Suur Hiina näljahäda
Suur Hiina näljahäda (hiina keeles: 三年困难时期 Sān nián kùnnán shíqí; ehk 'kolm aastat raskusi') oli enamasti inimtegevusest tingitud näljahäda Hiina Rahvavabariigis aastatel 1959-1961 (Mõnede teadlaste arvates ka 1958 ja 1962 aastad).[1] [2]Seda peetakse üheks kõige suurimaks näljahädaks inimkonna ajaloos, mille hinnanguline hukkunute arv ulatub kümnetesse miljonitesse (15 kuni 55 miljonit). Kõige rohkem said kannatada Kesk-Hiina provintsid, eriti Sichuan,kus näljahäda tõttu suri ligikaudu 10 miljonit inimest.[3]
Hukkunute arv[muuda | muuda lähteteksti]
Näljahädaga seotud liigset suremust on hinnanud endised Hiina Kommunistliku Partei ametnikud ja rahvusvahelised eksperdid, kusjuures enamik neist hinnangutest jääb 15-55 miljoni surmasaanute vahele. Ajaloolane Mobo Gao väidab, et kommunismivastased kirjanikud eelistavad tõsta hukkunute arvu nii kõrgele kui võimalik, samas kui Hiina revolutsiooni pooldajad eelistavad seda arvu võimalikult madalaks pidada.[4]
Näljahäda põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Peamised näljahäda põhjustanud tegurid olid Hiina Kommunistliku Partei esimehe Mao Zedongi algatatud Suur Hüpe, Saja õie kampaania tõttu alanud Parempoolsusevastane kampaania, Nelja katku kampaania, majanduse halb juhtimine ning loodusõnnetused.[5]
Parempoolsusevastane kampaania[muuda | muuda lähteteksti]
Kampaania algatati peale saia õie kampaaniat, kus rahvast julgustati avalikult probleemidest rääkima, valitsuse kritiseerimisel tõi Mao Zedong aga ettekäände, et parteis ja ühiskonnas on elemente, mis ohustavad Hiina Kommunistlikku Parteid. Kampaaniat iseloomustas rida kõnesid ja artikleid, mis julgustasid inimesi rääkima oletatavate parempoolsete elementide vastu ja kritiseerima neid, keda peeti parteile ebalojaalseks. Kampaania oli äärmiselt lõhestav ja avaldas Hiina ühiskonnale suurt mõju. Kümned tuhanded inimesed puhastati parteist, valitsusest ja muudest institutsioonidest ning palju rohkem kritiseeriti ja alandati avalikult. Neid, keda süüdistati parempoolsuses, saadeti sageli töölaagritesse, kus nad olid sunnitud tegema rasket füüsilist tööd. Selle kampaania tõttu ei julgenud inimesed ka hiljem valitsuse juhtimist kritiseerida, sest muidu oleksid nad parempoolseteks tembeldatud.[6]
Suur Hüpe[muuda | muuda lähteteksti]
1958-1962. aastal läbi viidud Suure Hüppe kampaania pidi paari aastaga muutma Hiina agraarühiskonnast industriaalseks riigiks, kasutades selleks Hiina suurt rahvaarvu. Selle tõttu kollektiviseeritakse Hiina maapiirkonnad, ning organiseeritakse need kommuunideks, kaotatakse eraomand, mille tulemusena langeb tootlus. 1957. aastaks viidi Hiina maapiirkondades kollektiviseerimine täielikult lõpule. Naised vabanesid kodustest ülesannetest, enam ei pidanud ühissööklate tõttu söögitegemise pärast muretsema. Tekkis eufooria, mis pani mõtlema, et rasked ajad on möödas. Kommuunidele anti tootmiskvoodid, mida pidi kindla aja jooksul täitma, surve ning eelnevalt toimunud parempoolsusevastase kampaania tõttu aga paisutati arvud üles, mistõttu jäi riigile mulje, et neil on toidust ülejäägid, tegelikult tootmine hoopis vähenes. Seepärast suurendati ka makse, mistõttu pidid mõned regioonid terve oma saagi riigile ära andma, jätmata midagi tagavaraks. Samal ajal kaasati miljoneid talupoegi ka suurejoonelistesse niisutusprojektidesse, jättes seeläbi põllud ainult naiste ja laste hooldada, mistõttu jäid osad põllud sööti. Lisaks sellele pidid talupojad enda tagaõue ehitama mudast terasesulatusahje, et toita Hiina kasvavat terasevajadust. Suurem osa terasest aga oli nii madala kvaliteediga,et seda ei saanud kasutada.[7][8]
Suure Hüppe alguses alustati ka nelja katku kampaaniaga, mille eesmärgiks oli hävitada rotte, sääski, varblasi ja kärbseid, sest usuti, et need loomad levitavad haigusi ning kahjustavad põllukultuure. Varblased aga olid põllumajandusele kasulikud, sest nad tarbisid suures kogused putukaid ja kahjureid, mis saaki kahjustasid, nende hävitamisega kasvas saaki söövate putukate ja kahjurite arv tohutult, rikkudes ökoloogilist tasakaalu.[9]
Looduskatastroofid[muuda | muuda lähteteksti]
Üks olulisemaid looduskatastroofe näljahäda ajal oli laialt levinud põud, mis mõjutas paljusid Hiina piirkondi aastatel 1958–1961. Põud oli eriti ränk Põhja-Hiina tasandikul, mis on suur põllumajanduspiirkond, tootes suure osa riigi toodangust. Põua tagajärjel viljasaak ebaõnnestus ja toidupuudus muutus veelgi teravamaks. Lisaks põuale süvendasid näljahäda ka üleujutused ja muud ilmastikuga seotud sündmused. Näiteks põhjustasid 1959. aasta suvel tugevad vihmasajud mitmel pool Hiinas üleujutusi, mis põhjustasid saagikahjustusi ja toidupuudust. Üleujutus oli eriti tõsine Jangtse jõe vesikonnas, mis on teine suur põllumajanduspiirkond. Teised looduskatastroofid näljahäda ajal hõlmasid kahjurite arvu massilist suurenemist, nagu jaaniussiparved, mis hävitasid põllukultuure ja suurendasid toidupuudust veelgi. Mõnes piirkonnas aitasid kriisile kaasa ka haiguspuhangud, kuna alatoidetud ja nõrgenenud elanikkond oli haigustele vastuvõtlikum.[10]
Inimeste elu näljahäda ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Toidupuudus oli näljahäda ajal suur probleem, kuna paljudes piirkondades valitses tõsine toidunormide reguleerimine ja isegi täielik nälg. Inimesed olid sunnitud elama vähese teravilja ja muude põhitoiduainetega ning neil oli vähe juurdepääs lihale, köögiviljadele või muudele toitallikatele. Mõnel juhul olid inimesed ellujäämiseks sunnitud sööma puukoori, lehti, inimliha ja isegi mulda. Näljahäda põhjustas ka sotsiaalsete normide ja kogukonna struktuuride lagunemise, kus inimesed osalesid vägivallaaktides, et hankida toitu ja ressursse. Mõned varastasid, teised aga osalesid mustal turul. Näljahäda psühholoogiline kahju oli suur, paljud inimesed kannatasid depressiooni, ärevuse ja muude vaimse tervise probleemide all, hirm ja ebakindlus toidu ja ressursside kättesaadavuse ümber oli pidev. Näljahäda avaldas sügavat mõju ka Hiina sotsiaalsele struktuurile, kuna paljud pered läksid lahku või olid sunnitud toidu ja ellujäämise otsimiseks ümber asuma.[11]
Näljahäda lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Seitsme tuhande kaadri konverents[muuda | muuda lähteteksti]
1962. aasta jaanuaris tulid 7000 partei ametnikku Pekingisse kokku, et arutada Suurest Hüppest ning riigis valitsenud katastroofilisest olukorrast. Toimunud konverentsil pakkus Liu Shaoqi välja, et katastroof oli tingitud 30% looduskatastroofidest ning 70% inimtekkelistest põhjustest, ning et Suur Hüpe oli hoopiski üks suur tagasilangus. Maod ei julgenud aga keegi kritiseerida, selle asemel lasti mõnel provintsijuhil ja põllumajandustegelasel pidada kõnesid, milles need vastutuse enda peale võtaksid. Sellele vaatamata pidi Mao esinema 7000 osavõtja ees enesekriitilise kõnega, kus ta võttis osa vastutusest enda peale, samuti oli ta sunnitud oma poliitikat muutma.[12]
Näljahäda tulemused[muuda | muuda lähteteksti]
Suurel Hiina näljahädal oli Hiina elanikkonnale laastav mõju. Miljonid inimesed surid nälja, haiguste ja alatoitumise tõttu. Näljahädal olid ka pikaajalised sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed, kuna see tõi kaasa sotsiaalsete normide ja traditsiooniliste väärtuste lagunemise.Tööstus- ja põllumajandustootmise tase enne 1958. aastat taastub alles 1964. aastal. Paljud inimesed olid sunnitud oma kodud maha jätma ja toitu otsima rändama, mis tõi kaasa sotsiaalse ebastabiilsuse ning perekondlike ja kogukonnasidemete katkemise.[13]
Peale näljahäda viidi poliitikas peamiselt Liu Shaoqi, Chen Yuni ja Deng Xiaopingiga suuri muudatusi, näiteks kahandati välismaale saadetavat abi, investeeriti senisest rohkem põllumajandusse ning rehabiliteeriti vähemalt 10 miljonit ''parempoolset'', keda peale 1957. aastat süüdi mõisteti. Mao Zedong aga taandus poliitikast.
Tänu seitsme tuhande kaadri konverentsile hakkas aga Mao plaanima suurt puhastust partei tuumikus, et asendada neid uue ametnikkonna vastu, kes temale rohkem ustavad oleksid. Seda puhastust tuntakse Kultuurirevolutsiooni nime all.[14]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "关于建国以来党的若干历史问题的决议". www.gov.cn. Vaadatud 8. mail 2023.
- ↑ Jisheng, Yang (30. oktoober 2012). Tombstone: The Great Chinese Famine, 1958-1962 (inglise). Macmillan. ISBN 978-0-374-27793-2.
- ↑ Jisheng, Yang (2012). Tombstone: The Great Chinese Famine, 1958-1962 (inglise). Hong Kong: Farrar,Straus and Giroux. Lk 245–246.
- ↑ Gao, Mobo (2018). Constructing China: Clashing Views of the People’s Republic. Pluto Press. ISBN 978-0-7453-9981-2.
- ↑ Xun, Zhou (2012). Forgotten Voices of Mao's Great Famine, 1958-1962: An Oral History (inglise). Yale University Press. Lk 6–8.
- ↑ Dikötter, Frank (2010). Mao's Great Famine. Hong Kong: Walker Publishing Company. Lk 8–9.
- ↑ "China's Great Leap Forward". Association for Asian Studies (Ameerika inglise). Vaadatud 8. mail 2023.
- ↑ Xun, Zhou. Forgotten Voices Of Mao's Great Famine, 1958-1962; An Oral History (inglise). London. Lk 1–3.
- ↑ Dikötter, Frank (2010). Mao's Great Famine (inglise). Hong Kong: Walker Publishing Company. Lk 187–188.
- ↑ Dikötter, Frank (2010). Mao's Great Famine (inglise). Hong Kong: Walker Publishing Company. Lk 175–184.
- ↑ Dikötter, Frank (2010). Mao's Great Famine (inglise). Hong Kong: Walker Publishing Company. Lk 191–200.
- ↑ Chang, Jung; Halliday, Jon (2009). Esimees Mao: rääkimata lugu. Tallinn: Varrak. Lk 471–473.
- ↑ Jisheng, Yang (2012). Tombstone: The Great Chinese Famine, 1958-1962 (inglise). Hong Kong: Farrar, Straus and Giroux. Lk 486–490.
- ↑ Jung, Chang; Halliday, Jon (2009). Esimees Mao: Rääkimata lugu. Varrak. Lk 470–472.