Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on Eesti sporditeemaline muuseum Tartu vanalinnas, aadressil Rüütli 15. Tegemist on Baltimaade suurima ja nüüdisaegseima spordimuuseumiga.[1]
Muuseum kogub, säilitab, uurib, vahendab ja eksponeerib Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaseid materjale hariduslikel, teaduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel. Muuseum tegutseb avatud elamuskeskusena, kus korraldatakse näitusi, konverentse, seminare ja muid üritusi ning antakse välja trükiseid.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Mõte rajada Eestis spordiasjade muuseum sündis 20. sajandi alguses. 1913. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud Kalevi seltsi liikmed. Tolle aja kohta oli tegemist uuendusliku ideega, sest iseseisvalt tegutsevaid spordimuuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki. 1920. aastatel võeti muuseumi loomise plaan ka Eesti Spordi Keskliidu põhikirjaliste tegevuste hulka. Spordiajalooliste materjalide kogumine keskliidu juurde sai endise elukutselise maadleja Tõnu Võimula südameasjaks.[2]
Muuseumi loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Teist maailmasõda pärandas Tõnu Võimula nii idee kui ka enda kogutud materjalid toona Tartu Riiklikus Ülikoolis spordiajalugu õpetanud Johannes Laidverele. Mitme entusiasti ühiste pingutuse tulemusena moodustati 1962. aastal spordimuuseumi asutamise toimkond, mida juhtis Eesti Põllumajanduse Akadeemia kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiik.
Toimkond tegutses mõjusalt ja juba 28. jaanuaril 1963. aastal kinnitas Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Just seetõttu peetaksegi 28. jaanuari Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi sünnipäevaks. Ühiskondlikel alustel tegutsenud muuseumi direktoriks sai Aksel Tiik.[2]
Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum[muuda | muuda lähteteksti]
Sammhaaval sai ühiskondliku muuseumi inimestele selgeks, et nende entusiasmist muuseumi arengu tagamiseks ei piisa ja nii võeti suund riikliku muuseumi loomisele. 1. juulil 1967 asutati lõpuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega Eesti NSV Kultuuriministeeriumile allunud Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum, mille esimeseks direktoriks sai spordimuuseumi sünnile kaasa aidanud spordiajaloolane Olaf Langsepp.[2]
Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist
1990. aastate teises pooles täienesid spordimuuseumi kogud hoogsalt, mistõttu hakkas senine kodupaik Tartu Pauluse kiriku tiibhoones väikeseks jääma. Uue asukoha otsingul langes valik Rüütli tänaval asuvale kunagise Tartu postimaja hoonele, mis vajas kapitaalremonti. Poolteist aastat kulus arheoloogilistele väljakaevamistele ja vundamendi toestamisele, seejärel said uue sisu ka hoone vanad müürid. Maja sai raudbetoonvahelaed ja mansardkorruse, lisaks kaevati keldris välja ja konserveeriti keskaegsed müürijäänused. Hoone kogupind suurenes 2200 ruutmeetrini. Ehitustööd lõppesid 2001. aasta suvel. Sama aasta 1. augustil oli kogu muuseum kolinud uude asupaika. 1. oktoobril 2001 avati maja ka külastajatele.
9. aprillil 2001. aastal lahkus muuseumi direktori kohalt 30 aastat ametis olnud Enn Mainla. Uueks direktoriks sai varasem Tartu spordijuht Mati Tolmoff.[2]
2015. aasta novembris tegi kultuuriministeerium Eesti Olümpiakomiteele ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. Sihtasutuse asutamislepingu allkirjastasid 14. aprillil 2016. aastal toonane kultuuriminister Indrek Saar ja Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli. 2016. aastast on sihtasutuse direktor Siim Randoja.[2]
Tänapäev spordimuuseumis[muuda | muuda lähteteksti]
Püsinäitus „Eesti spordi lugu”[muuda | muuda lähteteksti]
2020. aasta suvel alustati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ulatusliku uuenduskuuriga. Ehitus- ja arendustöödega said uue ilme püsinäitus ja ruumid. 23. oktoobril 2020. aastal avatud püsiekspositsiooni läbiv teema on "Eesti spordi lugu”, kus kajastatakse Eesti sportlaste kõrghetki ja madalpunkte läbi aastakümnete. Külastajatele pakuvad mitmekülgseid tegevusi kaasakiskuvad atraktsioonid, nagu näiteks rallisimulaator või reaktsioonisein. Silmailu ja teadmisi leiab rikkalikelt infoseintelt ja vitriinidest, kus paiknevad eri ajastute medalid, sh olümpiaatleetide omad, ja karikad.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on Baltimaade suurim ja kaasaegseim spordimuuseum. Spordimuuseumi näol on tegemist atraktiivse elamusmuuseumiga, kus kõikidel spordisõpradel on võimalus ka ise käed külge panna ja end võitjana tunda. Spordimuuseum pakub põnevaid spordiloolisi elamusi nii peredele, gruppidele kui ka üksikkülastajatele. [3]
Suuremad ajutised näitused pärast muuseumi uuendust[muuda | muuda lähteteksti]
2024. aasta kogunäitus "Spordi suurKUJUD". Spordi suurKUJUDe väljapaneku peamiseks ajendiks on soov näidata väikest osa spordimuuseumi skulptuurikogust, mis igapäevaselt on külastajate eest hoidlas varjul ja vajab aeg-ajalt hädasti väikest tuulutust ning ajutist tähesära. Kui teie hulgas on ehk neid, kelle huulile kerkib küsimus: „Kas spordimuuseumis on skulptuure?“, siis jah! – meie väiksemate kogude hulka kuuluv kunstikogu kätkeb endas maale, skulptuure, pisiplastikat ja muid kujutava kunsti vorme.
Näha saab Ants Antsoni pronksist portreed (Aleksander Kaasik), Joann Lõssovi (August Vomm), Kristjan Palusalu (Vambola Mets), Aavo Pikkuusi (Aime Jürjo) ja mitmeid teisi skulptuure.[4]
2023. aasta fotonäitus "Igihaljad. Eesti Spordi-ja Olümpiamuuseumi 60. sünnipäeva ning EOK 100. sünnipäeva puhul valmis fotonäitus „Igihaljad“. Näitus tutvustab Eesti erinevate ajastute ja erineva sisuga spordialade tippsportlaste karjääri jooksul võidetud õisi.
Vaatajate ette on toodud olümpiavõitjate Erki Noole, Gerd Kanteri, Irina Embrichi, Kristina Šmigun-Vähi, olümpiamedalistide Aleksei Budõlini, Kelly Sildaru, Tõnu Endreksoni, paralümpiavõitja Marge Kõrkjase, ujuja Eneli Jefimova, jalgpalluri Joel Lindpere, korvpallur Merike Andersoni ja kulturist Ott Kiivikase medalikimbud.
Sportlaste kimbud pildistas üles fotograaf Roman „Vanaisa” Neimann.[5]
2023. aasta juubelinäitus „Spordimuuseum asjade keeles”. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum tähistas 28. jaanuaril 2023 oma 60. sünnipäeva, mille raames avanes ka juubelinäitus „Spordimuuseum asjade keeles”. Näitus tõi huvilisteni spordimuuseumi loo läbi esemete. Uus lisavaatenurk lasi mitte üksnes tutvuda mitmete märgiliste asjadega, vaid avab nende tausta ning tõstatab aruteluks erinevaid teemasid.
Vanim ese, mida eksponeeriti, pärines 19. sajandist, noorimal oli vanust ehk napilt aasta. Näitust külastades sai läbida spordimuuseumi senise eluraja ning uudistada vahvaid fotosid, mis pärit sellelt teekonnalt.[6]
2022. aasta ekstreemspordi teemaline näitus „X-FAKTOR”. Ekstreemspordiks võib nimetada kõiki alasid, mille harrastamiseks on vaja vaat et inimvõimete piire kompavaid olusid ning natuke suuremat julgust ja osavust: alates tänavaspordialadest nagu rulasõit ja parkuur kuni vigursuusatamise ja langevarjuhüpeteni. Spordimuuseumi näitusel „X-FAKTOR” sai ülevaate ekstreemspordist üldiselt ning ka sellest, kuidas erinevad alad Eestiga seotud on. Näitus oli avatud 2024. aasta kevadeni. [7]
2022. aasta Eriline kirjavara näitus „Raamat loeb”. Näituselt võis leida nii 19. sajandist pärit spordiraamatuid kui ka trükiseid, mis on antud auhinnaks sportlastele või kuulunud Eesti spordiajaloos tähtsat rolli mänginud sporditegelastele. Tutvuda sai näiteks 1905. aastast pärineva muuseumikogu vanima spordientsüklopeediaga ja Stalini preemiaga hinnatud raamatutega, mis sportlastele auhindadena kingiti. Samuti oli näitusel suur kogus märgilisi autogramme. Näitus andis võimaluse tutvuda spordimuuseumi raamatukogu põnevaimate teostega. [8]
2022. aasta Eriväljapanek „Vaderi varandus”. Vader on profijalgrattur Rein Taaramäe hüüdnimi. Varandus polnud aga tavakohane küütlev väärismetallist auhinnakollektsioon, vaid ainulaadne kogum asjadest, mis ühel või teisel moel on seotud Vaderi spordikarjääri tipphetkedega.[9]
2022. aasta Gunnar Vaidla spordimaastikud. 1947–1953 – Fotograaf Gunnar Vaidla tegi aastakümneid tänuväärset tööd spordielu dokumenteerimisel kõikjal üle Eesti, olles ikka sündmuste tulipunktis – nii vihmas kui ka päikeses, nii suvel kui ka talvel, nii soojas toas kui ka külmas metsas.
Käesoleval näitusel vaadeldi tema jäädvustusi keerukatest sõjajärgsetest aastatest 1947–1953, mis keskendusid eeskätt sporditegemise praktilisele küljele.[10]
2021. aasta näitus „Eesti Euroopa parimate vastu”. 2021. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste avapäeval, 11. juunil avati uksed ka uhiuuele jalgpalliteemalisele näitusele, mis keskendus Eesti vastasseisudele tolle aasta EM-il osalejatega. Koostöös mitmete kollektsionääride ning Eesti Jalgpalli Liidu esindajatega hangiti näitusele 24 väärika minevikuga mängusärki, mis kuulusid EM-il osalevatele meeskondadele.[11]
2021. aasta „Maskid ette!”. Kui arvestada praegust tervislikku olukorda maailmas, siis oli spordimuuseumi teaduritel ning kuraatoritel patt jätta antud teema käsitlemata. Ometi ei olnud ajutise näituse eesmärgiks kajastada koroonaviirusega kaasnenud maskihullust, vaid hoopiski konkreetseid näokatteid, mis kaitsevad sportlasi nende igapäevatöös. Taolisi alasid, kus üheks oluliseks elemendiks on mask, kogunes ligi kolmkümmend tükki.[12]
2021. aasta Fotonäitus „Tokyo 2020 pildis”. Nii nagu iga spordisündmus, pakkusid ka 2020. aasta Tokyos toimunud XXXII suveolümpiamängud kõikidele spordisõpradele kuhjaga emotsioone – nii eredamaid kui ka veidi kahvatumaid. Maailmas valitseva pandeemia tõttu aasta võrra edasi lükatud suurvõistluse 17 päeva jooksul oli võistlustules 34 Eesti sportlast 14 erinevalt spordialalt, kes kõik on nüüd osake 2021. aasta suvel kirjutatud spordiloost ja kelle saavutusi saab edaspidi meenutada sportlaste endi sõnavõttude, videopildi ja fotomaterjali abil.[13]
2020. aasta Vahepala: Meeletu sport!. 2020. aastal avati spordimuuseumis võimalus mängida pimedas ruumis ping-pongi ultraviolettvalgusega.[14]
2019. aasta Ajaloonäitus „Tartu põleb!”. Kas teadsid, et 1775. aasta suur Tartu linna põleng sai alguse tänase spordimuuseumi asukoha kõrvalkrundilt? Õnnetuse põhjuseid pole siiani teada saadud, aga mitmete spekulatsioonide kohaselt süttisid leegid hooletust suitsetamisest või viina destilleerimisest. Enda loo räägivad ajaloolised müürid, mille sünniaeg ulatub tagasi lausa keskaega.[15]
Eesti Spordi Kuulsuste Hall[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi juurde kuuluv Eesti Spordi Kuulsuste Hall austab ja tõstab esile Eesti spordi läbi aegade mõjukamaid sportlaseid / spordi mõjutajaid. Spordikogukonna poolt kauaoodatud kuulsuste hall avati koos muuseumi püsiekspositsiooniga „Eesti Spordi Lugu” ja selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvamat sportlast ja sporditegelast. 2022. aastaks on Eesti Spordi Kuulsuste Hallis 42 sportlast ja 12 spordimõjutajat. Alates 2021. aasta märtsist on koostöös Postimehe sporditoimetusega[16] ilmunud sisukas kirjatöö igast kuulsuste halli liikmest. Spordimuuseumi teaduri, Kalle Voolaidi, kuraatori Rait Männiku ja kogude projektijuhi Karl Kase sulest ilmunud artiklid teevad asjaliku ülevaate sportlase või spordimõjutaja elust ning tema karjäärist. Täpsemalt nende kohta saab lugeda spordimuuseumi kodulehelt.[17]
Olulisi daatumeid muuseumi ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
- 1963 – loodi Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum (küll teise nimega)
- 1967 – asutati Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum
- 1969 – esimene näitus väljaspool oma maja – 1971
- 1971 – avati esimene püsinäitus "Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost"
- 1975 – kogud ületasid 10 000 museaali piiri[18]
- 1977 – algas esimene spordiajaloolise teatmematerjali kogumise võistlus
- 1978 – toimus spordimuuseumi esimene konverents
- 1987 – avati teine püsinäitus "Kehakultuur ja sport Eestis"
- 1989 – loodi Eesti Spordiajaloo Selts
- 1993 – kogud ületasid 50 000 museaali piiri
- 1995 – Tartu Pauluse kiriku tiibhoone tagastati kogudusele
- 1996 – muuseumile anti üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15
- 2001 – koliti uude majja
- 2001 – muuseum sai veebilehe www.spordimuuseum.ee
- 2002 – kogud ületasid 100 000 museaali piiri
- 2004 – avati kolmas püsinäitus "Hortus Athleticus"
- 2006 – Eesti Spordimuuseumist sai rahvusvahelise olümpiamuuseumide koostöövõrgustiku OMN asutajaliige
- 2010 – Eesti Spordimuuseum liitus rahvusvahelise spordiarhiivide võrgustikuga ICA/SPO
- 2011 – uksed avas Eesti Spordimuuseumi esimene filiaal – Otepää Talispordimuuseum
- 2012 – ilmavalgust nägi ajakirja Sport & Muuseum esimene number
- 2013 – Eesti Spordimuuseum tähistas 50. sünnipäeva
- 2016 – Eesti riik ja Eesti Olümpiakomitee asutasid sihtasutuse Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
- 2016 – Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum sai uue visuaalse identiteedi
- 2017 – elamusnäitus pallimängudest "Kõik mängu!"
- 2020 – juunist oktoobrini tehti muuseumis põhjalik remont, muu hulgas sai muuseum järjekordse modernse visuaalse identiteedi
- 2020 – 23. oktoobril taasavatud muuseumis avati uus püsinäitus "Eesti spordi lugu", mida täiustavad atraktsioonid, ajaloolised museaalid ja harivad infotahvlid
- 2022 – elamusnäitus Eesti ekstreemspordist "X-FAKTOR"
- 2023 – Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum tähistas 60. sünnipäeva
Kogud[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis kogutakse ja säilitatakse esmajoones Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialast materjali. Juba ühiskondliku muuseumi päevil alanud tegevus on edenenud ja arenenud edukalt ning tänapäeval on suur osa kogudest kantud ka Eesti Muuseumide Infosüsteemi[19], mis muudab need huvilistele hästi leitavaks.
Muuseumi kogu koosneb 18 alakogust. 1. jaanuaril 2014 oli Eesti Spordimuuseumis arvel 137 983 spordiajaloolist museaali. Suurimad alakogud olid fotokogu (34,6% museaalide üldarvust kuulus sinna) ja medalikogu (21,2%), väikseim filmi- ja videokogu (0,06%).
Muuseumis paikneb ka Eesti suurim spordiraamatukogu, mis sisaldab ligi 25 000 sporditeemalist trükist. Lisaks on raamatukogus võimalik tutvuda spordimuuseumi arhiivkogus leiduvate käsikirjade, diplomite ja mitmesuguste dokumentidega.[20]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Spordimuuseum". esom.ee. 2020. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Muuseumi lugu". esom.ee. 2020. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Püsinäitus "Eesti Spordi Lugu"". esom.ee. Aprill 2020. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Kogunäitus „Spordi suurKUJUD"". spordimuuseum.ee. Veebruar 2024. Vaadatud 11.03.2024.
- ↑ "[LÕPPENUD] Fotonäitus „Igihaljad"". spordimuuseum.ee. 2023. Vaadatud 11. märts 2024.
- ↑ "Juubelinäitus „Spordimuuseum asjade keeles"". esom.ee. Jaanuar 2023. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Ekstreemspordinäitus "X-FAKTOR"". esom.ee. Märts 2022. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "[LÕPPENUD] Eriline kirjavara näitus „Raamat loeb"". esom.ee. 12.12.2022. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "[LÕPPENUD] Eriväljapanek „Vaderi varandus"". esom.ee. Oktoober 2022. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "[LÕPPENUD] Gunnar Vaidla spordimaastikud. 1947-1953". esom.ee. September 2022. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "[LÕPPENUD] Jalpalliteemaline näitus "Eesti Euroopa parimate vastu"". esom.ee. Juuni 2021. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "[LÕPPENUD] Ajakajaline näitus "Maskid ette!"". esom.ee. September 2021. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Fotonäitus "Tokyo 2020 pildis"". esom.ee. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "[LÕPPENUD] Vahepala: Meeletu sport!". esom.ee. Oktoober 2020. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Ajaloonäitus "Tartu põleb!"". esom.ee. Jaanuar 2019. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Postimehe sporditoimetus". Postimees Online. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Eesti Spordi Kuulsuste Hall". esom.ee. Juuni 2022. Vaadatud 01.03.2023.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2014. Vaadatud 9. juulil 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.muis.ee
- ↑ "Raamatukogu". esom.ee. 2020. Vaadatud 01.03.2023.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Eesti Spordimuuseum 40" (koostaja Kalle Voolaid, toimetajad Kalle Voolaid ja Anu Sillastu) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2003
- "Sport & Muuseum: Eesti Spordimuuseumi perioodiline väljaanne" (peatoimetaja Kalle Voolaid) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2013
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]