Tüdrukune

Allikas: Vikipeedia

"Tüdrukune" on Eia Uusi 2019. aastal ilmunud romaan. Teose keskmes on tänapäeva Eestis elavad naised ning ühiskonna erinevad vaated naiste kehale ja tegevustele. Romaanis on Uus võtnud julgelt ja kaashaaravalt teemaks naiste kehad, hingetraumad, sugude sarnasused ja erinevused, naiste hirmud ja võimalused.[1] Raamat on kirjutatud minavormis ja palju on sisse põimitud mõttelende peategelaselt. Raamatus on ka peatükid, mis räägivad peategelase noorusajas päevadest ja seikadest, millega kaasnes mingit sorti trauma, mis saadab peategelast ka täiskasvanuna.

Eia Uus

Romaani esitlus toimus 5.detsembril 2019 Tallinnas Solarise Apollos.

2020. aasta Rahva Raamatu TOP 100 raamatu hulgas oli “Tüdrukune” 16. kohal ning Apollo raamatupoodide müügiedetabelis 15. kohale.

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Lilian – raamatu peategelane

Mona – noor tüdruk, kellesse Lilian armub

Saara – töökaaslase tuttav, kelle sünnipäevale Lilian ennast kaasa palus

Mait – vana töökaaslane, kes pakun Lilianile esimesena uut tööd

Jane – endine töökaaslane, kes pakub Lilianile tööd Triinu Tuhala kampaaniamänedžerina

Triinu Tuhala – poliitik, kellele Lilian hakkab tegema valimiskampaaniat

Kaarel Kaskmaa – vana tuttav, kellega läks Lilian õhtusöögile uue tööga seoses ning kellega muutus suhtlus väga isiklikuks

Tiina-Mai – sõbranna, kellele Lilian helistas, kui võõras mees teda jälitas

Joonas – mees, kellega Lilian kohtus peol ja kellega hiljem suhtlust jätkas

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat algab Liliani viimase tööpäevaga vanas töökohas. Ta pakib kokku enda viimased asjad, mis on kontorisse kogunenud ning sätib ennast minekule. Samal ajal lahkub kontorist ka töökaaslane, kes on minemas sünnipäevale ning Lilian küsib, kas ta võiks temaga liituda. Sünnipäeval avastab Lilian, et enamus seltskonnast on väga noor ja tema nende kõrval justkui väga vana. Peol jääb Lilianile silma kahekümne aastane tüdruk Mona, kes on enda vanusest hoolimata väga flirtiv ja meelas ning võlub Liliani hetkega ära.[2]

Peale töökaotust ei otsi Lilian endale ise meeleheitlikult tööd, vaid proovib nautida vaba aega, mis nüüd kätte on sadanud. Vahepeal pakutakse Lilianile tööd pulmakorraldajana, kuid ta saab kohe aru, et see ei ole see töö, mida ta tahaks teha ja millisena oma elu ette kujutab. Ootamatult võtab Lilianiga ühendust vana töökaaslane, kes väidab, et Lilian on täpselt õige inimene enda oskustega, et hakata tegema poliitik Triinu Tuhalale enne valimisi valimiskampaaniat. Lilianile tundub see töö huvitav ja ta võtab selle väljakutse õhinaga vastu. Töö käigus hakkab tulema erinevaid ootamatusi seoses erakonna teiste poliitikutega.[2]

Ühel õhtul, kui Lilian jalutab pimedas üksi koju ja möödub ühest võõrast mehest kuuleb ta, kuidas sammud hakkavad teda jälitama ja ta paneb taskus valmis pastaka, et võimaliku rünnaku korral ennast kaitsta. Ta helistab sõbrannale ja kirjeldab jutu käigus väga täpselt, kus ta asub ning kuhu ta liigub, et sõbrannal oleks vajadusel info, mida edastada. Kui Lilian pöördub mehe poole veidi konkreetselt, et see lõpetaks tema jälitamise ja lahkuks, saab ta vastuse, et ta läheb ainult sõbra juurde. Selle peale tunneb Lilian piinlikkust, kuid kui ta on ümber pööranud ja seda sõbrannale maininud ründab mees teda selja tagant.[2]

Töö kõrvalt kohtub Lilian Monaga nii viimase töökohas kui ka tänaval juhuslikult ning samuti kutsub ta Mona ka teatrisse, kus Mona jätab endast hoopis erineva mulje ja on palju viisakam ning tagasihoidlikum. Teatris lähevad naistel omavahel asjad ka veidi lähedasemaks, kuid peale teatrikülastust kaob Mona Liliani jaoks ära ega vasta ka kirjadele, kuid Liliani mõtetes on Mona alati põimitud muude teemadega ja Lilian hoiab jooksvalt terve raamatu vältel silma peal Mona sotsiaalmeedial ja sealsetel postitustel. Ühel hetkel ilmub Mona Liliani ukse taha ning palub seal peavarju ja sinna elama. Seal elamise ajal käib ta koolis ja tööl.[2]

Raamatusse on põimitud peatükid, mis on tehtud Liliani lapsepõlvest ja ajast, mil ta oli noorem. Need peatükid on enamasti traumadest, mis mingil moel Liliani täiskasvanu elus saadavad.[2]

Vahepeal toimub Liliani kodus tema Eestisse saabunud sõbra sünnipäeva pidu, mille järel ühel päeval kaob Mona Liliani juurest ära nii, et keegi tema sõpradest ei tea, kus ta olla võiks ja Lilian tunneb, et ta ei jõua sellega enam tegeleda. Lilian tunneb, et tema seda Mona mängu mängida ei soovi ja võtab tänaval ootamatult ühendus Joonasega, kellega ta oli raamatu alguses peol kohtunud ja seda üheöösuhteks pidanud. Ta hakkab Joonasega rohkem suhtlema ja veedab ka mõned ööd Joonase juures.[2]

Lilian kirjutab Monale vahepeal veel kirju, millele vastuseid ei tule ning ühel hetkel helistab Mona ja annab teada, et ta on kooliga seoses Itaalias ning süüdistab Liliani selles, et ta otsustab Mona eest liiga palju asju ära ja surub teda justkui raamidesse. Telefonikõnes avaldab Mona Lilianile tõe, mis temaga toimub ja miks tegelikult ta ära põgenema oli sunnitud. Lilian on valmis kohe järgmine päev sõitma Itaaliasse Monale järgi ning seal on ka nende suhtlus juba vabam ja nad hakkavad koos tulema Eestisse tagasi. Nii lõppeb ka raamat, et viimaseks küsimuseks jääb, kas Mona tahab minna Riiga või koju ja Mona vastab, et koju ning vihjab, et nii saabki lasta ka teistel otsustada ja ei pea kõike tema eest ise ära otsustama.[2]

Arvustused ja tagasiside[muuda | muuda lähteteksti]

"Tüdrukune" on ühel ajal tabav, humoorikas, valus, võimestav, erootiline, intiimne, hariv ja meelt lahutav. Uus käsitleb raamatus erisuguseid valupunkte, mis puudutavad paljusid, kuid aitab teemade olulisust mõista nendelgi, kes selliste kogemustega (õnneks) kokku puutunud ei ole. Teemad on äratuntavalt valusad ja isiklikud, aga nendest rääkimine aitab ebameeldivad olukorrad enda kontrolli alla tagasi saada. "Tüdrukune" on oluline ja vajalik raamat ning mina tundsin pärast selle läbilugemist ennast eneseteadlikult ja võimestatult. Lisaks oli väga pikka aega mu lemmiklugu Tanel Padari "Tüdrukune", mida kell viis hommikul peolt koju minnes kuulasin. Tundsin ka ennast tüdrukusena. - Kristel Birgit Potsepp (2020)[3]

„Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus[4]

„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov[4]

Maarja Helena Meriste on enda kirjanduskriitika artiklis kirjutanud “Suurim ühiskondlikku arutellu tõmmatud objekt viimasel kahel aastal on kahtlemata Eia Uusi romaan „Tüdrukune”, mis tekitas ühtlasi kriitikaväljal suurima poleemika.”[5]

Konkursid ja preemiad[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aastal saavutas raamatu käsikiri Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha

Muud teosed autorilt[muuda | muuda lähteteksti]

·      "Kuu külm kuma" (2005)

·      "Kahe näoga jumal" (2008)

·      "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" (2013)

·      "Aasta Pariisis" (2014)

·      "Seitsme maa ja mere taha" (2019)

·      "Tüdrukune" (2019)

·      ”Kirjad Buenos Airesest” (2021)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärn, L. (2019, 4. detsember). Eia Uus uuest romaanist: Ema ütles lugedes, et tal on mu pärast häbi. Postimees https://raamatud.postimees.ee/6841661/eia-uus-uuest-romaanist-ema-utles-lugedes-et-tal-on-mu-parast-habi
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Uus, Eia (2019). Tüdrukune. Postimees Kirjastus.
  3. Pottsepp, K., B. (2020, 9. juuni). Arvustus. Eia Uusi „Tüdrukune“ on mitme näoga raamat. ERR. https://kultuur.err.ee/1099937/arvustus-eia-uusi-tudrukune-on-mitme-naoga-raamat
  4. 4,0 4,1 Tüdrukune—Rahva Raamat. (s.a.). Rahva Raamat. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://rahvaraamat.ee/p/tüdrukune/1321826/et?isbn=9789949669653
  5. Meriste, M. H. (2021). Analüüs on hellus: Settinud seosed 2019.-2020. aasta kirjanduskriitikast. Keel ja Kirjandus, 211–226.