Knud VI

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Knud VI pitser 1190. aastatest on varaseim teadaolev näide Taani vapist. Ainus teadaolev koopia sellest sümboolikast avastati Schwerinis Saksamaal 1879. aastal. Kuninga suletud kroon erineb avatud kroonidest tema järglaste pitseritel.

Knud VI (taani: Knud Valdemarsøn; u. 1163 – 12. november 1202) oli Taani kuningas (1182–1202). Kaasaegsed allikad kirjeldavad Knudi kui tõsimeelset, tugevalt religioosset meest.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Knud VI oli kuningas Valdemar I ja Sofia Minskist vanem poeg. Tema noorem vend Valdemar sündis 1170. aastal. Samal aastal, kui Knud oli 7-aastane, kuulutati ta koos isaga Taani kaasvalitsejaks.

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast isa surma 1182. aastal sai Knud ainuvalitsejaks ja Taani kuningaks Urnehovedi koosolekul (taani: Landstinget) ning seejärel teistel koosolekutel kogu Taanis. Ta seisis kohe silmitsi talupoegade ülestõusuga Skånes. Talupojad keeldusid piiskop Absalonile kümnist maksmast. Nad kohtusid Skåne koosolekul ja valisid ühe Knudi sõbra Harald Skrengi end kuninga juures esindama ja nende juhtumit arutama. Kuningas keeldus Skrengi ära kuulamast ja hakkas koguma armeed, et talupoegadele koht kätte näidata. Enne, kui kuningas oma armee kokku sai, kogusid Hallandi ja Skåne aadlikud oma armee ja võitsid talupoegi verises lahingus Dösjebros (Dysjebro) Skånes. Knud saabus oma armeega ja jätkas talupoegadele õppetunni andmist tule ja mõõgaga. Knud oli nii halastamatu, et piiskop Absalon palus kuningal lõpetada.

Keiser Friedrich I Barbarossa oli sundinud Knudi isa end oma isandaks tunnistama ja 1184. aastal saatis Barbarossa Knudi juurde käskjala nõudega tunnistada keiser oma lääniisandaks. Knud jättis vastamata, nii et keiser saatis teise käskjala, kes ähvardas keisri vihaga, kui Knud ei tunnista teda lääniisandaks. Piiskop Absalon vastas sõnumitoojale Knudi nimel. "Knud on sama vaba kuningas kui keiser. Tal on Taanile sama palju õigusi kui keisril Saksa-Rooma riigile ja seega ei tohiks keiser sellest kohast mingit truudust oodata".

Keiser sattus raevu, kui Knudi vastuse sai, kuid murede tõttu kaugemal lõunas käskis oma vasallil Pommeri Bogislaw I-l Taani tungida. Hertsog Bogislaw, tunnistades suurepärast võimalust, kogus kiiresti 500 laeva. Esimene teade kavandatavast sissetungist tuli Rügeni vürstilt Jaromar I-lt, kes seilas Sjællandi ja andis hoiatuse. Kuningas viibis Jüütimaal ja nii jäi piiskop Absaloni ülesandeks käskida igal võimalikul laeval Sjællandist, Fynist ja Skånest koguneda 6 päeva jooksul. Absalon seilas oma laevastikuga Rügenile ja ootas Bogislawi ilmumist. Kui vaenlane ei ilmunud, saatis Absalon luurajad uurima, millal Pommeri laevastik saabub. Ta käskis oma meestel kaldale minna, et ta saaks teisel lihavõttepühal missat pidada. Jumalateenistuse ajal jooksis kirikusse üks luuraja, karjudes, et vaenlast on läbi udu nähtud. "Nüüd lasen oma mõõgal jumalate kiituseks missat laulda!" hüüdis Absalon altari tööriistu kõrvale pannes.

Taani laevastik hiivas ankrud ja seilas läbi udu pommerlaste suunas. Bogislawi laevastik ei näinud taanlastest midagi enne, kui nad olid piisavalt lähedal, et kuulda nende sõjahüüdeid. Hirm levis pommerlaste seas ja nad üritasid minema sõuda, kuid nad olid nii lähestikku, et laevu ei saadud ümber pöörata. Mehed sattusid paanikasse ja hakkasid laevalt laevale hüppama, mis viis kaheksa neist põhja. Taanlased viskusid laevu rüüstama, kui Absalon karjus, et nad peaksid saagi jätma ja laevu jälitama. Vähesed täitsid seda ja kõigest seitsme laevaga vallutas Absalon kogu Pommeri laevastiku, vallutades 35 vaenlase laeva. Absalon saatis Bogislawi suure telgi Knudile, kes oli ikka veel Jüütimaal. Bogislawi kaotusega loobus keiser mõneks ajaks katsest Taanit valitseda.

Knud korraldas Pommerisse kaks sissetungi ja sundis 1185. aastal Bogislawi tunnistama Knudi oma lääniisandaks. Sellest ajast kuni 1972. aastani kasutasid Taani kuningad tiitlit "Vendide kuningas" (De Venders Koning) osana läbi sajandite Taani monarhide poolt valitsetud hertsogkondade, krahvkondade ja piirkondade pikast loendist. Knud juhtis 1197. aastal isiklikult ristisõda paganlike eestlaste vastu.

Knudi noorem vend Valdemar, Lõuna-Jüütimaa hertsog, oli vaid 12-aastane, kui tema isa suri ja Schleswigi piiskop Valdemar (1158-1236) kuni Valdemari täisikka jõudmiseni regendiks määrati. Piiskop Valdemar oli ambitsioonikas ja hakkas koguma saksa aadli toetust kuninga vastu. Maskeerides oma huvid noore Valdemari omadeks, kavatses piiskop Valdemar koos Holsteini krahvi Adolf III-ga (1160–1225) kuningas Knudi troonilt tõugata ja ennast kuningaks tõsta. Kui Valdemar valiti Lundi peapiiskopiks, rääkis ta oma plaanidest avalikult. Noor hertsog Valdemar palus 1192. aastal piiskop Valdemariga Åbenrås kohtuda. Kui võimas piiskop saabus, käskis noor Valdemar oma meestel piiskop vahistada ja saata ta järgmiseks 13 aastaks ahelais Søborgi torni Põhja-Sjællandis. 1199. aastal üritas krahv Adolf Valdemarile Lõuna-Taanis opositsiooni tekitada, nii ründas noor hertsog Adolfi uut kindlust Rendsburgis. Valdemar alistas Adolfi armee 1201. aastal Stellau lahingus ja vahistas krahvi, kes veetis järgmised kolm aastat Søborgi tornis koos peapiiskopiga. Et end vabaks osta, andis krahv kõik oma maad Elbest põhja pool 1203. aastal hertsog Valdemarile üle.

Järglus[muuda | muuda lähteteksti]

Knudi sõber ja peamine nõuandja piiskop Absalon suri 21. märtsil 1201. Ta on olnud üks kõige tähtsamaid tegelasi kogu Taani ajaloos. Kuningas Knud VI ajal oli Absalon peamine niiditõmbaja Taani poliitikas. Absalon maeti oma isa kõrvale Sorø kirikusse. Tema epitaafilt võib lugeda "hea ja vapper mees". Vaid aasta hiljem, 12. novembril 1202 suri Knud ootamatult 40-aastasena.

1177. aastal abiellus Knud Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi tütre Gertrudiga (u.1155–1197). Naine oli 1166. aastal abiellunud Švaabimaa hertsogi Friedrich IV-ga ja 1167. aastal leseks jäänud. Knud ja Gertrud ei saanud abielu jooksul lapsi. Kuningas Knudile järgnes tema noorem vend Valdemar II (1170–1241), kes valitses aastatel 1202–1241.

Eelnev:
Valdemar I
Taani kuningas
1182–1202
Järgnev:
Valdemar II