Taksidermia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib topiste tegemisest; György Pálfi filmi kohta vaata artiklit Taksidermia (film).

Kukkurroti topis

Taksidermia on loomadest topiste tegemise kunst, mis hõlmab loomanahkade töötlemist, täitmist ja looma loomulikus asendis ülesseadmist.[1]

Topiseid valmistatakse õppimise või eksponaadi saamise eesmärgil peamiselt selgroogsetest (imetajad, linnud, kalad, roomajad), harvemini kahepaiksetest ning putukatest ja ämblikulaadsetest.

Inimest, kes tegeleb topiste valmistamisega, nimetatakse taksidermistiks.

Sõna taksidermia viitab looma säilitamise protsessile, kuid sõna kasutatakse samuti ka lõpp-produkti kirjeldamiseks. Taksidermia on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest taxis ('liikuma') ja derma ('nahk').[2]

Loodushariduslik ja kommertslik suund[muuda | muuda lähteteksti]

Karudele on antud loomulik olek.
Topised muuseumis

Loodushariduslikus taksidermias kujundatakse objekti loomulikult ning antakse tõene ja tüüpiline pilt loodusest. Sellises stiilis töid leidub muuseumite ja õppeasutuste kogudes.[3] Kommertsliku taksidermia puhul on objektid tihti suuremad, uhkemad, värvidega võimendatud või puhtamad tüüpilisest olekust. Põhiliselt võimendatakse topiseid anatoomiliste võimaluste piires.[3] Jahinduse maailmas on trofeed, nende valmistamine ja hindamine tähtis ja oluline teema, sest need näitavad jahimehe osavust ja austusavaldust lastud looma vastu.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Öökulli topis.

Loomanahkade säilitamist on praktiseeritud pikka aega. Egiptuse muumiate juurest on leitud palsameerituid loomi. Kuigi palsameerimine sisaldab elutruu pooside kasutamist, ei peeta seda siiski taksidermiaks. Taksidermia kuldaeg oli Victoria ajastul, sest siis muutusid loomade topised populaarseks sisekujunduse osaks. Modernse taksidermia isaks peetakse John Hancock'i, kes oli inglise ornitoloog. Ta kogus linde, lastes nad ise maha ning modelleeris linde saviga ning hiljem kipsi valamisega. Mitmed linnud monteeris ta eksponaatideks Londonis 1851. aastal Londonis toimunud maailmanäituse “The Great Exhibition” jaoks. Linnud äratasid palju huvi nii publiku kui ka teadlaste seas, kes pidasid topiseid varasematest mudelitest paremateks ning linnud võeti arvesse kui esimesed elutruud ja kunstilised isendid. 19. sajandi lõpus hakkas antropomorfne taksidermia populaarseks muutuma. Topistest loomad riietati inimeste moodi ja sätiti nad inimlikke tegevusi tegevatesse asenditesse. [5]

Algselt täideti topiseid saepuru ja kaltsudega ning anatoomiale ei pööratud suurt tähelepanu. Selle tõttu olid ka loomade kehad tihti moonutatud. Tänapäeval saavad taksidermistid soetada spetsiaalseid mannekeene mida on vajadusel võimalik muuta meelepärastesse asenditesse.[6] Esialgseid topised ei säilitatud kunagi korralikult ning selletõttu loomade silmad, nina, hambad ja keel läksid lõpuks mädanema. Tänu arseeni säilitusomaduste avastamisega arenes taksidermia hüppeliselt.[7]

Meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniline naha montaaž[muuda | muuda lähteteksti]

Taksidermia on viimase sajandiga tunduvalt arenenud, tõstes kvaliteeti ja langetades toksilisust. Loom algselt nülitakse sarnase protsessiga nagu kana naha eemaldamine enne küpsetamist. Seda on võimalik teha ilma kehaõõne avamiseta mille tõttu taksidermist ei näe tavaliselt siseorganeid või verd. Järgnevalt lisatakse säilituskemikaale mille kasutus oleneb naha tüübist. Nahk paigutatakse mannekeenile, mis on tehtud puidust, villast ja traadist või polüuretaanist valmistatud kujule. Savi kasutatakse klaasist silmade paigalduseks. [5]

Uuringuteks mõeldud nahk[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringuteks mõeldud naha näidis valmistatakse lihtsalt, sest oluline on ainult looma naha ja karvkatte säilitamine, mitte looma keha kuju. Uurimiseks mõeldud nahka kasutatakse teaduslikes uuringutes ja neid leidub peamiselt muuseumides. Eesmärk on säilitada andmed, mitte imiteerida looma keha kuju looduslikus keskkonnas ja tegelikkuses. Muuseumid omavad suuri kollektsioone, et viia läbi sama loomaliigi naha füüsiliste omaduste võrdlusi. Samuti hoitakse nahku alles, kuna neist saab vajadusel DNA-d võtta igal ajahetkel. [5]

Uuringu naha ettevalmistus on äärmiselt lihtne. Peale looma nülgimist kraabitakse rasv nahalt. Järgnevalt hõõrutakse nahka booraksiga või seedritolmuga, et nahal aidata kiiremini kuivada. Loom täidetakse puuvillaga ja õmmeldakse kinni. Imetajad asetatakse lamedalt kõhu peale. Linde valmistatakse neid selili lamama pannes. Uuringu nahad kuivatatakse sellistes asendites, et hoida lõpp-produkti nii peene ja sujuvana kui võimalik, et oleks võimalik hästi palju isendeid külg-külje kõrvale asetada lamedatesse failisahtlitesse. Kuna uuringu nahad ei ole mõeldud esteetiliseks vaatamiseks, siis on nende silmaavadest võimalik näha puuvilla sisu.[5]

1. Vajalikud mõõtmed märgitakse üles.
2. Looma nahk eemaldatakse ning siseorganite seisund märgitakse samuti üles.
3. Nahk täidetakse puuvillaga ja õmmeldakse kinni.
4. Nahk märgistatakse andmete sildiga.

Märkimisväärsed taksidermistid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Euroopa komisjon. "Määrused". 26.06.2011. Kasutatud 28.03.2017.
  2. "Online Etymology Dictionary". Kasutatud 18.04.2017.
  3. 3,0 3,1 O. Koppa. "Taksidermia – viis jäädvustada loodust". 2003. Kasutatud 10.04.2017.
  4. A. Alvela. "Jahitrofeede valmistamine on austusavaldus ulukile ja loodusele". 12.12.2014. Kasutatud 10.04.2017.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 "Taxidermy". Kasutatud 10.04.2017.
  6. Erin McCarthy. "11 Things You Probably Didn't Know About Taxidermy". 13.11.2012. Kasutatud 24.04.2017.
  7. Charles W. Bryant. "How Taxidermy Works". Kasutatud 24.04.2017.