Toompihlakas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Toompihlakas
Õitsev tähk-toompihlakas.
Õitsev tähk-toompihlakas.
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond Õunapuulised Maloideae
Perekond Toompihlakas Amelanchier
Medik.

Toompihlakas (Amelanchier) on kõrgemakasvuliste põõsaste või madalate puude perekond[1], mis koosneb umbes 25 liigist.[2]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Toompihlakas on levinud põhja pool parasvöötmes.[3] Enamus liikidest on Põhja-Ameerika päritoluga.[4] Kuid leidub ka liike, mis on pärit Euroopast ja Aasiast.[5]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Toompihlakaliigid võivad kasvada kuni 8 m kõrguseks heitlehiseks puuks.[6][7] Koor on hall või pruun ning paari liigi puhul ka sile ja vanemana võib olla lõhestunud.[3][8] Lehed on lihtlehed, lehelaba varieerub piklikmunajast elliptiliseni ja elliptilisest ümmarguseni.[8] Lehed on õhukesed kuni nahkjad, pealmine pind ilma karvakesteta või tihkelt viltjas (õitsemise ajal), teritunud tipuga, leheserv on peaaegu kõikidel liikidel saagjas.[8][7] Lehe alumine külg on ilma kuni rohkete karvakestega. Pungad on pikliku kuju ning terava tipuga.[4] Õied on väikesed, valget värvi ning asetsevad enamasti tipmistes kobarates, kuid võivad olla ka üksikult. Taimel on 5 kroon- ja tupplehte ning 15–20 tolmukat. Eesti tingimustes toimub õitsemine maikuus. [9] Õisi tolmeldavad peamiselt mesilased.[7] Toompihlaka viljad on diameetriga 5–15 mm[2], keraja või pirnja kujuga, sinikasmustad kuni punased,[4] enamasti mahlased ja magusad marjataolised õunviljad.[4] Iga-aastase viljakandega.[7]

Viljad on õunviljad.[10] 7–8 aastat pärast toompihlaka kasvukohale istutamist saabub täiskandeiga, mis kestab 20–30 aastat.[7]

Lepalehise toompihlaka viljad

Hübridisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Toompihlakail leidub suhtleiselt sageli perekondadevahelisi hübriide. Toompihlakad hübridiseerub sageli liikidega perekondadest aroonia, õunapuu, pihlakas, tuhkpuu, viirpuu, pirnipuu.[3] Toompihlakale omane hübridisatsioon, polüploidsus ja apomiksis (viljade arenemine ilma viljastumiseta) muudab keeruliseks liikide tuvastamise ja iseloomustamise.[6] Kõige parem on neid eristada kroonlehtede kuju, õie ehituse või vilja järgi.[11]

Eestisse introdutseeritud liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärismaiseid toompihlakaliike Eestis ei ole. Mõned toompihlakaliigid on Eestisse introdutseeritud, neid kasvab haljasaladel ja ka koduaedades. Mõnes paigas Lõuna-Eestis on toompihlakas levinud ka metsa ja kasvab seal naturaliseerunult. Eesti kliimas on talvekindlamad toompihlakaliigid järgmised:[2]

Teisi liike[muuda | muuda lähteteksti]

Kanadas ja ka Skandinaavias tähistab toompihlakat sõna saskatoon, see tuleneb krii-indiaanlaste nimest (mis-sask-quathoo-min), tuleneb Saskachewani Põhja ja Lõuna jõest.[7]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna „Amelanchier“ (gallia keeles amelanche ehk „väike õun“) on tuletatud Prantsuse piirkonna Provence'is kasvavatest Amelanchier ovalis'e liikidest.[11]

Paljundamine[muuda | muuda lähteteksti]

Toompihlakat saab paljundada seemnetega, põõsa jagamise, pookimise, haljaspistikute, meristempistikute või rennvõrsikute tegemisega.[7]

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik Eestis enam tuntud toompihlakaliigid on talvekindlad ja mulla suhtes vähenõudlikud, eelistades kerge struktuuriga muldasid.[9] Liigid on kohanenud erineva kliima ja mullatüübiga.[8] Toompihlakas kasvab hästi kõigis muldades, kuid mullad peavad olema hea vee läbilaskevõimega, savimullad peavad olema hästi õhustatud ja huumusrikkad. Kasvukohaks ei sobi liigniiske või kõrge põhjavee seisuga muld.[7] Eelistab päikselist kasvukohta, varjus ei toimu õitsemist ega viljumist.[8]

Hooldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi toompihlakad kasvavad ka ilma väetamiseta rahuldavalt, siis reageerivad nad sellele siiski positiivselt.[7] Toompihlakas ei vaja spetsiaallõikust, kuid nõrgad ja vigastatud oksad tuleb siiski eemaldada, samuti kaugeleulatuv juurevõsu (v.a poogitud puud).[9] Vanadel põõsastel tehakse noorenduslõikust.

Kahjustajad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna toompihlakas on nii vähe levinud, siis ei ole täheldatud haigusi ega kahjureid. Kuid Kanadas on kahjustajateks villtäid, lehelaiksus (perek. Entomosporangium), kadaka roosteseened (perek. Gymnosporangium sp.), ja vähktõbi (perek. Cytosporia).Venemaal on kahjuriks põualiblikas (Apora xrataegi). Eestis tingimustes hävitavad saagi põhiliselt rästaliigid.[7]

Sordiaretus ja sordiaretuse suunad[muuda | muuda lähteteksti]

Sordiaretuses on kasutatud lepalehist, peajat, kanada, Lamarcki ja võsundilist toompihlakat. Oluliseteks kriteeriumideks on viljakus, suured ja maitsvad viljad, viljade valmimise ühtlikkus ja põõsaste madal kasv.[7]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Toompihlaka kasvatamist propageeriti Nõukogude Liidus põhiliselt taime külmataluvuse tõttu, sel ajal leidus teda ka Eesti aedades. Kuid alles 1970ndatel muutus toompihlakas tööstuslikult oluliseks marjakultuuriks. Kõige väiksema majanduslikult äratasuva toompihlakaistandiku suuruseks peetakse 2 ha.[7]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Iluaianduses, tööstuses, mesinduses, rahvameditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Toompihlakat kasvatatakse peamiselt ilutaimena, viljapuudena harva.[9] Puuviljanduse seisukohalt on perspektiivsed peaaegu kõik liigid. Viljadest saab valmistada mahla, kompotti ja moosi ning on võimalik ka kuivatada.[7] Toompihlakas on heaks meetaimeks.[9] Rahvameditsiinis kasutatakse toompihlakat angiini, stomatiidi, haavade raviks ja vererõhu alandamiseks.[7]

Viljade toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Hapete sisaldus on viljades väiksem ja suhkrute sisaldus suurem kui enamikul Eestis kasvavatel marjakultuuridel. Viljades leidub vaske, rauda, joodi ja koobaltit. C-vitamiini sisaldus on keskmiselt 30 mg / 100 g. Toompihlaka viljad sisaldavad palju värv- ja parkaineid, jäädes alla vaid mustale arooniale.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Olev Henno. (1995). Puude ja põõsaste välimääraja. Tallinn: Forest. Lk 152. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Kalju Kask ja Robert Piir. (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus. Lk 89. 
  3. 3,0 3,1 3,2 K. R. Robertson. (1974). The Genera Of Rosaceae In The Southeastern United States. – J. Arnold Arbor. Harv. Univ. Vol. 55, No. 3, pp. 303–401, 611–662.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Endel Laas. (1987). Dendroloogia. Tallinn: Valgus. Lk 355. 
  5. Gu Cuizhi ja Stephen A. Spongeberg.. "24. AMELANCHIER Medikus, Philos. Bot. 1: 155. 1789.". Flora of China. Vaadatud 11.12.2017.
  6. 6,0 6,1 University of Maine: Amelanchier Systematics and Evolution
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Rahva Raamat. Lk 85–121. 
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 R. E. Harris. (1972). The saskatoon. – Can. Dep. Agric. Bull. p 1246.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Robert Piir. (2000). Toompihlakad kultuuris. Agraart. Lk 322. 
  10. Kask, K. Uus marjakultuur Kanadas - kas sobiks ka Eestisse? Põllumajandus. (2000). Nr 2, lk 5.
  11. 11,0 11,1 Richard St-Pierre. (1997). Saskatoon: A Manual for Orchardists. Lk 1.