Eestkoste

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib eraõiguse mõistest; politoloogia mõiste kohta vaata artiklit Huvikaitse

Eestkoste on piiratud teovõimega isiku õiguste ja huvide kaitse ning esindamine kohtu otsusega määratud seadusliku esindaja ja hooldaja ehk eestkostja poolt.

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestkostega, eriti eestkostega alaealise üle seotut reguleerib perekonnaseadus.

Kohalik omavalitsus eestkostjana[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku omavalitsuse eestkoste taust[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku omavalitsuse roll eestkostjana tuleneb ajaloolisest traditsioonist. Hoolekannet vajavatele isikutele on selle esmaseks tagajaks perekond, selle puudumisel külakogukond. Eesti- ja Liivimaal vallakogukondade tekkel oli esmaseks ülesandeks nimelt vaeste, vigaste ja nõdramõistuslike eest hoolt kanda. Taolise kohustuse jätkamine tänapäeval on eelkõige lähimusprintsiibi rakendamisest tulenev. Eesti õiguses on füüsilisest isikust eestkostja puudumisel reeglina pandud kohustus kohaliku omavalitsuse kanda.

Kohaliku omavalitsuse määramine eestkostjaks[muuda | muuda lähteteksti]

Alaealise eestkoste[muuda | muuda lähteteksti]

Alaealisele määratakse eestkostja, kui vanemad ei ole elus või on teadmata ning, kui neilt on varem eestkosteõigus ära võetud. Kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse valla- või linnavalitsus eestkostjaks. Eelistatuks peetakse omavalitsust, millega lapsel on kasvamise ja elamisega tihedaim side või asub tema vara. Arvesse võetakse ka rahvastikuregistrijärgset elukohta. Eeltoodud andmete puudumisel lähtutakse lapse viibimiskohast. Eestkoste lõpeb lapse surmaga, vanemate hooldusõiguse taastamisega, lapsendamisega või täisealiseks saamisega. Kohalikul omavalitsusel on kohustus igal aastal kontrollida eestkostjaks sobivate füüsiliste isikute olemasolu ning võimalusel andma kohustused üle. Täiendavalt võib taotleda vabastamist teise valla või linna kasuks, kui tekib sellega oluliselt tugevam side.

Täisealise eestkoste[muuda | muuda lähteteksti]

Täisealiste eestkoste määratakse eelkõige vaimse häirega isikule, kes ei ole võimeline oma tegusid ja nende tagajärgi mõistma ja juhtima. Eestkostja ülesandeks on isikut esindada viimase teovõime piiratuse ulatuses. Tingimuseks on, et isik püsivalt ei ole võimeline oma tegudest arusaama või neid juhtima. Taolises olukorras ei pruugi inimene suuta ka oma õiguste või vara eest seista. Eestkoste määramisel eelistatakse omavalitsust, millega eestkostetav enim seotud on, määravaks on päritolu, elukohad, lähedased, vara asukoht või muud sidemed. Teiste asjaolude puudumisel on eestkostjaks rahvastikuregistri andmetele tuginev omavalitsus.

Kohalik omavalitsus eestkostja kohustes[muuda | muuda lähteteksti]

Eestkostja kohtu poolse määramiseni täidab kohalik omavalitsus eestkostja ülesandeid, vältimaks kaitset vajava isiku vajaliku abita jäämist. Näiteks vanemate surma puhul lasub hoolduskohustus kuni kohtu vastava otsuseni linna- või vallavalitsusel. Täiendavalt on kohalikul omavalitsusel õigustatud poolena õigus esitada avaldus eestkostja määramiseks, kui vastavat vajadust nähakse.

Eestkoste praktiline teostamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kohalikud omavalitsused teostavad eestkostet sotsiaaltöötajate kaudu. Oluliseks kohustuseks on tagada isikutele vajalikud õppe-, ravi- või muud tingimused. Eestkostet ei saa valla- ega linnavalitsus seada juriidilise isiku kasuks, kes vastutab eestkostetava ravi, hoolduse või õppetöö eest. Eestkostjal on kontrollikohustus, kas vastavate asutuste tegevus vastab piiratud teovõimega isiku huvidele ja vajadustele. Välistamaks tekkivat kohustuste ja huvide konflikti ei ole võimalik hoolekande, ravi- või õppeasutust eestkostjaks määrata.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eve Pilt „Isiku õigustest tema teovõime piiramise protsessis“. Juridica IV/2004, lk 223-233

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]