Soojusefekt

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Soojusefekt tähendab soojuse eraldumist või neeldumist mingi protsessi käigus, see on süsteemist väljuv või sisenev energia.

Täppisteadustes kasutatakse täpsemini defineeritud mõisteid nagu soojushulk (Q), siseenergia muutus (ΔU) või entalpia muutus (ΔH). Mõõtühikuks on SI-süsteemis džaul (J), kasutatakse ka kalorit (cal).

Mõned ekstreemsed näited. Eksotermilise keemilise reaktsiooni korral kasutatakse reaktsioonisegu jahutamist. Kui reaktsioonis eraldub suur hulk soojust ja jahutamine ei ole piisavalt efektiivne (näiteks katalüsaatori üledoosi korral) võib toimuda soojusplahvatus, see on kogu reaktsioonisegu plahvatuslik keemine, seega vedeliku järsk üleminek gaasifaasi. Enamuse lõhkeainete plahvatusele on iseloomulik, et hargnevate ahelatega eksotermilises reaktsioonis toimub tahkest ainest ülikiire sisemolekulaarse lagunemise tagajärjel kuumade gaasiliste produktide (oksiidide) teke, pürolüüs, mis põhjustab tugevajõulise plahvatuse (gaaside ülikiire reaktsiooni oksüdeerijaga, mis on tavaliselt hapnik).

Kontsentreeritud väävelhappe (H2SO4) lahjendamisel veega (hüdrateerumine) eraldub oluliselt soojust (eksotermiline protsess). Seetõttu tuleb alati väävelhape lisada veele. Vastupidisel toimimisel võib happesse, mis on veest oluliselt raskem, lisatav vesi pindmises osas ägedalt keema hakata ja sellega hapet laiali pritsida.

Märkimisväärne soojuse neeldumine (endotermiline protsess) esineb mitmete soolade lahustumisel vees. Näiteks kasutatakse naatriumkloriidi (NaCl) ja kaltsiumkloriidi (CaCl2 või CaCl2•nH2O) jahutussegude valmistamisel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]