Sirtsi soo

Allikas: Vikipeedia

Sirtsi soo on soomassiiv Ida-Viru ning Lääne-Viru maakonna piirimail Pandivere kõrgustiku jalamil. Soo pindala on 5644 hektarit.[1]

Kohalikest omavalitsustest puudutab Sirtsi soo Sonda, Maidla, Vinni ja Rägavere valda.

Soo on tekkinud jääjärvelise nõo soostumise tagajärjel[2] Balti jääpaisjärve nõkku.[1] Soo turbakihi paksus on kuni 6 m.[1] Sirtsi kuulub koos Muraka raba ja Puhatu soostikuga Alutaguse suurte rabade ja soostike sekka.[3]

Sood ilmestavad laukad, älved, esineb ka õõtsiksood. Kuna Sirtsi soo servaalad on kuivendatud või tugeva kuivenduse mõjuga, kuid samas väga hästi säilinud rabalaama keskosaga, on LIFE programmi ja KIKi looduskaitseprogrammi toetusel kavas taastada ajavahemikul 2015–2020 LIFE Mires Estonia projekti raames[4] Sirtsi soo looduslik veerežiim ning rajada kaevatud kraavidesse paisud. Loodusliku veerežiimi taastamine on vajalik, kuna rabad on looduskaitseliselt Natura 2000 kõrge tähtsusastmega kooslused ning Eesti vastutuskooslused.

Ala kaitseks on loodud 2001. aastal Sirtsi looduskaitseala pindalaga 6830,3 ha. Enne seda oli paigas 1981. aastal moodustatud Sirtsi sookaitseala[5]. Tänapäevaselt kaitserežiimilt on suur osa Sirtsi soost Sirtsi sihtkaitsevöönd, mille peamine eesmärk on säilitada väljakujunenud või kujunevaid kooslusi.

Soo kasvukoha- ja elupaigatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Sirtsi soo kasvukohatüüpe on inventeerinud Eestimaa Looduse Fond 2007.-2012. aastal (vaatlejad Agu Leivits, Eerik Leibak, Alar Soppe), mille käigus määratleti mättaraba (3221), älveraba (3222) ja laukaraba (3223) [6]. Natura 2000 elupaigatüüpidest on Sirtsi soo suuremas osas kaetud looduslikus seisundis rabadega (7110), kus turbalasundi tüsedus küündib kuue meetrini, ja inimtegevusest rikutud, kuid taastumisõiveliste rabadega (7120). Rabade kõrval leidub siirdesoo- ja rabametsi (91D0), Fennoskandia soostunud- ja soo-lehtmetsi (9080), vanu loodusmetsi (9010), siirdesoid ja õõtsiksoid (7140) ning looduslikult huumustoitelisi järvi ja järvikud (3160). Natura elupaigatüüpide eestikeelsed vasted ja klassifikatsioon toetuvad Jaanus Paali (2007) [7] koostatud jaotusele. Kaldkirjas olevad numbrid tähistavad rahvusvahelisi koosluste koode, mis on ära toodud Euroopa loodusdirektiivis.

Kultuuripärand[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval ei ole Sirtsi soos matkaradu ega laudteid ning neid ei ole ka elurikkasse soosse kavas rajada.[2] Vanasti on üle Sirtsi soo aga jooksnud kuulus talitee Kesk-Eesti ning Peterburi vahel – Viru tee – millest Juhan Lepasaarele[8] on kohalik Tuduküla mees, Agu Part, jutustanud järgmist: "Siis sõideti seda taliteed, mida nimetati ka Viru teeks, rautamata saarepuuregedega. Et rautamata reejalased kippusid kiiresti läbi kuluma, olid tagavaraks kaasa võetud reetallad, jällegi saarepuised, et jalaste kuludes nad uute taldadega asendada. Veoseid ja voore oli tollal mitmesuguseid. Rahvajuttude järgi libisenud Sirtsi sool ühelt mõisa viinavoori reelt tammine viinaankur läbi nõrga jää otse laukasse. Seda lugu räägitakse veel tänapäevalgi ning püütakse ära arvata, kuidas viinavaadiga need lood seal soo põhjas on ja kus kohal see ikkagi peitub". Viina kõrval veeti Peterburi mööda Viru taliteed Tuduküla klaasivabrikus valminud pudeleid. Talitee ning keerulised liikumisvõimalused on andnud ainestikku erinevate lugude tekkeks. Läbimatuse rõhutamiseks on eriti armastatud sinna kedagi võimalikult lõplikult saata; üks tuntumaid tegelasi on ilmselt Jorupill jonn ("Sinu joru ei vaja me, Sirtsu sohu sind ajame")[9].

Enne viina- või pudelivabrikuid vedas aga tuuleveski ehitamise plaanidega isegi Kalevipoeg laudu üle Sirtsi soo. Selle kohta pajatab Juhan Lepasaare raamatu kaudu rahvasuu järgmist: Käimine märjal sool olnud aga väga raske, vesi visanud sirtsu jalgade alt üles ja Kalevipoeg lausunud: "Mis sa, soo, sirtsutad, vaata kui künnan su üles!" Omaaegse "Energia" kolhoosi mehed, näe, võtsidki Kalevipoja sõnasabast kinni ja Sirtsi ei sirtsuta enam! Kuivenduskraavid viivad ülesharitud Sirtsi soo veed Kunda jõe kaudu Soome lahte."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Kink, M. 2006. Veeobjektid "Eesti ürglooduse raamatus". Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 24
  2. 2,0 2,1 Kimmel, Kai (2015). Eesti sood. Roheline Eesti. Varrak, 304 lk
  3. Paal, Jaanus; Leibak, Eerik (2013) Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond
  4. Sirtsi Soode taastamine
  5. EELSe infoleht Sitsi looduskaitseala kohta
  6. Paal, Jaanus; Leibak, Eerik (2013) Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond
  7. Paal, Jaanus (2007) Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Teine täiendatud trükk. Auratrükk Tallinn, 308 lk.
  8. Lepasaar, Juhan (1996/2011). Sooradadel. Kohtla-Järve, 152 lk
  9. Kirsti Kuusk Jorupill jonn YouTube

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]