Sotsiaalepistemoloogia
Sotsiaalepistemoloogia on epistemoloogia haru, mis uurib seda, kuidas kollektiivide uskumused on õigustatud, ratsionaalsed või teadmist moodustavad, ja teiste inimeste mõju indiviidi otsustele, mida uskuda.[1]
Tänapäeva sotsiaalepistemoloogia tekkele eelnes postmodernismi, sotsiaalkonstruktivismi ning sotsiaalsetele teaduse ja tehnika uuringute nime all tuntud mõttesuund, mis püüdis õõnestada tõe, ratsionaalsuse, usaldatavuse ja objektiivsuse mõistet, ohustades epistemoloogiat. See, mida peetakse tõeseks või objektiivseks, on selle lähenemise järgi suuresti sotsiaalsete praktikate saadus. Selle mõttesuuna juhtide seas olid Michel Foucault, Thomas Kuhn, Bruno Latour, Barry Barnes, David Bloor, Steven Shapin ja Richard Rorty. Need mõtted veensid väga väheseid epistemolooge. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses hakkasid epistemoloogid ja teadusfilosoofid eesotsas Alvin Goldmani ja Philip Kitcheriga kirjeldama vastust, mis küll tunnistab sotsiaalsete tegurite tähtsust, kuid jätab episteemilised standardid paika. Sellest saigi alguse sotsiaalepistemoloogia.[2]
Sotsiaalepistemoloogial on kolm põhilist suunda. Isikutevaheline sotsiaalepistemoloogia vaatleb, kuidas indiviid kasutab oma vaadete kujundamisel või revideerimisel teiste inimeste uskumusi või väiteid. Teine suund on kollektiivide sotsiaalepistemoloogia, mis eeldab, et teatud inimrühmadel on uskumused, ning uurib nende õigustatuse tingimusi. Kolmas suund, institutsioonide sotsiaalepistemoloogia, uurib, kuidas rühmad või institutsioonid, millel endal uskumusi pole, mõjutavad informatsiooni levimist oma liikmete vahel.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Miranda Fricker, Peter J. Graham, David Henderson, Nikolaj Pedersen 2020. Nikolaj J. L. L. Pedersen. The Routledge Handbook of Social Epistemology, Routledge.
- Alvin I. Goldman 2020. The What, Why, and How of Social Epistemology, lk 10–20.