletehas)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib ettevõttest. Kammerkoori kohta vaata artiklit A. Le Coq (koor).

Aktsiaselts A. Le Coq
Asutatud 1913
Peakorter Laulupeo puiestee 15, Tartu
Võtmeisikud Jaanus Vihand[1]
Valdkonnad joogitootmine, toiduainete tootmine
Käive 77,1 mln eurot (2021)[1]
Tegevuskasum 13,6 mln eurot (2021)[1]
Omakapital 613 431 eurot
Töötajaid 338 (2021)[1]
Emafirma Olvi OYJ
Tunnuslause "Elus on maitset"
Koduleht www.alecoq.ee
A. Le Coqi tehas Supilinnas 2021. aastal
Tehase vaade

Aktsiaselts A. Le Coq on Eesti vanim õlletootja ja tänapäeval ka suurim joogitootmisettevõte,[viide?] kelle tootesortimendis on üle kümne tootekategooria alates veest, siirupist, mahlast, mahla-, karastus-, energia- ja spordijookidest ning lõpetades lahjade alkohoolsete jookidega, nagu õlu, siider ja gin long drink.

A. Le Coqi otsesteks eelkäijateks on 1800. aastal asutatud Barthold Joachim Hesse õllevabrik ja 1826. aastal tegevust alustanud Justus Reinhold Schrammi õllevabrik. Neist ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. aastal nime AS A. Le Coq.

Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas samanimeline perekond 1807. aastal Preisimaal. 1820. aastatel kolis Albert L. J. Le Coq Londonisse, et kaubelda seal perekonna veinimõisa toodanguga. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout '​i. Selle erilise, tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurtehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.

Venemaa Keisririigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine sundisid ettevõtet 1904. aastal osaühinguks muudetud A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd. oma peakontorit ja villimistehast Londonist Peterburi üle kolima. A. Le Coqi omanikud otsisid aastaid imperial stout '​i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal, kuid lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli Tartus, kus ettevõte töötab tänaseni.

A. Le Coqi olulisemateks brändideks on A. Le Coq, Fizz, Aura ja Limonaad. Ettevõtte suurima tootegrupi moodustavad õlled, mida toodetakse peamiselt A. Le Coqi kaubamärgi all. A. Le Coqi õllevalikusse kuulub ligi 20 sorti nii premium- kui ka super-premium-õlut.

Aura kaubamärk esindab mittealkohoolseid jooke, mille hulka kuuluvad mahlad, veed ja tervislikud mahlajoogid. Üks tuntumaid rahvusvahelisi kaubamärke ettevõtte portfellis on Fizz, mis esindab naturaalsete puuvilja- ja marjamaitseliste siidrite sarja. Karastusjookidest on ettevõtte tooteportfellis suurima osakaaluga juba aastakümneid tuntud traditsiooniline Limonaad ja Kelluke. 2009. aastal alustas A. Le Coq esimese joogitööstusena Eestis linnastest valmistatud naturaalse kääritatud kalja tootmist.

Ettevõte ekspordib oma tooteid ennekõike Soome, Rootsi, Taani, Inglismaale, Lätti ja Leetu. Peamised ekspordiallikad on õlu, siider, long drink ja mahl.

Ettevõtte tunnuslause on "Elus on maitset".

Ettevõtte järgi on nime saanud A. Le Coq Arena. A. Le Coq toetab kuldsponsorina Eesti Jalgpalli Liitu. Tartus toetab A. Le Coq Aura veekeskust ja spordihalli A. Le Coq Sport.

A. Le Coq kuulub 100% Soome õlletootmisettevõttele Olvi OYJ, mis on Soome suuruselt kolmas õlletootja.

A. Le Coqi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õllepruulimise algus Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel. Küllap on siin õlut pruulitud ja joodud sama kaua kui leiba küpsetatud.

13. sajandil kerkis piiskopilinnuse kõrvale linn, kus linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides keedeti ja kääritati nende lemmikjooki. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnas rangelt reglementeeritud. Kasutatavad linnased tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski, Malzmühle). Vastavalt piiskoppide ja hiljem kuningate poolt linnale antud privileegidele kuulus õigus õlut müügiks pruulida kaua aega suurgildi kaupmeestele. Väikegildi käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida on esimest korda mainitud 1461. aastal.

Suveräänide korduv vahetumine tõi paratamatult kaasa segadusi, sest iga uus valitseja kinnitas nii eelkäija antud privileege kui lisas omalt poolt uusi. Pärast Poola kuningale kuulumist jäi Tartus müügiks pruulimise õiguse olukord pikemaks ajaks segaseks – see elatusala (Bürgernahrung) oli jäänud väikegildi käsitöölistele otsesõnu ära keelamata.

Lõputud gildidevahelised tülid õllemüügiõiguse üle tüütasid lõpuks ära Vene keisrivõimu, kes 1783. aastal käskis Riia eeskujul moodustada pruulikompaniid ka Tartus ja Pärnus. Sisuliselt oli pruulikompanii (Brauer-Compagnie) sotsiaalabiorgan, kuhu võis kuuluda võrdne arv liikmeid nii Suur- kui ka Väikegildist. Need liikmed pidid eranditult olema muu elatusvahendi kaotanud lesed, orvud või oma süüta laostunud inimesed. Kõigil teistel õllepruulimine keelati ja pruulikompaniile ehitati Emajõe kaldale ühine pruulihoone. Seal valmistatud õlu saadeti müügile linnale kuuluvasse 30 kõrtsi, mida rentisid samuti abivajajad. Õllemüügist saadud tulult võttis linn vastavad maksud ja ülejääk jagati kompanii liikmete vahel.

Selline kord kestis asehalduskorra lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii algeline õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam ammu linnaelanike kasvavaid nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord oli linnakassa jaoks valus. Pruulikompanii monopoolset seisundit, mis oli sätestatud kõrgeima ukaasiga, linn vaidlustada ei saanud. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele. Selle sammuga loodeti kaasata tootmise arenguks vajalik erakapital ja ühtlasi katta rendisummadest sotsiaalabikulud.

19. sajandi esimestel aastatel alustasidki Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud. Õlletootmisõiguselt laekuvaid renditulusid jaotav pruulikompanii jätkas tegevust 1863. aastani, kui jõustus uus aktsiisiseadus, mis andis õlletehaste asutamise loa kõigile kodanikele, kes on tasunud riigile seaduses ette nähtud maksud.

1820. aastal võeti vastu Tartu uus pruulimiskorraldus, millega otsustati müügiks pruulimise õigus panna enampakkumisele ja õlle linna sissevedu keelata. Kuid peagi selgus, et õppinud õllemeistrit, kellel oleks ka piisavalt kapitali, Liivimaalt leida ei õnnestu. Sobiv ettevõtja tuli kutsuda naaberkubermangu Eestimaa pealinnast Tallinnast.

Tänase A. Le Coqi eelkäija[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti vanima järjepidevalt tegutseva A. Le Coqi õlletehase otsesteks eelkäijateks on 1800. aastal asutatud Barthold Joachim Hesse õllevabrik ja 1826. aastal tegevust alustanud Justus Reinhold Schrammi õllevabrik. Nimetatud ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. aastal nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. aastal rajatud väiksemat õlletehast – Gambrinus ja Livonia.

1825. aasta lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks Justus Reinhold Schramm, kes oli saanud õllemeistri tunnistuse 1822. aastal ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Alustanud Tartus 1826. aastal pruulimist ühes väiksemas renditud õllevabrikus (ehit. 1823), hakkas Schramm esimesena linnas tootma kvaliteetset laagriõlut. 1827. aastal alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, mis valmis lõplikult 1832. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise püssirohukeldri Toomel.

Pärast Justus Reinhold Schrammi surma 1851. aastal juhtis 1863. aastani firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva kaubamaja ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati 1860. aastal ja tootmine viidi 1874. aastal üle aurujõule. Lisaks õllele ja mõdule valmistati 1861–1914 mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.

Renditud firma ostis pärijatelt 1885. aastal Julius Moritz Friedrich, kes andis 1893. aastal sellele uueks nimeks Tivoli ja viis õlletootmise üle Tähtverre, kuhu juba 1879. aastal olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. Omanik muutis Tivoli 1896. aastal aktsiaseltsiks, jäädes ise enamusaktsionäriks. Aastatel 1894–1896 rajati Tähtvere mäele punastest tellistest suurejooneline tehasekompleks, millest osa on säilinud tänapäevani. Lisaks kohalikele linnadele turustas AS Tivoli õlut ka Peterburis ja Pihkvas. 1896. aastast hakati tootma ka karastusjooke.

19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn – siin töötas juba kuus õlletehast.

1900. aastal liitis AS Tivoli endaga Tartu vanima õllefirma, mille oli 1800. aastal rajanud Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Hermann Hesse vanavanaisa, Tartu pruulikompanii liige Barthold Joachim Hesse. Barthold Joachim Hesse lesk müüs õllevabriku 1829. aastal edasi kaupmees Alexander Diedrich Mussole, kes ehitas 1831. aastal ostetud kinnistule raekoja taga, Jaani tänava ja Toomemäe vahel, uued tootmisruumid. Alates 1880. aastast asutaja pojale kuulunud firma A. D. Musso pankrotistus sajandivahetusel. Ettevõtte uueks nimeks sai Tivoli II ehk AS Tivoli Jaani tänava õlletehas. Jaani tänavale viidi üle ka AS Tivoli peakontor.

20. sajandi esimesel kümnendil soovis Tivoli aktsiate põhiomanik, juba eakas J. M. Friedrich aktiivsest äritegevusest tagasi tõmbuda. Peagi leidiski ta ettevõttele sobiva ostja – Venemaale keiserliku stout '​i importinud briti firma A. Le Coq.

A. Le Coqi sünd ja jõudmine Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807. aastal Preisimaal samanimeline perekond, kes põlvneb 17. sajandil Prantsusmaalt põgenenud hugenottidest. 1820. aastatel kolis Albert L. J. Le Coq Londonisse, et kaubelda seal perekonna veinimõisa toodanguga. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout '​i. Selle erilise, tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurtehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.

1880. aastate algul sai A. Le Coq & Co. omanikuks perekond Sillem.

Vene Keisririigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine sundisid 1904. aastal osaühinguks muudetud ettevõtet A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd. oma peakontorit ja villimistehast Londonist Peterburi üle kolima. 1912. aastal tunnustati firmat Vene keiserliku õukonna varustaja tiitliga.

A. Le Coqi omanikud otsisid aastaid imperial stout '​i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal, kuid lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli Tartus. Pärast veeanalüüside heakskiitmist ostis H. O. Sillem 1912. aasta märtsis ettevõtte kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis Aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle ettevõtte Venemaa tütarfirmana.

Enne esimest maailmasõda ehitati õlletehase juurde uus stout '​i osakond, mida juhtis Inglismaalt palgatud õllemeister. A. Le Coqi Imperial Extra Double Stout, mille etikettidel oli nüüdsest tekst "Brewed in Dorpat", rändas raudteed mööda tarbijateni üle kogu impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.

Venemaal maailmasõja tõttu kehtestatud alkoholimüügikeeld peatas 1914. aastal kiire edu. 1917. aastal rüüstasid Tähtvere mäel asuvat tehast anarhistlikult meelestatud Vene sõdurid ja 1918. aastal rekvireerisid allesjäänud sisseseade Saksa keisririigi väed.

Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coqi Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal Tähtvere tänav 56/62 asuvates hoonetes. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase Gambrinus (asut. 1863) kaubamärgi. Samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coqile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Saku Õlletehase AS-ile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks.

AS A. Le Coq oli Tartu Eesti Loomakaitse Ühingu liige.[2]

1940. aasta suvel natsionaliseeriti teiste suurettevõtete seas ka A.-s. A Le Coq ja A.-s. A. Silvere & Ko[3] õlletehased. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coqi viimane direktor, inglane J. H. Sillem, ja sakslasest alam-õllemeister H. Dietz lahkusid peagi Eestist. Nõukogude koonduslaagrites hukkusid Livonia endised omanikud, õlletöösturid Ants ja Albert Silvere. A. Le Coqi inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia leiboristlik valitsus ja seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügi teel 1969. aastal saadud rahast. Kullavaru tagastas vabanenud Eestile 1992. aastal Suurbritannia konservatiivide valitsus, kes pidas kulla müüki häbiväärseks. A. Le Coq Ltd. likvideeriti Londonis 1971. aastal.

Tartu Õlletehas[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks ning aprillis liideti sellega endine Livonia, millest sai Kalda tänava osakond.

Korduvalt omanikke vahetanud Kalda tänava õlletehas (asut. 1863) moderniseeriti 1910. aastal auruõlletehaseks ja kuulus 1916. aastast eestlasele Ants Silverele (enne 1935. aastat Hans Silbergleich). Sõltumatuks jäänud Livonia tekitas terava konkurentsiga õlletrustile palju tüli. Ants Silvere poeg Albert, kes oli õppinud õlletehnoloogiat Tšehhoslovakkias ja Saksamaal, võttis ettevõtte juhtimise üle 1930. aastal. 1939. aastal reorganiseeriti perekonnale kuuluvad mitmesugused äriettevõtted aktsiaseltsiks A. Silvere & Ko. Tehas sai 1941. aasta sõjasuvel tõsiselt kannatada, tootmishooned hävisid lõplikult 1944. aastal.

Teise maailmasõja päevil 1941–1944 tegutses Tartus riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.

Sügisel 1944 taastati Eestis nõukogude režiim ja järgnenud aastakümnetel tegutseti riikliku tootmisplaani alusel. Tartu Õlletehase tootmismahte suurendati pidevalt ja uute spetsialistide kõrge tase viis ettevõtte 1960. aastatel NSV Liidu juhtivate õlletööstusettevõtete hulka. Koostöös üleliiduliste keskasutustega töötati Tartus välja mitmeid tehnoloogilisi uuendusi, mida hiljem rakendati teistes õlletehastes üle kogu NSV Liidu. Tunnustusena sai ettevõtte 1973. aastal nimeks Tartu Eksperimentaalõlletehas. 1980. aastatel oli õlletoodang sõjaeelsega võrreldes juba kuuekordistunud. 1968. aastal alustati Eesti esimese mineraalvee Värska villimist, millega varustati ka Valgevenet ja teisi NSV Liidu piirkondi.

Tänapäeva Eesti suurim joogitootmisettevõte[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariik erastas riikliku aktsiaseltsi RAS Tartu Õlletehas 1995. aastal aktsiaseltsile Magnum Konsumer, kes ostis 1996. aastal ka AS Saare Õlu õlletehase (1970–1999) Kuressaares. Uued omanikud alustasid ettevõtete moderniseerimisega ja müüsid 1997. aastal mõlemad õlletehased Soome õlletootjale Olvi OYJ-le (asut. 1878. aastal Iisalmis).

Olvi OYJ suurinvesteeringud muutsid AS Tartu Õlletehase 1999. aastaks tänapäevaseks suurettevõtteks.

Balti riikide joogiturgudel tegutsemiseks moodustas Olvi OYJ 1998. aastal valdusfirma AS A. Le Coq Group, millele kuulub ka AS Cēsu Alus õlletehas Lätis Cēsises (Baltimaade vanim, esmamainimine 1451) ja kuulus AS Ragutis õlletehas Leedus Kaunases. Eestis uuesti turule toodud A. Le Coqi kaubamärk ja suurejooneline investeerimine tootmisse on tulemuseks andnud selle, et Olvi OYJ müüb Balti riikides õlut rohkem kui kodumaal Soomes.

Murrangulisteks aastateks olid 2003 ja 2004, mil osteti Tartu lähedal tegutsenud mahla- ja joogitootja AS Ösel Foods ning jätkati ise Aura kaubamärgi all mahlade ja mahlatoodete tootmist ning arendamist. 2004. aastaks oli A. Le Coq esimene Eesti joogitootja, kes tootis aastas üle 100 miljoni liitri jooke, kindlustades nõnda oma liidripositsiooni joogiturul veelgi. Ettevõte tegi mahukad investeeringud tehnoloogiasse, seadmetesse, ehitistesse ning joogitootmise arendamisse ja laiendamisse. Uued purgi- ja plastpudelite villimisliinid, uued pastöörid õlle ja mahla villimiseks ning kvaliteetse plastpudeli kasutuselevõtmine on olnud olulised verstapostid tänapäevase edu kujunemisel.

Ettevõtte arengus oli oluliseks etapiks kogu lao ja jaotusvedude kolimine eraldiasuvasse, kõrgtehnoloogial põhinevasse logistikakeskusse. Valminud keskus muutis ettevõtte logistika varasemast tõhusamaks ning võimaldas veelgi suurendada tootmismahte. A. Le Coqi logistikakeskus pälvis logistiliste protsesside automatiseerimise eest ka 2007. aasta logistikateo auhinna.

Kolimise käigus vabanenud pindadele rajati uus plastpudelite villimisliin koos siirupiköögi laiendusega. Uus liin võimaldas ettevõttel kahekordistada senist plastpudelite tootmisvõimsust kuni 30 000 liitrini tunnis. Kasutusele võeti ka uued kvaliteetsed plastpudelid.

Tänapäevane A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kelle tootegruppide arv on kasvanud kümneni. Ettevõttes toodetakse eri jooke alates veest, mahlast, siirupist, karastus-, mahla-, energia- ja spordijookidest ning lõpetades lahjade alkohoolsete jookidega nagu õlu, siider ja gin long drink. Ettevõtte olulisemateks brändideks on A. Le Coq, Fizz, Aura ja Limonaad.

A. Le Coq peab tähtsaks Eesti tipp- ja harrastusspordi arengu eest seismist ning toetab jalgpallistaadionit A. Le Coq Arena ja kuldsponsorina Eesti Jalgpalliliitu. Tartu linnas toetab A. Le Coq Aura veekeskust ja spordihalli A. Le Coq Sport.

A. Le Coq peab oluliseks pakkuda tarbijale üha suuremat ja mitmekesisemat tootevalikut ning tegeleb pideva tooteuuendusega, et luua uusi tervislikke tootekontseptsioone. Joogitootja tähtsustab ka tarbijamugavuse tõstmist, mistõttu täiustatakse ja uuendatakse pidevalt pakendeid. Läbimõeldud strateegiliste tegevustega säilitatakse oma liidripositsiooni Eesti joogiturul.

2007. aastal siseneti A. Le Coqi jaoks uude tootekategooriasse ja hakati tootma energiajooki Dynami:t. 2008. aasta alguses hakati tootma ettevõtte jaoks uues tootekategoorias Aura siirupeid. 2009. aastal äratas ettevõte ellu vana kaljatootmise traditsiooni ja tõi turule ehtsa kääritatud kalja. A. Le Coqi naturaalne kääritatud kali on valmistatud rukki- ja odralinnastest ning kääritatud pärmi- ja piimhappebakteritega, nagu seda on ajalooliselt tehtud. Toode on olnud väga menukas ja see pälvis 2009. aasta Eesti edukaima toote tiitli. 2010. aasta kevadel siseneti karastusjookide turul koolasegmenti, hakates tootma Ameerikast pärit koolajooki Royal Crown Colat ehk RC Colat. Tegemist on rahvusvahelise koolabrändiga, mille retsepti autoriks on farmatseut Claude Hatcher, kes alustas 1905. aastal Ameerika Ühendriikide Georgia osariigis oma perekonna keldris karastusjookide valmistamist. RC Cola on kolmas koolabränd maailmas, mida toodetakse 60 riigis üle maailma.

Järjepidev on olnud ka A. Le Coqi tehnoloogiline areng õllede segmendis.

Sama oluline kui on toodete innovatsioon, on austada ka ettevõtte rikast ajalugu. 2013. aasta kevadel taastati ajalooline õlu A. Le Coq Imperial, millele anti 1912. aastal Venemaa tsaariõukonna ametliku õlle tiitel. Imperial Ale ja Gold on Vene tsaari esindusõlle Imperial Extra Double Stouti järeltulijad. Üks originaalsisuga 1869. aasta Imperial Extra Double stout on säilinud tänaseni A. Le Coqi Õllemuuseumis. Pudel pärineb samal aastal Norra lähistel põhja läinud kaubalaeva Oliva pardalt, mis oli teel Londonist Danzigisse, lastiks Londoni suurimas õlletehases Barclay & Perkins pruulitud A. Le Coq Londoni kuulus stout-õlu.

Panus Eesti õllekultuuri arendamisse[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti vanima õlletootjana seisab A. Le Coq hea Eesti õllekultuuri säilimise ja edendamise eest. Õllekultuuri olulisemateks alustaladeks on õlle õige serveerimine, õllesortide lai valik ning õlle sobitamine õige toiduga. Õllekultuuri arendamiseks Eestis käivitas A. Le Coq 2011. aasta oktoobrist projekti "Beer Star", mille eesmärk on tõsta õllede serveerimiskvaliteeti Eesti pubides ja restoranides. Projekti raames koolitatakse A. Le Coqi õlut müüvate toitlustuskohtade töötajaid, kuidas õlut hinnata, serveerida ja toiduga sobitada. Koolituse läbinud kohad tunneb ära vastava Beer Stari märgi järgi. Tänaseks on Beer Stari sertifikaadi saanud juba ligi 80 baari ja restorani Eestis ja koolitatud üle 1000 õlleserveerija.

Lisaks õllekultuuri arendamisele HoReCa sektoris toetatakse "Beer Stari" projekti raames ka Eesti Kelnerite ja Ettekandjate Liitu oskusliku õlleserveerimise koolitustega aasta kelneri võistlusteks.

2013. aasta sügisel tehti algust Beer Stari ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni ühisettevõtmisega – Eesti parima õllesommeljee võistlusega.

2003. aastal rajatud A. Le Coqi Õllemuuseumi eesmärk on seista hea Eesti joogi- ja õllekultuuripärandi säilimise eest järeltulevatele põlvedele. Ettevõtte enam kui kahe sajandi pikkune eluiga võimaldab rääkida Eesti õlle- ja joogikultuuri ajaloost muuseumisse välja pandud huvitavate lugude ning esemete varal, alates Muinas-Egiptuse õllekultuurist kuni tänapäevani. Muuseum tegeleb Eesti õlle- ja joogikultuuri kogumise, uurimise ja talletamisega.

Muuseumi juures tegutseb ka eriline kingipood, kust leiab ligi 200 erinevat A. Le Coqiga seotud meenekingitust.

Toodang[muuda | muuda lähteteksti]

Õlled[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtte tuntuimad õllebrändid on A. Le Coq Premium, A. Le Coq Special, A. Le Coq Imperial Extra Double Stout, A. Le Coq Porter, A. Le Coq Pilsner, Alexander, Tõmmu Hiid ja Saaremaa Tuulik. Rahvusvahelistest õlledest impordib A. Le Coq Eestisse Warsteinerit, König Ludwigit ja Sandelsit.

Siidrid ja lahjad alkohoolsed joogid[muuda | muuda lähteteksti]

A. Le Coq toodab naturaalse õunaveini baasil valmistatud siidreid kaubamärkde Fizz ja Sherwood all. Lisaks puuvilja- ja marjamaitselistele siidritele toodab ettevõte ka alkoholivaba siidrit Fizz Pear Non-Alcoholic.

Lahjasid alkohoolseid jooke toodab ettevõte G:N kaubamärgi all.

Mahlad, nektarid, siirupid ja Active'i mahlajoogid[muuda | muuda lähteteksti]

A. Le Coq toodab Aura kaubamärgi all täismahlu, nektareid ja mahlajooke ning Limpa kõrrejooke. Samuti kuuluvad Aura brändi alla ka puuvilja- ja marjamaitselised siirupid. Vitaminiseeritud mahlajoogid on pakendatud käepärastesse plastpudelitesse ning on tuntud Dr. Active'i mahlajookidena.

Karastusjoogid[muuda | muuda lähteteksti]

A. Le Coq toodab Eesti populaarseimat karastusjooki – traditsioonilist Limonaadi –, mille valmistamise algusest on nüüdseks möödas juba 80 aastat. Lisaks on ettevõttel senini tootmises nostalgiahõnguline Kelluke ja Valge Klaar. Tuntud Ameerika koolabrändi RC Cola tootmist alustas A. Le Coq 2010. aasta kevadel. A. Le Coq esindab Eestis ka populaarset karastusjoogi brändi Kanes.

Spordi- ja energiajoogid[muuda | muuda lähteteksti]

A. Le Coq toodab spordijooke kaubamärgi Arctic Sport ja energiajooke kaubamärgi Dynami:t all.

Veed[muuda | muuda lähteteksti]

A. Le Coq ammutab Aura kaubamärgi vett Lõuna-Eesti maapõuest, 410 meetri sügavuselt ordoviitsiumikihist. Ordoviitsiumikiht on tekkinud 505 miljonit aastat tagasi, mistõttu on see veekiht kaitstud igasuguste välistegurite eest ja on rikas looduslike mineraalide poolest.

Vitaminiseeritud ja lisandväärtusega vesi toodab ettevõte Vitaminerali nime all.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 ТОП производителей напитков: «Очень надеюсь, что хуже уже не будет» Деловые Ведомости, 03.10.2022 (vaadatud 03.10.2022)
  2. Tartu Eesti Loomakaitse Ühingu 1939. aasta tegevuse aruanne. Tartu, 1940, lk 11.
  3. https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1940/07/26/4 Natsionaliseerimisele kuuluvad tööstusettevõtted (RT 1940, 81, 771).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]