Tähk-toompihlakas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tähk-toompihlakas
Amelanchier spicata tähk-toompihlakas 02 estonia.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond Õunapuulised Maloideae
Perekond Toompihlakas Amelanchier
Liik Tähk-toompihlakas
Binaarne nimetus
Amelanchier spicata
(Lam.) K.Koch
Sünonüümid
  • Amelanchier ovalis Borkh.

Tähk-toompihlakas ehk peajas toompihlakas (Amelanchier spicata) on toompihlaka perekonda kuuluv taimeliik.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab paljutüvelise põõsa või kuni 5 m kõrguse puuna.[1] Võrsed on punakaspruunid, nooremana viltjaskarvased ning hiljem paljad.[2] Lehed on ovaalse või ka äraspidimunaja kujuga. Kroonlehed on valged, karvased ning õied paiknevad püstistes kobarates. Õitsemine toimub maikuus. Viljad on kujult kerajad, purpurjasmusta värvusega ning söödavad. Tupplehed on püstised.

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Pole mulla suhtes väga nõudlik, võib kasvada liivasel ja klibusel mullal.[3]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

On pärit USA idapoolsetest osariikidest.[3] Kõige tuntum ja levinum liik Ida-Euroopa maades, talub isegi temperatuuri −45 °C. Liiki kasvatatakse Soomes isegi polaarjoonest põhja pool.[2]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse tõid tähk-toompihlaka arvatavasti mõisaomanikud.[1] Rahvapäraselt on taime nimetatud ka Saksamaa toomeks. Liik on metsistunult levinud hajusalt üle kogu Eesti, olles tavaline aia- ja pargitaim.[1][3] On Eesti tingimustes külmakindel.[2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Dekoratiivtaim, mida võib kasvatada nii üksikpõõsana, rühmiti kui ka kõrge hekina. Sobib kärpimata piirdeiks. Sügisel värvuvad lehed kollaseks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Taimi Paal (2015). Eesti metsamarjad. Tallinn: Varrak. Lk 111–114.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Endel Laas (1987). Dendroloogia. Tallinn: Valgus. Lk 357–358.
  3. 3,0 3,1 3,2 Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Maalehe Raamat. Lk 90.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]