Tüümuse sagar
Tüümusesagarad (ains lobus thymicus) on tüümusega sündinud selgroogsetel loomadel sidekoelise tüümuse kihnuga kaetud ja sellest lähtuvate vaheseintega jaotatud tüümuselundi osad.[1]
Tüümuse sagarate areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Sagarate arv varieerub loomaliigiti, paljudel loomadel on elund kolmesagaraline: kaelasagar (lobus cervicalis), rinnaõõnes paiknev rindkeresagar (lobus thoracicus) ja neid ühendav vahemine sagar (lobus intermedius).[2][3]
Mao tüümusesagarad
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tüümus#Mao tüümus
Madude tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Mao tüümust (saksa der Ophidienthymus) on maininud juba Blasius (1681)[4]
Tänapäevaste madude tüümus on paariline elund, mis koosneb paremast ja vasakust sagarast, mõlemal elundi poolel on eristatavad tüümusesagarikud, mille arv on liigiti varieeruv.
Inimese tüümusesagarad
[muuda | muuda lähteteksti]Tüümusesagarad on normaalse füsioloogia ja anatoomiaga nii embrüonaalse, sünnijärgse kui ka täiskasvanud tüümuse osa.
Vaskulaarne mesodermal tissue katab embrüonaalses arengujärgus elundi nii, et hakkavad formeeruva varieeruva kuju ja suurusega sagarad.
Tüümusesagarate formeerumise kohta on andmed varieeruvad. Ühes uuringus, milles kasutati pärast seaduslikke aborte omandatud eri vanuses looteid, tuvastati tüümuse sagarike formeerumise protsess alates 10. nädalast (Ghali jt, 1980) ja 12. nädalast (Harr, 1974).[5] Aga on ka andmeid, et tüümuse lobulatsioon võib alata 16. arengunädalal.
Sünnijärgselt on enamiku inimeste tüümuselundil tuvastavad kaks tüümusesagarat: vasak (lobus sinister) ja parem (lobus dexter) – ning lisaks tüümusesagarikud.
Tüümusesagarad on varieeruva suuruse ja kujuga – 212 vastsündinu tüümuse ultraheli tulemused on kinnitanud seda, et vasak tüümusesagar on pikem kui parem.[6]
Mõlema tüümusesagara ülemine tipp ulatub kaela ning on ühendatud thyrothymic ligament'iga kilpnäärme vastava sagara alumise otsaga.
Inimestel võidakse normaalseks pidada ka vahelmise tüümusesagara olemasolu.
Tüümusesagaraid kasutatakse mitme teadusharu laborites katsete ja uuringute läbiviimise alusmaterjalina.
Sagara ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Iga sagar koosneb tüümuse koorest ja tüümuse säsist, mis on varustatud rikkaliku vere- ja lümfisoonte võrgustikuga.
Tüümuse koor
[muuda | muuda lähteteksti]Tüümuse koor (cortex thymi) on tüümusesagarike osa, mille tüümuse epiteeli retikulaarrakkude võrgustikus on võimalik hulgaliselt arenevaid tümotsüüte tuvastada ja mida eraldab tüümuse säsist veresoonte rohke tüümuse kortikomedullaarne tsoon.
Tüümuse säsi
[muuda | muuda lähteteksti]Tüümuse säsi (medulla thymi) on tüümusesagarike osa, milles on tuvastatavad Hassalli kehad ja väheses koguses ka tümotsüüdid.
Tüümuse sagar on kantud järgmistesse anatoomianomenklatuuridesse:
- Terminologia Anatomica: A13.1.02.002 Lobus. Sagar
- Terminologia Embryologica: E.5.12.1.2.0.0.7 Lobus thymicus. Tüümuse sagar
- Terminologia Histologica: H3.10.02.0.02004. Lobus thymicus. Tüümuse sagar
Ajaloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Tüümusesagara õõnsused
[muuda | muuda lähteteksti]De Graaf (1671), Bartholinus (1673), Vernois (1740) jmt autorid on kirjeldanud tüümusesagarikes olevaid õõnsusi (toru, õõnsus, õõneselund).[7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 145, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- ↑ Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 342, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
- ↑ Nomina Anatomica Veterinaria, lk 107, 5. väljaanne, 2012, veebiversioon (vaadatud 17.01.2015.a.)(inglise keeles)
- ↑ Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
- ↑ R.K. Ajita, Th. Naranbabu Singh, Y. Ibochouba Singh, L. Chandramani Singh,An insight into the structure of the thymus in human foetus – a histological approach.[alaline kõdulink], J.Anat.Soc. India 55 (1), lk 51, 45-49 (2006), veebiversioon (vaadatud 17.01.2015.a.)(inglise keeles)
- ↑ Varga I, Uhrinova A, Toth F, Mistinova J., Assessment of the thymic morphometry using ultrasound in full-term newborns. Lühikokkuvõte., Surg Radiol Anat. 2011 oktoober;33(8):689-95. doi: 10.1007/s00276-011-0806-x., veebiversioon (vaadatud 17.01.2015.a.)(inglise keeles)
- ↑ Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 2, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Piltdiagnostika
- Rick R. van Rijn,Johan G. Blickman, Differential Diagnosis in Pediatric Imaging, Thymus size from 0 to 2 Years of Age, Georg Thieme Verlag 2011, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 17.01.2015.a.)(inglise keeles)