A. Le Coqi ajalugu

Aktsiaselts A. Le Coq on Eesti vanim tänapäevani tegutsev õlletootja ja laia tooteportfelliga joogitööstus. See artikkel räägib selle ettevõtte ajaloost.

Õllepruulimise algus Tartus

Tartu kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel.

13. sajandil keedeti ja kääritati õlut linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnas rangelt reglementeeritud. Kasutatavaid linnaseid tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski ehk Malzmühle). Vastavalt piiskoppidelt ja hiljem kuningatelt saadud privileegidele kuulus linnas õigus õlut müügiks pruulida kaua aega suurgildi kaupmeestele. Väikegildi käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida on esimest korda mainitud 1461. aastal.

Suveräänide vahetumine tõi endaga kaasa segadusi, sest iga uus valitseja kinnitas nii eelkäija antud privileege kui ka lisas omalt poolt uusi. Pärast Poola valitsusaega jäi Tartus müügiks pruulimise õiguse olukord pikemaks ajaks segaseks, sest see elatusala (Bürgernahrung) polnud väikegildi käsitööliste jaoks otsesõnu ära keelatud.

Gildidevahelised tülid õllemüügiõiguse üle tüütasid lõpuks ära Vene keisrivõimu, kes käskis 1782. aastal Riia eeskujul moodustada pruulikompaniid ka Tartus ja Pärnus. Sisuliselt oli pruulikompanii (Brauer-Compagnie) sotsiaalhoolekandeorgan, kuhu võis kuuluda võrdne arv liikmeid nii suur- kui ka väikegildist. Need liikmed pidid eranditult olema muu elatusvahendi kaotanud lesed, orvud või oma süüta laostunud inimesed. Kõigil teistel õllepruulimine keelati ja pruulikompaniile ehitati Tartus Emajõe kaldale ühine pruulihoone. Õlut ei pruulinud kompaniis mõistagi lesed ja orvud ise, vaid endise pruulijate ameti liikmed, eestlastest õllemeistrid. Valminud õlu saadeti müügile linnale kuuluvasse 60 kõrtsi, mida rentisid samuti abivajajad. Linn maksustas õllemüügist saadud tulu ja ülejääk jagati kompanii liikmete vahel.

Selline kord kestis asehalduskorra lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii algeline õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam linnaelanike nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord avaldas mõju linnakassale. Pruulikompanii monopoolset seisundit, mis oli sätestatud kõrgeima ukaasiga, linn vaidlustada ei saanud. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele.

19. sajandi esimestel aastatel alustaski Tartus tööd mitu pisikest eraõllevabrikut. Pruulikompanii jätkas tegevust 1863. aastani, mil jõustus uus aktsiisiseadus, mis andis õlletehaste asutamise loa kõigile kodanikele, kes on tasunud riigile seaduses ette nähtud maksud.

1820. aastal võeti vastu Tartu uus pruulimiskorraldus, millega otsustati müügiks pruulimise õigus panna enampakkumisele ja keelata õlle sissevedu linna. Peagi aga selgus, et õppinud õllemeistrit, kellel oleks ka piisavalt kapitali, ei õnnestu Liivimaalt leida. Sobiv ettevõtja tuli kutsuda naaberkubermangu Eestimaa pealinnast Tallinnast.

Tänapäevase A. Le Coqi eelkäija

Eesti vanima järjepidevalt tegutseva A. Le Coqi õlletehase otsene eelkäija on 1800. aastal asutatud Barthold Joachim Hesse õllevabrik ja 1826. aastal tegevust alustanud Justus Reinhold Schrammi õllevabrik. Nimetatud ettevõtetest kujunes suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. aastal nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. aastal rajatud väiksemat õlletehast: Gambrinus ja Livonia.

1825. aasta lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks Justus Reinhold Schramm, kes oli saanud 1822. aastal õllemeistri tunnistuse ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Schramm hakkas esimesena linnas tootma kvaliteetset laagriõlut. 1827. aastal alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, see valmis lõplikult 1832. aastal. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise püssirohukeldri Toomel.

Pärast Justus Reinhold Schrammi surma 1851. aastal juhtis 1863. aastani firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva poe ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati 1860. aastal ja tootmine viidi 1874. aastal üle auru jõule. Peale õlle ja mõdu valmistati 1861.–1914. aastal mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.

Vaade Tivoli tehasele

Renditud firma ostis pärijatelt 1885. aastal Julius Moritz Friedrich, kes andis 1893. aastal sellele uueks nimeks Tivoli ja viis õlletootmise üle Tähtverre, kuhu juba 1879. aastal olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. Omanik muutis Tivoli 1896. aastal aktsiaseltsiks, jäädes ise enamusaktsionäriks. Aastatel 1894–1896 rajati Tähtvere mäele punastest tellistest suurejooneline tehasekompleks, millest osa on säilinud tänapäevani. Lisaks kohalikele linnadele turustas AS Tivoli õlut ka Peterburis ja Pihkvas. 1899. aastast hakati tootma ka karastusjooke.

19. sajandi lõpuks töötas Tartus juba kuus õlletehast. 1900. aastal liitis AS Tivoli endaga Tartu vanima õllefirma, mille oli 1800. aastal rajanud Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Hermann Hesse vanavanaisa, Tartu pruulikompanii liige Barthold Joachim Hesse. Barthold Joachim Hesse lesk müüs õllevabriku 1829. aastal edasi kaupmees Alexander Diedrich Mussole, kes ehitas uued tootmisruumid 1831. aastal ostetud kinnistule raekoja taga, Jaani tänava ja Toomemäe vahel. Alates 1880. aastast asutaja pojale kuulunud firma A. D. Musso pankrotistus sajandivahetusel. Ettevõtte uueks nimeks sai Tivoli II ehk AS Tivoli Jaani tänava õlletehas. Jaani tänavale viidi üle ka AS Tivoli peakontor.

20. sajandi esimesel kümnendil soovis Tivoli aktsiate põhiomanik J. M. Friedrich aktiivsest äritegevusest tagasi tõmbuda. Peagi leidiski ta ettevõttele sobiva ostja – Venemaale keiserliku stout '​i importinud Briti firma A. Le Coq.

A. Le Coqi sünd ja jõudmine Eestiss

Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807. aastal Preisimaal Le Coqi nimeline perekond, kes põlvneb 17. sajandil Prantsusmaalt põgenenud hugenottidest. 1820. aastatel kolis Albert L. J. Le Coq Londonisse, et hakata seal kauplema perekonna veinimõisa toodanguga. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima Vene keiserlikku stout '​i – A. Le Coq Imperial Extra Double Stout. Selle tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurtehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.

1880. aastate algul sai A. Le Coq & Co. omanikuks perekond Sillem. Venemaa keisririigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine ajendasid ettevõtet – 1904. aastal osaühinguks muudetud A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd. – oma peakontorit ja villimistehast Londonist Peterburi üle kolima. 1912. aastal tunnustati firmat Vene keiserliku õukonna varustaja nimetusega.

A. Le Coqi omanikud otsisid aastaid imperial stout '​i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal või selle lähiümbruses ja väljavalituks osutus AS Tivoli Tartus. Pärast veeanalüüside heakskiitmist ostis H. O. Sillem 1912. aasta märtsis ettevõtte kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle ettevõtte Venemaa tütarettevõttena.

Enne esimest maailmasõda ehitati õlletehase juurde uus stout '​i osakond, mida juhtis Inglismaalt palgatud õllemeister. A. Le Coqi Imperial Extra Double Stout, mille etikettidel oli nüüdsest tekst "Brewed in Dorpat", rändas raudteed mööda tarbijateni üle kogu impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.

Venemaal maailmasõja tõttu kehtestatud alkoholimüügikeeld peatas 1914. aastal kiire edu. 1917. aastal rüüstasid Tähtvere mäel asuvat tehast anarhistlikult meelestatud Vene sõdurid ja 1918. aastal rekvireerisid allesjäänud sisseseade Saksa keisririigi väed.

Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coqi Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal Tähtvere tänav 56/62 asuvates hoonetes. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase Gambrinus (asutatud 1863. aastal) kaubamärgi. Samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coqile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Saku Õlletehase AS-ile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks.

1940. aasta suvel natsionaliseeriti teiste suurettevõtete seas ka A.-s. A Le Coq ja A.-s. A. Silvere & Ko õlletehas. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coqi viimane direktor, inglane J. H. Sillem, ja sakslasest alamõllemeister H. Dietz lahkusid peagi Eestist. Nõukogude Liidu vangilaagrites hukkusid Livonia endised omanikud, õlletöösturid Ants ja Albert Silvere. A. Le Coqi inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia leiboristlik valitsus ja seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügist 1969. aastal saadud rahast. Kullavaru tagastas vabanenud Eestile 1992. aastal Suurbritannia konservatiivide valitsus, kes pidas kulla müüki häbiväärseks. A. Le Coq Ltd. likvideeriti Londonis 1971. aastal.

Tartu Õlletehas

1941. aasta jaanuaris nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks ja aprillis liideti sellega endine Livonia, millest sai Kalda tänava osakond.

Linnasetorn

Korduvalt omanikke vahetanud Kalda tänava õlletehas (asutatud 1863. aastal) moderniseeriti 1910. aastal auruõlletehaseks ja kuulus 1916. aastast eestlasele Ants Silverele (enne 1935. aastat Hans Silbergleich). Sõltumatuks jäänud Livonia tekitas terava konkurentsiga õlletrustile palju tüli. Ants Silvere poeg Albert, kes oli õppinud õlletehnoloogiat Tšehhoslovakkias ja Saksamaal, võttis ettevõtte juhtimise üle 1930. aastal. 1939. aastal reorganiseeriti perekonnale kuuluvad mitmesugused äriettevõtted aktsiaseltsiks A. Silvere & Ko. Tehas sai 1941. aasta sõjasuvel tõsiselt kannatada, tootmishooned hävisid lõplikult 1944. aastal.

Teise maailmasõja päevil 1941.–1944. aastal tegutses Tartus riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust läks 80% Saksa sõjaväe tarbeks.

1944. aasta sügisel taastati Eestis Nõukogude režiim ja järgnenud aastakümnetel tegutseti riikliku tootmisplaani alusel. Tartu Õlletehase tootmismahte suurendati pidevalt ja uute spetsialistide kõrge tase viis ettevõtte 1960. aastatel NSV Liidu juhtivate õlletööstusettevõtete hulka. Koostöös üleliiduliste keskasutustega töötati Tartus välja mitmeid tehnoloogilisi uuendusi, mida hiljem rakendati teistes õlletehastes üle kogu NSV Liidu. Tartu Õlletehasel olid haruosakonnad Rakveres, Paides, Jõhvis, Maidlas, Narvas ja Viljandis. Tartu Õlletehases töötati välja ka populaarse karastusjoogi Kelluke retsept, mida hakati tootma ka teistes tehastes üle liidu. 1946. aastast toodetakse tehases Eesti armastatuimat limonaadi. 1971–1973 oli Tartu Õlletehase direktor Roland Ilp. Tunnustusena sai ettevõtte 1973. aastal nimeks Tartu Eksperimentaalõlletehas. See andis võimaluse Tartu tehases ise välja töötada õlle- ja karastusjoogisorte ning samas arendada ja juurutada uusi tehnoloogiad. Sisuliselt sai tehas füüsiliseks katsetehaseks Lääne tehnoloogia ja nõukogudeaegsete võimaluste ühendamiste vahel.1980. aastatel oli õlletoodang sõjaeelsega võrreldes juba kuuekordistunud. 1968. aastal alustati Eesti esimese mineraalvee Värska villimist, millega varustati ka Valgevenet ja teisi NSV Liidu piirkondi.

Tänapäeva Eesti suurim joogitootmisettevõte

Eesti Vabariik erastas riikliku aktsiaseltsi RAS Tartu Õlletehas 1995. aastal aktsiaseltsile Magnum Konsuumer, kes ostis 1996. aastal ka AS Saare Õlu õlletehase (1970–1999) Kuressaares. Uued omanikud alustasid ettevõtete moderniseerimisega ja müüsid 1997. aastal mõlemad õlletehased Soome õlletootjale Olvi OYJ-le (asutatud 1878. aastal Iisalmis). Olvi OYJ suurinvesteeringud muutsid AS Tartu Õlletehase 1999. aastaks tänapäevaseks suurettevõtteks. 1999. aasta maikuus võeti taas kasutusele A. Le Coqi kaubamärk, mida hakkasid esimesena kandma õlled Premium, Porter ja Pilsner ning mineraalvesi Vichy.

Ettevõtte ajaloos olid murrangulised 2003. ja 2004. aasta, mil osteti Tartu lähedal tegutsenud mahla- ja joogitootja AS Ösel Foods ning jätkati ise Aura kaubamärgi all mahlade ja mahlatoodete tootmist ning arendamist. 2004. aastaks oli A. Le Coq esimene Eesti joogitootja, kes tootis aastas üle 100 miljoni liitri jooke, kindlustades nõnda oma liidripositsiooni joogiturul veelgi. Ettevõte tegi mahukad investeeringud tehnoloogiasse, seadmetesse, ehitistesse ning joogitootmise arendamisse ja laiendamisse.

2007. aastal kolis ettevõte kogu lao kõrgtehnoloogial põhinevasse logistikakeskusesse. A. Le Coqi logistikakeskus pälvis logistiliste protsesside automatiseerimise eest ka 2007. aasta logistikateo auhinna.

Kolimise käigus vabanenud pindadele rajati uus plastpudelite villimisliin koos siirupiköögi laiendusega. Kasutusele võeti uued kvaliteetsed plastpudelid.

Tänapäevane A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kelle tootegruppide arv on kasvanud neljateistkümneni. Ettevõttes toodetakse eri jooke alates veest, toonikust, kaljast, mahlast, siirupist, karastus-, mahla-, energia- ja spordijookidest ning lõpetades lahjade alkohoolsete jookidega, nagu õlu, siider ja gin long drink. Olulisemad brändid on A. Le Coq, Hoggy’s, Le Coq, Fizz, Aura ja Limonaad.