Skangpoomijad

Allikas: Vikipeedia

"Skangpoomijad" (originaalis "Skungpoomery") on inglise näitekirjaniku Ken Campbelli komöödia, mis esietendus Suurbritannias 1975. aastal.

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Lugu saab alguse kaunil suvehommikul, kui kaks sõpra Fass ja Tvoo avastavad, et elu on muutunud halliks ja igavaks. Süüdi on sõnad, mis on kaotanud endisaegse hoo ja särtsu - järelikult tuleb leiutada uued sõnad, mis "väljuvad tagumistest igemetest", mõelda sõnadele juurde tegevused ning uute mõistete järgi elama hakata ehk skangpoomida. Näiteks, "punkmossaamimine" tähendab sõbra pidžaama peale maasikamoosi määrimist ning tänaval arutut "punkimist".

Samal ajal on proua Vile, kiuslik ja ülihoolitsev vanemas eas üksikema, saatnud oma politseinikust poja Nikolai valvepostile lühikestes pükstes, sandaalides ning kikilipsus. Hommikuses kiirustamises on selgunud, et poja lipsul on munaplekid, püksipõlved välja veninud ning ilm saabaste kandmiseks liiga soe. Pükse viikides juhtub õnnetus: telefon heliseb, kuid hajameelsuse tõttu vajutab proua Vile vastu oma kõrva mitte telefonitoru, vaid kuuma triikraua. Kõrv paistetab üles. Proua Vile süüdistab juhtunus poega, kes aga kaitseb ennast, osutades, et tema pole süüdi, kui ema endale triikraua kõrva topib. Samuti ei taha proua Vile kuuldagi Nikolai kurtmist, et teised politseinikud elavad ühiselamus, mitte emaga koos. Proua Vile peab Nikolaid tänamatuks ning põhjendab resoluutselt, et kui palju poisse ninapidi koos on, siis hakkavad nad rumalaid sõnu rääkima ning kodust väljakolimine ei tule seepärast kõne allagi.

Vormikandja sammub õnnetult tööpostile. Seal satub ta peatselt pahuksisse oma ülemuse, seersant Kraamiga. Kraam annab Vilele karmi käsu senikaua end prügikastis varjata, kuni ta laost nõuetele vastava politseivormi toob, sest kikilips, sandaalid ja lühikesed püksid näevad välja naeruväärsed.

Läheduses peab vürtspoodi abielupaar Doris ja Karla Pärapool. Paarikese igapäevane elu on täis nääklusi ja teineteise vigadele osutamist. Dorise lühikese reisi ajal oma ema juurde juhtub Karlal õnnetus: ta hakib liha, kuid ootamatult hüppab hakklihamasinasse hiir, kellele kargab järele abielupaari kass Miisu, keda Doris väga kalliks peab. Masinast väljub vorst. Asjaolude selgumisel meisterdab Doris vorstistunud Miisule kirstu ja teeb abikaasale korraliku peapesu, ähvardades teda "lollimajja" saatmisega. Fassil ja Tvool hakkab toimuvat nähes mehest hale. Karla päästetakse fuuria küüsist. Karla Pärapool, olles inspireeritud igapäevasest kodusest olukorrast, mõtleb skangpoomijate õhutusel välja uue sõna "tarresseelkloppamine", mis tähendab "tigedal naisel seeliku seljastkrabamist, sellesse tarretisepurgi tühjendamist ning seejärel seelikuga naisele vastu pead andmist". Karla näppab pesunöörilt võõra pidžaama ning liitub skangpoomijatega. Ta katsetab esimesel võimalusel "tarresseelkloppamist" Dorise peal. Proua Pärapool seotakse kinni pesunöörilt varastatud tohutusuurtesse aluspükstesse, mis hiljem linnas pimesi ringi tormates palju segadust külvab.

Prügiurnis konutab endiselt õnnetu Nikolai Vile. Samas viibiv Tvoo aitab politseinikul urnist välja ronida ja õpetab noormehe skangpoomima. Koos leiutatakse hulk uusi sõnu ja tegutsetakse nendele vastavalt. Näiteks "nongsmibilitakse", mis tähendab "peaga põtkimist justkui pehmesse patja ning seejärel sülitamist justkui jänku, kes on ära söönud võilillelehe, millel ta ei märganud linnukese tehtud sirtsu". Lisaks joonistab Nikolai oma põlvedele näod pähe, nimetab nad Fionaks ja Haroldiks ning plaanib põlvedele pulmapidu. Kahekõne põlvedega satub pealt nägema seersant Kraam. Ta käsutab Nikolai tagasi prügikasti, kuna keegi ei tohi näha oma põlvedega rääkivat tobedalt riietatud politseinikku. Nikolai aga ei pea käsust kinni ning Fassi, Tvoo ja härra Pärapoole õhutusel läheb ka tema endale nöörilt pidžaamat varastama.

Proua Vile saabub pojukesele tööpostile võileibu tooma, kuna ta ei pea õigeks, et poeg sööklas liigrasvaseid ebatervislikke toite söömas käib. Daam avastab, et Pärapool on nöörilt juhtumisi Nikolai pidžaama varastanud. Ta sõimab vargaid valimatult, kuid Fass ja Tvoo nimetavad proua Vilet võikõrvaks (kuna daam kannab hommikuse triikrauaintsidendi tõttu ülespaistetanud kõrva vastas võiapkki). Tal topitakse suu kinni ja pistetakse prügikasti.

Laost saabub tagasi seersant Kraam, kaasas politsei psühhiaatriaüksuse juht Lobala. Arvates, et lasteriietes ja oma põlvedega kõnelev Vile on vaimuhaige, üritatakse teda lastelaulu jorutades prügikastist välja meelitada. Laulmisele satub peale karmikoeline naispolitseiülem, inspektor Näpits. Ta käsib kogu linna terroriseeriv pidžaamabande kümne minuti jooksul kinni püüda, vältides kõrvalekaldumisi lastelauludesse.

Saabub Nikolai Vile, seljas varastatud pidžaama. Prügikastist kargab välja proua Vile. Kohale saabub ka paar aluspükse - varem aluspesusse kinni seotud proua Pärapool. Pärapool ja proua Vile satuvad inetusse sõnasõtta, üks kaitstes oma abikaasat, teine aga pojukest. Daamid sõimavad teineteist "täitanud kitseks", "kalanäoks", "vanaks tursaks", "arhvipersega peletiseks" jm. Nilolai Vile naerab häbitult, kui proua Pärapool tema ema "gängsterilitaks" nimetab. Saabub Näpits ning märkab, et osa seltskonnast kannab pidžaamasid. Ta tunnustab Nikolai Vilet pidžaama kandmise eest, kuna peab seda kavaluseks maskeerida end üheks pidžaamajõugu liikmeks. Näpits lubab Vilele ametikõrgendust ja ironiseerib kannuseid teenida sooviva Kraami ning tema meelest totaka Lobala üle.

Saabuvad Fass, Tvoo ja härra Pärapool. Tvoo laseb tagumistest igemetest kuuldavale enneolematu uue sõna. Kõik tegelased saavad ühtäkki aru skangpoomimise kõditavast tõmbest ning nad, isegi inspektor Näpits ja proua Vile, varastavad endale nööridelt pidžaamad või öösärgid. Nad panevad need endale selga. Kõik tantsivad ja skangpoomivad tänavail ning leiutavad uusi sõnu ja tegevusi.

Keset kõige suuremat kaost astub lavale publiku seas istunud pedagoog. Ta heidab näitlejatele karmilt ette seesuguses rumalas lavastuses osalemist ja tuletab neile meelde nende varasemaid ilusaid osatäitmisi. Ta ütleb, et selline lavastus on häbitegu, nõuab kohtumist lavastajaga ning vabandamist publiku ees. Pärast lühikest vestlust nabitakse pedagoog kinni ja pistetakse prügikasti. Skangpoomimine vallutab maailma.

Skangpoomijad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis lavastati näidend esmakordselt Noorsooteatris, esietendus oli 22. detsembril 1988. Lavastaja oli Kaarel Kilvet, kunstnik Hardi Volmer, tõlkija Kersti Põder, laulusõnad Villu Kangur.[1]

Osatäitjad:

2013. aasta 29. novembril oli "Skangpoomijate" esietendus Tallinna Linnateatris, lavastaja oli Andrus Vaarik. Lavastuse uusversiooni osatäitjad:

Mõlemas lavastuse versioonis kehastas etenduse lõpus lavale pahandama tulevat pedagoogi Tallinna Linnateatri rekvisiitor Terje Kessel-Otsa.

"Skangpoomijad" on tänu lõbusale sisule ning kergele süžeele ja tekstile korduvalt lavateed käinud ka harrastusteatrites (nt Kose Näitlejad, Aruküla Kultuuriseltsi näitering, Saku Huvikeskuse näitering jmt).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 4. septembril 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)