Sven-Erik Olsson

Allikas: Vikipeedia
Sven-Erik Olsson
Sündinud 7. juuli, 1923
Pärnu, Eesti
Surnud 7. märts, 1985
Arosa, Šveits
Teenistus Relva-SS 1939-1945
Auaste Oberscharführer
Sõjad/lahingud Normandia lahing 1944
Cottbusi lahing 1945
Autasud II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Saksa Rist kullas
Must haavatumärk
Hõbedane jalaväerünnakmärk
Pronksist Lähivõitluse naast

Sven-Erik Olsson (7. juuli 1923 Pärnu7. märts 1985 Arosa, Šveits) oli eesti-rootsi perekonnas sündinud Saksamaa sõjaväelane.

1930. aastal läks Pärnus kooli, kuulus baltisaksa noorteorganisatsiooni.

1939. aastal astus vabatahtlikult Relva-SS-i.

1. mail 1941 ülendati Sturmmanniks ja 1. juunil 1941 Unterführeranwärteriks. 1. septembril 1942 ülendati Unterscharführeriks. 1943. a. algul oli ta raadiojaama juht ja teda autasustati hõbedase Jalaväerünnakmärgiga. 1. mail 1944 anti Olssonile Oberscharführeri auaste. Augustis 1944 sai Falais' kotist väljamurdmisel haavata. Pärast paranemist naasis ta 10. SS-Soomusdiviis Frundsbergi juurde, autasustatud Raudristi 2. ja 1. klassiga, pronksist Lähivõitluse naastuga ja musta Haavatumärgiga. 1945. a. kevadel võitles Pommeris. 20. aprillil 1945 autasustas Brigadeführer Heinz Harmel teda Saksa Ristiga kullas.

Pärast sõja lõppu õnnestus Olssonil jõuda lääneliitlasteni ja end neile vangi anda.

1947. aastal asus ta elama Rootsi ja abiellus seal Danzigist küüditatud sakslannaga. Töötas Stockholmis arvutispetsialistina.

Olsson suri Šveitsis Arosas südamelihase infarkti tõttu.