Rosalie Olivecrona

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rosalie Olivecrona
Rosalie Olivecrona.jpg
Sündinud 9. detsember 1823
Stockholm
Surnud 4. juuni 1898 (74-aastaselt)
Stockholm
Rahvus rootslane
Tuntud ka kui Rosalie Roos
Tegevusvaldkonnad naisõiguslane, toimetaja, publitsist, kirjanik, õpetaja

Rosalie Ulrika Olivecrona (neiupõlvenimi Roos; 9. detsember 18234. juuni 1898) oli Rootsi publitsist ja feminist. Teda peetakse Fredrika Bremeri ja Sophie Adlersparre kõrval üheks Rootsi võrdõiguslikkuse liikumise alusepanijaks.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Rosalie Roos sündis jõukas peres. Tema lapsepõlv möödus Stockholmis. Kuni 13. eluaastani õppis ta Wallinska tüdrukutekoolis, olles seega 1831–1939 tegutsenud kooli varasemate õpilaste hulgas. 1839. aastal kolis perekond Västergötlandi lääni.

1857. aastal abiellus ta riigikohtunik Knut Olivecronaga (1817–1905) ja kolis Uppsalasse. Mees oli 1854. aastal lesestunud[1] ning Rosalie Olivecronast sai abielludes mehe poja ja kolme tütre kasuema. Olivecronad said lisaks veel ühe poja ja ühe tütre.

Ameerikas[muuda | muuda lähteteksti]

1851. aastal reisis Roos Ameerika Ühendriikidesse. Üks tema sõbranna töötas Lõuna-Carolina osariigis Limestone'is asunud tüdrukutekoolis muusikaõpetajana ning kutsus ka Roosi kooli tööle. Roos jäi Ameerikasse neljaks aastaks. Alguses õpetas ta tütarlastekoolis prantsuse keelt ja muusikat, seejärel töötas guvernandina ühes Charlestonist lõunasse jäänud istanduses,[2] kus tal oli kaks õpilast (Eliza ja Anne Peronneau).

Ühendriikides oldud aja jooksul jõudis ta külastada mitmeid lõunaosariikide vaatamisväärsusi ja tagasiteel külastas ka Havannat. Nähtut kirjeldas ta kirjades, mille põhjal anti hiljem välja raamat "Resa till Amerika, 1851–55" ("Reis Ameerikasse, 1851–1855").[3]

Ameerikas elamine muutis Olivecrona arusaamist naiste rollist ja võimalustest ühiskonnas.[4]

Naisõiguslus ja ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1855. aastal naasis ta Rootsi. Seal sai ta kokku Sophie Adlersparrega (enne abiellumist Sophie Leijonhufvud) ja üheskoos hakati võitlema selle nimel, et naistel oleks õigus haridusele ja iseseisva sissetuleku teenimisele.

1856. aastal ilmus Fredrika Bremeri romaan "Hertha" ja Rootsis tõusis ulatuslik arutelu vallaliste naiste juriidilise iseseisvuse teemal. 1857. aasta kevadel ilmus ajalehes Aftonbladet Olivecrona vastus Bremeri romaanile, pealkirjaks oli "En ropande röst i öknen" ("Hüüdja hääl kõrbes").[5]

1859. aastal asutasid Olivecrona ja Adlersparre Rootsi esimese naisteajakirja Tidskrift för hemmet (Kodu ajakiri).[2] Ajakirjas ilmunud artiklid juhtisid tähelepanu naiste ebaõiglasele kohtlemisele. Eriliselt oluliseks peeti naiste hariduse küsimust.[5] 1855. aastal ilmunud luulekogu "Skogsblommor" ("Metsalilled") puhul oli Olivecrona kasutanud pseudonüümi La Straniera, ajakirja jaoks kirjutades kasutas ta pseudonüüme "St–," "––ra" ja "Felix Uxor".[2] Kuni 1868. aastani jagasid Adlersparre ja Olivecrona peatoimetaja kohta, seejärel Olivecrona lahkus toimetusest, kuid jätkas ajakirjale lugude kirjutamist.[2][1]

1857. aastal, enne ajakirja asutamist, reisisid Olivecrona, tema mees ja Adlersparre Euroopas (sh külastasid Hamburgi, Prahat, Viini, Veneetsiat, Šveitsi, Lõuna-Prantsusmaad). Hiljem kirjeldasid nad ajakirjas muuseume ja looduskauneid kohti. 1861. aastal reisis kolmik Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal, eesmärgiks oli teada saada, millises olukorras oli naisõiguslus eri riikides. Tagasi jõudes anti teada, et Prantsusmaal ja Saksamaal polnud naisküsimus kuigi oluline, kuid Inglismaal oli seisukord parem. Näiteks anti Inglismaal välja ajakirja The English Woman's Journal ning seal tegutses naiste tööhõiveküsimustele pühendunud ühing The society for promoting the employment of women.

1864. aastal osales Olivecrona Rootsi Punase Risti asutamises.[6]

Olivecrona artikkel "Felande länken mellan den arbetsgivande och arbetssökande" ("Puuduv lüli tööandja ja tööotsija vahel") aitas kaasa sellele, et 1870. aastal avati käsitööpood Bikupan ('mesipuu'), kus müüdi rahalistes raskustes naiste valmistatud kunstkäsitööd. Kümme aastat hiljem ühines pood liikumisega Sällskapet för arbetsflitens befrämjande (Tööhoolsuse edendamise selts).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]