Seto surnuitk

Seto surnuitk on naiste vokaalžanr, mida valdavalt esitatakse üksinda.

Surmaga suhtlemine tugineb traditsioonidele ning on alati sümboolne. Surm sümboliseerib nähtust, mis lõpetab inimkeha funktsioneerimise ning lõhub ka seni kehtinud sotsiaalsed struktuurid. Surnuitk on lahkunule pühendatud poeetiline monoloog, kus domineerib enamasti „sina-mina” asetus, kuid tuleb ette ka „sina-meie” varianti. „Sina-mina” versiooni puhul räägib itkeja enda isiklikest suhetest lahkunuga, „sina-meie” puhul aga esindab itkeja suuremat kollektiivi. Mitmehäälset itkemist tuleb ette vaid erijuhtudel, kui lahkunu on olnud noor neiu ja tema sõbratarid teda kooris itkedes teispoolsusesse saadavad. See on tuntud ka kui surmapulmakombena. Vallalisena surnud sõbratari leinav neidude koor esineb pruutneitsite rollis ja seega nimetatakse neid sama terminiga – podruskid. Välja arvatud surnud sõbranna itkemine eakaaslaste poolt, on seto surnuitk pere- ja sugukonnasisene rituaal. Itketakse nii omakseid kui ka kaugemaid sugulasi. Kõige arvukamalt itketakse emale või isale, seega seto surnuitk on eelkõige tütre itk. Tütre itkude arvukus oleneb ka asjaolust, et rahvaluulet on tavaliselt üles kirjutanud keskealised või vanemad naisterahvad, kelle vanemad on juba surnud. Reeglina saavadki surnuitke noodistajale esitada vaid naised, kes on päriselt pidanud matma lähedasi inimesi ning itkema.

Seto itkukultuuris on meestel ja naistel erinevad ülesanded. Meeste ülesandeks üleminekurituaalis on surma seadmine kindlatesse raamidesse, sh tseremoonia korraldamine ning jumalateenistuse toimumise üle hoolt kandmine. See on seotud vajadusega korrastada sootsiumi ja indiviidi stabiilse psüühilise ja mentaalse seisundi järele ning mehed, kes bioloogilise elu pöördepunktidest suhteliselt kaugel seisavad, sobival selle ülesande täitmiseks hästi. Naiste tegevus toob aga surma neile lähemale. Naised puutuvad sünni ja surmaga tihedamalt kokku ning sellepärast on neil vajadus surma olemuse mõistmise järele suurem. Nende ülesandeks üleminekurituaalil ongi itkeda, mille käigus itkeja ajab segamini sotsiaalse, füüsilise ning sakraalse tõelisuse tasandid, mida rituaalides piiritleda püütakse.

Surnut hoiti kodus enamasti kolm päeva ning kõigil neil päevil itketi. Esimesed itkud toimusid pärast surnu pesemist ning riietatult lautsile seadmist. Veel itketi kirstu pannes, kirstu majast välja viies, matuserongi teel, hauda lastes ning lõpuks ka värskel haual risti najal. Pärast matuseid itketi haual mitmetel mälestuspäevadel.

Seto kombestik on seto surmaitkude puhul väga oluline ning sõnastus reglementeeriv. Seto itku sõnavaras on üsna väheselt teispoolsusele viitavaid sümbole ning neid kasutatakse harva. Pigem saame sõnavara kaudu rohkem teada itkeja kohta, kelle elujärg ning vaimne seisund on nõrgenenud lähedase surma tõttu. Kui itkeja suudab oma olukorda sõnade abil kirjeldada ja oma kogemusi nimetada, on ta ennast uuesti määratlenud ja oma elujõu taastanud. Itkemisel tuli meeles pidada ka mõningad reeglid, et teispoolsusega suheldes end mitte ohtu seada. Itkeda võis vaid varahommikul ja päevasel ajal, kuid mitte enam õhtul. Surnuitkul oli maagiline eesmärk. Usuti, et surnu suhtumine elavasse võib kujuneda kas hea- või pahatahtlikuks, seega püüti käituda nii, et surnu oleks elavate suhtes ikkagi heatahtlik. Itkudes paluti surnud vanematelt karja- ja viljaõnne, tasuks lubati korraldada haual külluslikke sööminguid. Lisaks maagilistele uskumustele oli surnuitk siiski ka sügava leina väljendaja. Itkemine lisab matustele emotsionaalsust ning väärikust, hingestatud itk haarab arvukaid matusel olijaid.

Sõnad seto surnuitkudes on vaid osa itkemisest, tähtis on ka itkeja intonatsioon, hääle kvaliteet, häälitsused nagu nuuksed ja nutt ning mitteverbaalsed aktid nagu liigutused, riietus, asend jne. Nuttes esitatud itkud on kiiretempolised, esitatud värsile järgneb umbes sama kaua kestev tekstivaba osa. Kõik värsid pole terves ulatuses arusaadavad: esineb nuukseid, mõned tekstid öeldakse sisse hingates, jne. Kuulajad panevad tähele, kuidas itketakse ning teevad järeldused, kui palju lahkunust hooliti.