Sophie Adlersparre

Allikas: Vikipeedia
Sophie Adlersparre
Sophie Adlersparre Idun 1892, nr 1.jpg
Sophie Adlersparre 1892. aastal
Sünniaeg 6. juuli 1823
Sünnikoht Helgerum, Västrum, Kalmari lään
Surmaaeg 27. juuni 1895 (71-aastaselt)
Surmakoht Ström, Södertälje lähedal
Rahvus rootslane
Tuntud ka kui Sophie Leijonhufvud, Esselde
Tegevusvaldkonnad Naisõiguslane, toimetaja, publitsist


Carin Sophie Adlersparre (neiupõlvenimi Leijonhufvud; 6. juuli 182327. juuni 1895) oli Rootsi publitsist ja naisõiguslane.

Koos Rosalie Olivecronaga asutas Adlersparre 1859. aastal Rootsi esimese naisteajakirja Tidskrift för hemmet (Kodu ajakiri).

1884. aastal asutas Adlersparre ühingu Fredrika Bremer Förbundet.

Perekondlik taust[muuda | muuda lähteteksti]

Adlersparre oli pärit ühest riigi suursugusemast aadliperekonnast, tema isa oli kolonelleitnant Erik Gabriel Knutsson Leijonhufvud ja ema oli Sofie Emerentia Hoppenstedt.[1] Ta sai koduse hariduse ja veetis seejärel kaks aastat kõrgklassi neidudele etiketti õpetanud pansionaatkoolis.[1]

"Hertha" debatt[muuda | muuda lähteteksti]

Adlersparre jõudis naisõigusluse juurde läbi sõbranna Rosalie Olivecrona, kes 1855. aastal tuli Ameerika Ühendriikidest tagasi Rootsi.[1] Ära oldud nelja aasta jooksul oli Olivecrona hakanud tundma huvi võrdõiguslikkuse vastu. 1856. aastal tõusis Rootsis seoses Fredrika Bremeri romaani "Hertha" ilmumisega laiaulatuslik avalik arutelu naiste juriidilise staatuse üle. Romaani ilmumise ajal olid vallalised naised seaduse jaoks võrdsustatud alaealistega ja pidid olema lähima meessoost sugulase eestkoste all. Debati tulemusel anti vallalistele naistele 1858. aastal õigus taotleda lähimast kohtust juriidilist iseseisvust. Alates 1863. aastast loeti kõik vähemalt 25-aastased vallalised naised juriidiliselt iseseisvaks.

Ajakirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tidskrift för hemmet

1859. aastal asutasid Adlersparre ja Olivecrona Skandinaavia esimese naisteajakirja Tidskrift för hemmet (Kodu ajakiri). Edukaks saanud ajakirjas käsitleti erinevaid olulisi teemasid (nt naiste haridus, juriidiline staatus ja õigus omandile). Lisaks tõsistele lugudele avaldati novelle, naljalugusid, jutuseeriaid ja populaarteaduslikke tekste. Ajakirja peamiseks eesmärgiks oli naiste hariduse edendamine. Lugejateks olid eelkõige jõukamad naised.[2] Kaastööd tegi ka Bremer. Kuni 1868. aastani jagasid Adlersparre ja Olivecrona peatoimetaja kohta, seejärel jätkas Adlersparre iseseisvalt.[1] Ajakirjanikuna kasutas ta pseudonüümi Esselde.[1] 1886. aastal asendati Tidskrift för hemmet uue väljaandega Dagny.[3] Adlersparre jätkas peatoimetajana 1888. aastani.[3] Hiljem, 1914. aastal tuli Dagny asemele tänaseni ilmuv Hertha.[4]

Naisõiguslus[muuda | muuda lähteteksti]

Adlersparre tegevus ei keskendunud naiste valimisõigusele. Tema töö peamine fookus oli naiste juurdepääs haridusele ja ametikohtadele, mis pidi andma võimaluse finantsiliseks iseseisvuseks. Adlersparre sõnumiks oli, et "naised vajavad tööd ja töö vajab naisi".[1] Tema mõtlemine oli tugevasti mõjutatud John Stuart Milli raamatust "The Subjection of Women", milles Mill kritiseeris naiste allutamist ja kutsus üles naisi ja mehi võrdselt kohtlema.[5] Samuti imponeeris Adlersparrele Erik Gustaf Geijersi mõte, et iga inimene on kordumatu ja ainulaadne ning ühiskond peaks võimaldama kõigil oma unikaalseid isikuomadusi edasi arendada.[5]

1862. aastal hakkas Adlersparre korraldama nädalavahetustel ja õhtutel toimunud kursusi, mille eesmärgiks oli anda töölisklassi tüdrukutele ametioskusi.[1]

1863. aastal asutas ta tööbüroo, kus haritud naistele vahendati kontoritööd ja tõlketööd.

1864. aastal esitas ta riigipäevale petitsiooni, et naised saaksid õppida Rootsi Kuninglikus Kunstiakadeemias meestega võrdsetel alustel. Petitsioon oli ajendatud Adlersparre tulevase nadu Sofia Adlersparre juhtumist: naistel oli tollal lubatud akadeemias õppida vaid erijuhtudel, kuid edukast kunstnikust Sofiat akadeemiasse ei võetud. Adlersparre petitsioon viis parlamendidebatini, mille tulemusel otsustati lubada naistel akadeemias õppida meestega võrdsetel alustel.

1866. aastal asutati Adlersparre osalusel Stockholmi lugemissalong (Stockholms läsesalong). Sellest sai töötavate naiste tasuta raamatukogu, mis pidi suurendama naiste juurdepääsu haridusele ja ametitele. Raamatukogud pidid võimaldama naistel ennast harida ja avardama nende maailmapilti.

Sel ajajärgul võeti vastu mitmeid tüdrukute ja naiste haridust puudutanud reforme. Bremeri "Hertha" mõjul asutati 1861. aastal Rootsi esimene naistele mõeldud kõrgem õppeasutus Högre lärarinneseminariet, kus sai õppida õpetajaks. 1866. aastal kutsus riigipäev kokku tüdrukute hariduse küsimusega tegelenud komisjoni Flickskolekommittén 1866, mis uuris teemat ja andis mitmeid soovitusi hariduse ümberkorraldamiseks. 1870. aastatel tulid otsused, mis andsid tüdrukutele juurdepääsu kesk- ja kõrgharidusele. Aastatel 1885–1887 oli Adlersparre tüdrukute haridusega tegelenud komisjoni Flickskolekommittén 1885 liige. Tegu oli esimese Rootsi riikliku komisjoniga, mille koosseisu kuulus naisliikmeid (lisaks Adlersparrele ka Hilda Caselli).[1]

Muud tegevused[muuda | muuda lähteteksti]

Adlersparre 1865. aasta paiku

Aastatel 1864–1865 osales Adlersparre Rootsi Punase Risti asutamises.[1]

1874. aastal asutas Adlersparre koos Hanna Wingega ühingu Handarbetets vänner (Käsitöö sõbrad). Ühingu eesmärgiks oli tõsta naiste käsitöö kvaliteeti ja staatust, et parandada naiste võimalusi end käsitöö tegemise abil iseseisvalt üleval pidada.[1]

Adlersparre liikus ka Rootsi kirjandusringkondades. Näiteks toetas ta rahaliselt Selma Lagerlöfi ja oli mentoriks Victoria Benedictssonile.[1] Elu viimastel aastatel töötas Adlersparre Fredrika Bremeri eluloo kallal, kuid see jäi tal pooleli.[1] Teose kirjutas valmis Adlersparre vennatütar Sigrid Leijonhufvud.[6]

Fredrika Bremer Förbundet[muuda | muuda lähteteksti]

1884. aastal asutas Adlersparre Rootsi esimese naisõiguslasi koondanud organisatsiooni Fredrika Bremer Förbundet. Adlersparre jaoks oli oluline, et võrdõiguslikkuse suunalisse tegevusse kaasataks ka mehi ja nii tegutsesid seal lisaks Ellen Friesile, Gertrud Adelborgile ja Fredrika Limnellile ka näiteks Hans Hildebrand ja Gustav Sjöberg.[1] Kuna Adlersparre uskus, et mehe juhtimisel võetakse ühingut tõsisemalt, sai Hildebrand ka ühingu esimeseks ametlikuks juhiks. Tegelikult oli ühingu de facto juhiks kuni surmani ikkagi Adlersparre. Ühingu eesmärgiks oli suurendada teadlikkust naiste teisejärgulisest seisukorrast ja anda naistele vahendeid oma olukorra parandamiseks.[5] Ühing tegutseb tänapäevani. Läbi ajaloo on üheks selle oluliseks tegevussuunaks olnud stipendiumite jagamine.[1][7]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1869. aastal abiellus ta aadlist komandör Axel Adlersparrega (1812–1879), kes oli alates 1866. aastast kuni surmani riigipäeva teise koja liige.[8] Abielludes sai Adlersparre mehe viie lapse kasuemaks. Mees suhtus naise ühiskondlikku tegevusse toetavalt.[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1895. aastal anti Adlersparrele teenete eest Rootsi kõrgeim autasu, kuninglik medal "Illis Quorum Meruere Labores".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 Sigrid Leijonhufvud. K Sophie Adlersparre (f. Leijonhuvud). Svenskt biografiskt lexikon (Vaadatud 20.03.2017)
  2. Anna Nordenstam. Äldre svenska kvinnotidskrifter. Göteborgs Universitetsbibliotek
  3. 3,0 3,1 Adlersparre, Karin Sofi. Svenskt biografiskt handlexikon
  4. Historien om Hertha. Fredrika Bremer Förbundet
  5. 5,0 5,1 5,2 Anders Johnson. Adlersparre, Sophie (1823 - 1895). Ohlin institutet
  6. Adlersparre, Karin Sophie. The History of Nordic Women's Literature
  7. Bidrag & stipendium. Fredrika Bremer Förbundet
  8. Adlersparre, Axel. Svenskt biografiskt handlexikon

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]